Röövimine päise päeva aal

Tallinna linnavõim on asunud inimesi röövima päise päeva ajal. Seda ühistranspordipiletite kaudu.

Ma ei vaidle selle vastu, et ei võiks kergitada ühekordsete piletite hinda, kuid suurem mure on kvartaalsete piletetega.

Teada on antud: 90 päeva kaart elektroonilisel kujul hakkab uuest aastast maksma tallinlaste jaoks 660 krooni praeguse 625 krooni asemel. Mittetallinlased peavad tuleval aastal 90 päeva kaardi eest maksma 825 krooni. Paberist 90 päeva kaart aga hakkab maksma 990 krooni (PM online, 2.12.09).

Tallinn on alustanud taaskord sunnimeetodiga kodanikke ahistama. Sundparteistamine töökohavalikutel ning erinevate võimaluse loomisel on juba paraku igapäevanähtus. Kuid sundomavalitsustamine läbi igapäevase tarbimise, ühistranspordi, on liig.

Kodanike vaheltegemise summa on liiga suur - 165 krooni. Kuni 50 krooni oleks talutav. Kas läbi selle tahab linnavõim oma ühistranspordiklientidest lahti saada ning ummistada linna lisaautodega? Või ta näitab neile koha kätte, kes Savisaarele nagunii häält ei saa anda? Kummaline loogika.


Foto: PM Online (link).

Hooaja käsitöö

Olen võlgu tutvustamaks oma selle hooaja käsitööd.

Nädalad enne valimisi alustasin vesti kudumist. Oleksin nädalaga valmis saanud, kuid kampaaniatöö võttis oma (valmis mõned päevad enne valimisi). Sel korral katsetasin uut palmikut, mis keeruline polegi. Peab lihtsalt meelde jätma, kumba pidi ületõstmine käib. Olen vesti juba mitmetel kordadel kandnud. Mõnus ja soe.

Mardilaadalt ostsin maavillase lõnga, millel punakas-pruunid toonid vahelduvad. Ta on üsna peenike (vardale nr 2). Tegin siis kaks paari kindaid. Ühe õhema ja tavalise palmikuga. Teise kaks lõnga koos - paksemad. Viimastega käin hetkel ja tõesti mõnusad on. Natuke on lõnga veel üle. Eks seedin, milleks kasutan.

Kinnaste tegemine on lausa lust. Nädalavahetusel on seda isegi mõnusam teha. Ühel päeval üks ja teisel teine kinnas. Ca 4 tundi kulub ühele. Palmikutega läheb veidi rohkem aega ning seda paari tegin 6 õhtut (tööpäevadel).

Saladuskatte all võin öelda, et ma pole lõpetanud käsitöö tegemist. Neist tegemistest tulevikus...

Miiting kui äriprojekt

Eile toimunud põllumajandustootjate ja nende töötajate meeleavaldus Toompea lossiplatsil tekitas vastakaid tundeid.

Eelmisel nädalal jõudis minuni meeleavaldust korraldav kiri, millest teen väljavõtte.

"Lääne- ja Ida-Virumaa, Saaremaa, Pärnumaa, Järvamaa, Jõgevamaa, Valgamaa ja Põlvamaa võiksid kõige pealt küsida hinda Atko Grupist ja öelda märgusõna Toompea. See on Riigikogu maaelu komisjoni liikme Arvo Sarapuu firma ja ta lubas teha allahindlust ja ta lubas teha allahindlust."

Eelnev suunis on ehtne näide, kuidas keskerakondlasest ärimees ja Riigikogu liige Arvo Sarapuu on põllumeeste miitingu enda kasuks tööle pannud, et teadlikult teenida tulu.

Miitingust endast. Esimene pilk jäi kahele lihaveisevasikale. Üks oli päevane, kellel rippus nabanöör veel küljes. Ta oli nõrk ning lamas nii vastu maad kui võimalik. Teine, märksa aktiivsem, oli väidetavalt päev vanem. Lisaks levitati platsil tahtlikult väärat informatsiooni, et loomad on minemas otse tapamajja. Ringvaate saates omanik kinnitas, et need loomad elavad veel kõrge elueani.

