Tartu rahu ja mõtted piirilepingust

Tartu rahu sõlmiti 2.veebruaril 1920. aastal. Varsti on möödas 100. aastat sellest tähtsündmusest, mil saime öelda, et Eesti on lõpuks selgelt piiritletud territooriumiga iseseisev riik. Kuid kas 100. aastapäeval julgeme üksteisele otsa vaadata ning tõdeda, et oleme seisnud nende pingutuste eest, mille eest seis Jaan Poska?

Mind häirib see, et Eestil puudub riigipiir. Oleme väikeriik ning iga sümbol, tähis ja isik on tohutu väärtusega. Peame üle olema väikeriigi-kompleksidest ning võitlema täisväärtusliku vabariigi eest, nagu seda tegid meie vanaisad ja vana-vanaisad.

Jah, ma olen ka sama järeleandmatu kui Venemaa ja ütlen, et piirilepingul peab olema preambula, kus märgitakse just Tartu rahulepingu tingimusi, nagu nad allkirjastati just 1920. aastal.

Venemaa president Medevedev on näidanud, et ta jätkab Putini raudset poliitikat, mis tähendab nii otsest sõjapidamist (konflikt Georgiaga augustis 2008) kui ka infosõda (gaasisõda Ukrainaga detsembriw 2008 ja jaanuaris 2009) naabritega.

Mida siis teha? Jätkata võitlust, aga muidugi diplomaatilisel viisil. Pronkssõduri Tallinna kesklinnast ümberpaigutamine ja sellele järgnenud infosõda on näidanud, et Eesti valitsus suutis üldjoontes pädevalt tegutseda. Paraku valitseb pärast seda, kui Venemaa võttis omapoolse ratifitseerisotsuse tagasi, tohutu vaikus. President Ilves annab erinevalt tõlgendatavaid signaale preambula vajadusest. Samuti on Keskerakonna üksikud liikmed naernud Eesti preambula üle.

Ootan lähiaastatel tegutsemist Eesti seadusandja poolelt. Võib olla on soodus hetk just tulemas tänu majandussurutisele!?