Uskumatu või mitte, kuid täna toimusid Otepää Golfis talimängud. Tihedas lumesajus ja põlvini lumes. Oranžid pallid kadusid lups ja lups. Keegi hästi ei näinud, kuhu täpselt pallid kadusid. Ja kui need leiti, siis sealt hangest palli üleslöömine on hoopis teine ooper.
Jah, täna esimesena aknast välja vaadates avanes uskumatu pilt. Tohutud lumekuhjad ja lund tuleb juurde ja juurde. Plaanist minna suusatama ei tulnud midagi välja.
Eestlasi on ikka ja jälle kokku toonud üks eesmärk – rahva püsimajäämiseks tuleb üheskoos tegutseda. Viimaseks ehedamaks näiteks on Eesti taasiseseisvumise periood, mille ühispingutusi tullakse näiteks ikka ja jälle meenutama tantsu- ja laulupidudele.
Ajaga on kaasas käinud „eesti naise“ sümbol, kes sõdadevahelisel ajal on kasvatanud üles lapsed, harinud maad ning toidu laual hoidnud. Minu arust tähendab austus Eesti pereema vastu ka austust põlise Eesti toidu vastu.
Majandussurutise tingimustes tulevad taas päevakorda kõige tähtsamad väärtushinnangud. Me väljendame neid oma suhtumisega ümbritsevasse, eluhoiakute ning eeskujuga. Teadlik tarbimine ja säästlik eluviis on inimeste jaoks järjest olulisem. Sellepärast on aeg küsida: kas oleme teinud kõik selleks, et Eesti riik oleks jätkusuutlik ning edenev? Mida saaksime ise teha, et olukord muutuks paremaks?
Lihtne viis Eestile oma toetust avaldada on kodumaiste toodete tarbimine. Toiduainete tootmine on üks riigi kõige olulisem tööstusharu. Tarbides enam kohalikku toodangut toetatakse meie põlluharijaid ja loomakasvatajaid, tänu kellele elu maal kestab ja edeneb. Kasu saavad ka kohalikud omavalitsused, sest inimestel on tööd ja maksud tulevad kohalikku eelarvesse. See on panus meie ühisesse elu- ja ettevõtluskeskkonda.
Kindlasti pole Eesti inimene unustanud ise kasvatada kartulit, porgandit, peeti, tomatit ja kurki. Me ei pruugi imestada, kui paljud peagi juur- ja köögiviljade kasvatamise juurde tagasi pöörduvad. See on lausa tervitatav!
Kodumaise kauba eelis on värskus ning tervislikkus. Erinevad uuringud selgitavad, et meie elukohast kuni saja kilomeetri kaugusel kasvanud toiduaine tugevdab immuunsust. Samuti püsib kohalik kaup kauem värske. Tervislikkusele ja värskusele peame tähelepanu pöörama just lastele mõeldes.
Laste tervislike toitumisharjumuste kujundamine on oluline, sest terve ja tegus noor on meie tuleviku pant. Eesti riik rakendab koolipiima programmi, kus osalevate koolide arv on aasta-aastalt kasvanud ning jõudnud 80 protsendini maksimaalsest võimalikust sihtrühmast. Käesolevast sügisest tahame õpilaste jaoks käivitada ka puuviljaprogrammi, kus samuti eelistame just kodumaist toodangut.
Omapoolse panuse kodumaise toodangu tarbimise soodustamisse peab andma nii tootja kui töötleja. Aastatega on tarbija muutunud enam teadlikumaks ning nõudlikumaks. Tihti jäädakse hätta toiduohutuse ja kvaliteedi määramisel, sest tootepakendid ei anna soovitud teavet. Tarbija tahab, et tootekirjeldused oleksid esitatud suure ja selge kirjaga ning loomulikult – eesti keeles! Tahetakse teada, kust üks või teine tooraine pärineb. Ka saia- ja leivajahu puhul!
Omapoolse panuse saavad anda ka kaubandusketid ja teised müüjad, kes saaksid kodumaist kaupa paremini esile tõsta. Siin tuleb märkida, et hinnavõrdlused Eesti toodangu kahjuks on tihti tingitud sellest, et Eesti tootjate kaubamahud on väikesed ja sellest tulenevalt on heade lepingute saavutamine nende jaoks raskem. Aga ka nendele probleemidele on võimalik leevendust leida – tarbija teadlikuma valikuga, edasimüüja kannatlikkusega ja tootjate ühistegevuse arendamisega.