Loomade selline ärakasutamine on julm. See oleks kui kasutada lapsi, pistes paarisaja inimese ees alasti puuri.

Opositsioonierakondade, tootjateliidu ning EPKK (Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda) esindajate kõned vohasid populismimaigulistest sõnumitest. Roheliste esindaja Lahtvee püüdis rääkida otsesõnu reaalsest olukorrast, mille tulemusena ta lahkus lavalt vilekoori saatel.

Minister Helir-Valdor Seeder lõpetas kõnevooru. Seeder rääkis otse, kuidas toetuste maksmine on toimunud, mida on tehtud rasketel aegadel maaelu toetamiseks, mis on ees ning kuidas toimub põllumajanduspoliitika. Tulemus jahmatas mind - meeleavaldajad olid vait. Valitses teatud segadus - kas aplodeerida või vilistada. Oli tunda piinlikkust, et Toompeale oldi tuldud eesmärgil vastanduda, mitte ajada maaelupoliitikat.

Pakun ühe lahenduse, et analoogsed aktsioonid tulevikus häbi ei teeks. Maaeluinimesed peavad koonduma ühe katusorganisatsiooni alla. Praegu nimetatakse tinglikult selleks EPKK-d, kuid elu on näidanud midagi muud.

Peab aru saama, et poliitikud, põllumehed ja rahvas peavad olema partnerid. Suutma istuda ühise laua taha. Katusorganisatsiooni puudumine on loonud olukorra, kus üks liit edastab ühtemoodi ja teine teistsuguseid sõnumeid. See raskendab Eesti põllumajanduspoliitika loomist kui ka läbiviimist.

Loodan, et eilsest on meeleavaldajad, poliitikud kui teised maainimesed teinud omad järeldused. Olen meeleavalduste poolt, kuid see peaks olema lisaks protestile sisuline. Ehk meeleavaldajad tulevad ka selleks kokku, et pakkuda välja uusi lahendusi. Eile seda ei suudetud teha.

Otepää valimistulemustest

Otepää vallavolikogu valimistulemused on sama huvitavad kui valimiskampaania ise. Oodati pingsalt lahendusi seni toimunud võimuvahetustele. Etteruttavalt võiks siiski prognoosida, et ka tulevad neli aastat ei tule lihtsad.

Peale nimekirjade selgumist tegin kaks ennustust tulemuste kohta.

Valimisliidule "Meie Otepää" ennustasin 2005. aasta valimistulemuste põhjal kuus kohta, aga kõutunde järgi seitse kohta. Valimisliit, mis moodustati IRL-i ja Rahvaliidu liikmete ja toetajate põhjal, saavutas tegelikult kuus kohta: kolm liiget IRL-st ja kolm Rahvaliidust. Arvan siiani, et kui IRL oleks läinud oma nimega, oleks Rahvaliidu šansid volikokku pääseda kahanenud (tingimusel, et viimane oleks välja läinud oma nime või valimisliidu all). IRL oleks väljunud vähemalt sama tulemusega - kolm kohta. See oleks olnud parem käik, sest nii selgineb poliitiline vastutus ning kahaneb võimalus, et valitud kooslus volikogus laguneb.

Keskerakonna valimistulemus ei üllatanud sugugi. Kohata jäämine võis tingitud olla sellest, et erakonna keskkontor andis viimasel hetkel korralduse moodustada oma nimekiri. Ühes esimeses vallalehes, kus käsitleti valimiste temaatikat, olid keskerakondlased end Raidali nimekirja seadnud. See võis olla ka üks nüanss, miks valijatele usutavana ei tundutud.

Valimisliit "Otepää" saavutas neli kohta, mida kinnitasid minu mõlemad ennustusmeetodid. Midagi uut ju ei sündinud. Raidal võttis tohutu häältekoguse, millele ei suutnud vastu astuda mitte ükski esikandidaat. Kuid nimekirja üldine nõrkus midagi enamat lubada ei saanud. See loob eelduse, et Raidal on endiselt üksik Jokker, kes võib olla nii mõnegi jõu kõigutaja või looja. Ilmselt on Raidal selle staatusega harjunud ning vastavalt ka mängib. Otepääle see paraku kasu ei too.

Täiesti üllatusliku nimega liit "Mehed ei nuta" saavutas ühe koha. Nii ütles mu kõhutunne, kuid numbrites oleks võinud neil olla suurem edu. Mõneti oli ootamatu Ants Mangluse tohutu häältekadu. Pea sada häält läks tõenäoliselt kaduma tänu altkäemaksuafäärile. Lisaks Mangulsele kaotasid hääli teisedki kandidaadid.

Tunnustus Otepää uustulnukatele - Sotsiaaldemokraatidele. Ausalt, mina ei osanud neile üldse edu ennustada. Erakondadel (v.a. Reformierakond) pole Otepääl jõudu. Puudub usutavus ning säde. Kuid tulid sotsid ja võtsid kaks kohta. Otepää vajab vahetust! - oli nende toetajate moto, arvan ma. Põnev saabki olema, kuidas värske jõud suudab vastu panna juba päris pikkade traditsioonidega tegijatele.

Otepää võitjaks on taaskord Reformierakond. Võeti kuus kohta, mis oli ette näha eelmiste valimiste tulemuste põhjal. Kõhutunne ütles, et saavad seitse. Suuri üllatusi ei olnud. Vana seltskond paneb endistviisi edasi. Kuid suurema murega - kellega siis ikkagi kokku minna.

Jah, tänaseni on suur saladus, kes hakkab valda juhtima. Valikud on rasked, sest Otepääl on võitlused isikute, mitte poliitiliste jõudude vahel. Valimistulemuste põhjal isikutevahelised meeldivused ja mittemeeldivused kipuvad jääma domineerima.

Jään huviga ootama neljapäevast volikogu istungit. Kas mõeldakse enam valla arengule või domineerivad taas liivakastimängud.


* Märkasin, et Otepää valla kodulehel pole selgust, millisesse valimisliitu kuulub Aivar Pärli. On ta juba enne volikogu istungit valimisliitu vahetanud? Isiklikult arvan, et tegu on IT-poisi näpukaga.

Prügikoristajast võib saada prügivalvur

Nii on juhtunud minuga. Olen saanud prügikoristajast prügivalvur Tallinnas Kalamajas Suur-Patarei hoonete tagusel tühermaal. Paarisaja meetri kaugusel on Linnahall, põõsaste vahel paistab Oleviste kiriku torn.

Alguse asi lugu sellest, et kohalikud elanikud andsid teada, et otse mere ääres laiutab isetekkeline prügimägi. Käisin mitmel korral seda olukorda vaatamas ning midagi muud ei jäänud üle, kui sellega tuli midagi peale hakata.

Käisin Põhja-Tallinna linnosavalitsuses, kust sain kinnituse, et tegemist on omanikuta maaga, täpsemalt reformimata riigimaaga. Nad on valmis mulle appi tulema ning nõus aitama korraldada prügivedu (hiljemalt eilseks). Sain tugevamaid prgükotte kaasa, kuhu see inimeste poolt kohale veetud rämps sisse panna.

Möödunud laupäeval kutsusin appi sõbrad Isamaa ja Res Publica Liidust: Mart Laar, Olavi-Jüri Luik (tuli koos vahva poja ja abikaasaga), Eiki Riisna, Andres Herkel, Anna-Greta Tsahkna, Lia Murs, Ingrid Leppik, Laura Kane, Marlen Pruunlep, Marko Peek jt. ning õe Nelli. Eriti tore oli üks kohalik, kes meid koduaknast märkas ja appi tõttas.