Lisaks toidule on võimalik kodumaiseid ettevõtteid toetada teistelgi viisidelt. Eesti on rikas kahe superhooaja poolest – päikesepaisteline suvi ja külm talv on fantastilised aastaajad, mil siinsamas Eestis puhata ning nautida loodust, mis kasvõi Euroopaski on haruldus. Ei pea alati kulutama suurt raha kaugelt elamuste leidmiseks. Neid leiab ka siin.
Kas teadsite, et meil toodetakse oma pesupulbrit ja pabersalvrätikut? Ausalt, mina ei teadnud. Nüüd tean ja poeriiulite vahel liikumine on muutunud palju teadlikumaks. Minu lemmikuks on lambavillast tehtud soojad toasussid, mis mu enda kootud villasokid on mõneks ajaks teisejärguliseks tõrjunud.
Järgigem üheskoos nii Eesti meelt kui mekki!
Avaldatud:
26.02.2009 Oma Saar
26.02.2009 Valgamaalane
26.06.2009 Koit
Varahommikust ning head vagariigi aastapäeva!
Mul on paras kogus adrenaliini täna hommikul saadud. Eile õhtul, vaatamata hilisele magamaminekule, otsustasin sel aastal ka lipuheiskamisest Toompeal osa võtta.
Hommikul kell 6 helises äratuskell. Mõne aja pärast ajasin end üles ning hakkasin siis ühistranspordi ajagraafikut vaatama. Minu ehamatus oli korralik kui vaatasin, et pühapäevane sõidugraafik ei luba enne 7.22 ühtegi bussi Toompea jalamile. Kuid 7.33 algab lipuheiskamine.
Kella 7-ks jõudsin peatusesse ning seal oli haudvaikus. No siis tuli mõne minuti jooksul kiireid otsuseid vastu võtta. Selleks oli siis kiirkõnd otse Toompeale. Oi, küll see oli kimamine. Ja jõudsin täpselt 7.30-ks Toompea hoovile. Alla 30 minuti kestis kimamine!
Rahvast oli poole vähem kui eelmisel aastal. Ruumi oli liikumiseks piisavalt. Mõned fotod ka Toompealt.
No ja siis tuli üsna kerge otsus - tagasi tuleb ka jala tulla. Kuigi oleks ju nüüd bussiga saanud, kuid kiusu pärast (ca 40 minutit koos pildistamistega). Tegelikult oli huvi näha, kui ilusad on majad meie sini-must-valge lipuga. Olid ilusad!
Siin siis kaadreid täna nähtud-olnust! Kena päeva!
Eesti Vabariigi aastapäev võiks olla traditsiooniline perepäev, mida tähistatakse samaväärselt kui sünnipäevi, jõule või aastavahetust. See oleks päev, mil tulevad kokku pereliikmed, sugulased ja tuttavad. Kostitatakse end hea ja paremaga ning tähistatakse iseseisvuse võitu. Paraku olen kuulnud vaid ühe pere traditsioonina pidada püha ja tähtsa päevana 24.veebruari, mil kõik on koos ja tehakse ühiseid tegemisi. Eranditeta.
Eelnevalt kirjeldatu nõuab teatud küpsust. Küpsust austada nii ennast, oma riiki kui ka olemasolevat vabadust.
Möödunud reedel pidas põllumajandminister Helir-Valdor Seeder ministeeriumirahvale kõne, kus kasutas järgnevaid fraase - "51 aastat vangistust" ja "inimesed nõuavad liiga vähe endalt ja liiga palju riigilt".
Jälgides poliitilist võitlust nii Riigikogus kui Tallinnas tunnen, et on hakatud saagima demokraatia alustalasid, mida seni on püütud visalt stabiliseerida. Probleem on, kuid otsest lahendust ei osata anda. Nii tekib surnud ring, millest väljatulek nõuaks tohutut raputust, kuid millal see juhtub – ei oska kuidagi ennustada.
Selge on see, et majandussurutise tingimustes on inimesed altimad uskuma erinevaid lootusi ja lubadusi, mis tegelikult täidavad propagandamasinat. See on ohtlik lõks, mis täidab väheste lühinägelikke erahuve. Hoidumaks lõksust, tuleb olla aktiivne ja tark valija.
Paraku näeme ka tahtlikku negatiivsete sõnumite surumist avalikkusele. Jääb mulje, nagu tahetaksegi, et inimesed hakkasid mässama. Taas äärmiselt ohtlik tegevus, mis arvatavasti kannab eesmärki, et saaks tõusta tugeva käega juht, kelle sihiks on võtta ainuvõim.
David Vseviov osutas väga õigesti, et majanduskriis pole pelgalt kriis majanduses, vaid väärtuste kriis. Rahamaailm on tõestanud, et tõusiklus ning ahnitsemine ajab pigem hauda kui tagab õnne. „Õnn ei ole rahas“ – oli ühe erakonna valimisloosung. Kuid kes siis oleks uskunud, et rahaõnn nii kiirelt pöördumas on.
Tegelikult on see raha näiline, sest inimesed elavad laenudes. Ja laenudega pole investeeritud teadmistesse ja uuenduslikkusesse vaid pigem tarbimisse. See on ohtlik väikeriigile, kus juba riik ise elab üle oma võimete ning ettevõtluskeskkond on hääbumas.
Jah, jagan ka mina seda mõtet, et riigilt nõutakse enam kui endalt. Kuid paraku riik mõtleva ja tegutseva rahvata pole riik, vaid on tühi kest, mis soodustab just erinevate lolluste teket.
Aga midagi on ju positiivset siin riigis ka. On eesti keel, mida peame hoidma ja arendama 21. sajandi kultuurkeelena.
On edukad sportlased, tänu kellele julgeme ja tahame lehvitada kõrgel imekaunist sini-must-valget riigilippu.
On tänavatel sõitmas ringi arvukad ja arvukad emad-isad lastevankritega, mis näitab, et meie rahvas püsib ja loodetavasti ka kasvab.
On oma ajalugu, mida enam ja julgemalt püütakse jäädvustada filmilintidele. See on äärmiselt tore ja vajalik.
On ilus loodus. Päris talv ning sellega kaasnevad suusamõnud.
Soovin kõigile tarkust, kannatlikkust ja aktiivsust, hoidmaks seda, mille eest on võidelnud enam kui 91 aastat tagasi meie esiisad ja –emad.
Perekeskset vabariigi aastapäeva!
Eile õhtul tuli igatsus ja tahtmine küpsetada kaneeli-suhkrusaiu. Lapsepõlves oli need lemmikud nii küpsetamise kui maitse poolest. Ja võtsingi käsile. Hoolimata sellest, et ma pole mingi küpsetaja olnud. Viimasel ajal olen piirdunud pitsadega, mis viivad mõeldes juba keele alla.
Nagu piltidelt näha, siis midagi oleks nagu puudu. Puudu jäi julgusest. Nimelt, ei tahtnud kogustega üle pingutada ja see maksis kätte. Oleks vabalt võinud enam pärmi panna. Veel enam kaneeli ja veidi isegi suhkrut juurde lisada. Võid polnud ka piisavas koguses kapis ootel, millega oleks võinud katta kogu saiakese.
Aga tulemusega olen rahul siiski. Ma pole veel neid üks teinud. Ja eks õppimiseks käivad ka. Ning vaatamata puudustele on nad ka söödavad.
Head sõbrapäeva kõigile! Tehke ka midagi sellist, mis meenutavad häid aegu või muidu meeldivaid tegevusi.
Keskerakond ja Rahvaliit mõtlevad selgelt rahvast mööda. See on jube tõdemus, mis ilmselt paneb piinlikust tundma ka varem nende erakondade poolt valinud inimesed.
Inimesed helistavad ning väljendavad meedia kaudu arvamust, et valitsuse kärped igast valdkonnast on õigustatud. Inimesed on mõistvad ning mures. Tahetakse aidata kaasa olukorra parandamisele - kasvõi pöidlaid pihus hoidas ja lootes, et päris halvimast pääseksime.
Süüdistused Keskerakonna fraktsiooni esimehe suust on kohatud. "See valitsus küll nende kärbetega erilist tööd ja vaeva ei näinud. Väga lihtsalt - võtame kõigilt natuke", kõlas AK-le antud intervjuus. Hääles kõlas läbi tohutu pettumus ja kibestumine. Kurb. Samas saan kinnitada, et eelarvekärped ei tulnud lihtsalt.
Raske oli tõsiseltvõetavaid tegevusi teha, kui rahandusminister oli alustanud Euroopa Parlamendi valimiskampaaniaga. Õnneks minister tajus olukorra tõsidust. Peale neljapäevaõhtuseid otsuseid on tal aga oluline osa tööst veel ees - eelarvega seotud seadustesse muudatuste tegemine pole kergete ülesannete killast.
Aeg-ajalt tuleb signaale ka aktiivsematelt rahvaliitlastelt. Nemad kui väidetavad põllumajanduse asjatundjad peavad plaane. Plaanid on eeskätt provotseerivat tüüpi. Ollakse saadud inspiratsiooni Läti teisipäevasest demonstratsioonist, mida Eesti meedia kajastas kui show'd. Seal oli palju traktoreid, kirstud, verised koljud ning tagasiastunud põllumajandusminister. Paraku probleemide analüüsist jäi vajaka. Eestis see meetod ei toimiks.
Siit on ka üleskutse meediale. Hoiduge provokatsioonide võimendamisest. Keerulistel aegadel tuleks võimendada kokkuhoidmist, üksteise hoidmist ning süstida positiivseid emotsioone. Pole vaja lisapingeid ega depressiooni langevat rahvast. Meid on niigi vähe, et sellel juhtuda lasta.
Kutsun kõiki toetama kodumaist toodangut. See on vajalik, et
Tartu rahu sõlmiti 2.veebruaril 1920. aastal. Varsti on möödas 100. aastat sellest tähtsündmusest, mil saime öelda, et Eesti on lõpuks 
selgelt piiritletud territooriumiga iseseisev riik. Kuid kas 100. aastapäeval julgeme üksteisele otsa vaadata ning tõdeda, et oleme seisnud nende pingutuste eest, mille eest seis Jaan Poska?
Mind häirib see, et Eestil puudub riigipiir. Oleme väikeriik ning iga sümbol, tähis ja isik on tohutu väärtusega. Peame üle olema väikeriigi-kompleksidest ning võitlema täisväärtusliku vabariigi eest, nagu seda tegid meie vanaisad ja vana-vanaisad.
Jah, ma olen ka sama järeleandmatu kui Venemaa ja ütlen, et piirilepingul peab olema preambula, kus märgitakse just Tartu rahulepingu tingimusi, nagu nad allkirjastati just 1920. aastal.
Venemaa president Medevedev on näidanud, et ta jätkab Putini raudset poliitikat, mis tähendab nii otsest sõjapidamist (konflikt Georgiaga augustis 2008) kui ka infosõda (gaasisõda Ukrainaga detsembriw 2008 ja jaanuaris 2009) naabritega.
Mida siis teha? Jätkata võitlust, aga muidugi diplomaatilisel viisil. Pronkssõduri Tallinna kesklinnast ümberpaigutamine ja sellele järgnenud infosõda on näidanud, et Eesti valitsus suutis üldjoontes pädevalt tegutseda. Paraku valitseb pärast seda, kui Venemaa võttis omapoolse ratifitseerisotsuse tagasi, tohutu vaikus. President Ilves annab erinevalt tõlgendatavaid signaale preambula vajadusest. Samuti on Keskerakonna üksikud liikmed naernud Eesti preambula üle.
Ootan lähiaastatel tegutsemist Eesti seadusandja poolelt. Võib olla on soodus hetk just tulemas tänu majandussurutisele!?
Üle pika aja sai kepid varnast võetud ning Stroomi randa jalutama mindud. Külmakraade tol hetkel oli ca -12. Mõnus. Naudin neid sügavtalviseid momente.
Päike loojus tohutu roosa taeva taustal. Ei mäletagi, millal sellist roosat vaatepilti nägin.
Ning meri oli vait. Puhkas. See oli uskumatu kogemus. Mitmel korral sai seisatatud ning kuulatatud, kas meri saab tõesti saab nii vait olla. Sai.
Lained nagu oleksid kui poole tegevuse pealt peatunud. Vahused laineotsad jäänud sama vahusteks. Liivaluited, kohati lumeta, samas tempos puhkele jäänud.
Nautige talveilu!