Tegime tööd kolm tundi jutti. Ei hoolinud vihmahoogudest ning rasketest kottidest ja diivanitest. Leidsime asotsiaalide pesapaiku kui hirmutavaid kasutatud süstlaid. Kogutud prügist saime ühe suure ja teise väiksema hunniku.

Lahkusin raske südamega, sest me ei olnud jõudnud kaugemale. Põõsaalused on korralikult sodi täis. Rannaäär tahaks ülekäimist ja tegemist oleks oi kui palju.

Järgmisest päevast alates olen käinud platsil ning oodanud, millal Tallinna linn oma lubaduse täidab. Esmaspäeva pealelõunat saatsin fotod prügihunnikutest linnaosavalitsusse. Eile sain kirja, et tegemist on eramaaga. Haldaja on Pro Kapital Eesti AS, kellele anti korraldus see sodi ära vedada. Pro Kapitali esindaja vastas, et nende prügivedaja oli seda märganud ning lubanud nädala lõpuks platsi puhtaks teha.

Olen kohkunud. Esiteks sellepärast, et Põhja-Tallinna linnaosavalitsustest ca 300 m kaugusel asub selline prügimägi, mida poldud peale "Teeme ära!" kampaaniat märgatud. Tean mitmeid metsa- ja maaomanikke, kes saavad kohe trahvi ning korralduse prügi ära koristada, kui see sinna tekkinud on. Kuid Tallinna puhul on tunne, et linnavõime ei huvitagi, mis nende ümber toimub.

Mind võeti küll väga lahkelt linnaosas vastu, kuid ma ei saa aru, miks mulle väideti, et tegemist on reformimata riigimaaga. Olin kontaktis (nii otse kui meilitsi) enne eilset kirjavahetust kokku kolme linnaametnikuga ning mõiste "reformimata riigimaa" vastu ei vaielnud keegi. Eramaa puhul oleksin vast käitunud teistmoodi, kuid vajadusel oleks käed külge löönud ka.

Niipalju siis kodanikualgatusest. Olen käinud iga päev vaatamas, ega keegi pole tehtud töö kallal laamendama hakanud või pole keegi uut prügi toonud. Ikka ootuses, et kui lähen, siis kõik on puhas.

Eks käin niikaua, kui plats on puhas.


Vaata fotosid: www.irl.ee ja www.herkel.net

Eestikeelse haridussüsteemi aeg on küps

Riigikogu ees tuli õiguskantsler Indrek Teder välja ideega anda kodakondsus alla 15-aastastele lastele, kelle vanemad on kodakondsuseta. Praegu kehtib kord, kus lastevanematel tuleb selleks riigile esitada taotlus. Tedre plaani järgi tuleb esitada taotlus juhul, kui Eesti kodakondsust ei soovita.

Olen väljapakutud idee suhtes ettevaatlik. Esmalt sellepärast, et ükski paber ei pane inimest tundma selle riigi kodanikuna, mis peaks olema peamine suund teiste rahvaste koondamisel Eestis.

Peamine murekoht minu jaoks on venekeelne kooliharidus Eestis. Elan ise Ehte Humanitaargümnaasiumi kõrval. See on venekeelne kool. Pea iga hommik lähen tööle, kui koolis on algamas kehalise kasvatuse tund. See peaks olema eestikeelne tund. Eesti keelt on seal vaid niipalju, kui "vabalt" ja "tervist". Ülejäänud jutt läheb kohe nii õpetaja kui laste poolt vanaviisi edasi. Korra olen kuulnud küll manitsust: "po-estonski, rebjata". Jääb mulje, et õpetaja ise ei valda niipalju eesti keelt või puudub tal tahtmine seda tegelikult rääkida.

Lisaks kuulen, kuidas Tallinnas avatakse valimiste eel venekeelseid lasteaedu. Juba vanades on kohti küllaga, sest tulevikku vaatavamad vanemad on lapsi hakanud panema riigikeelsetesse lasteaedadesse, kus seetõttu on eriti kohtade puudus.

Majanduslikult keerulises olukorras, kus õpetajad on "sunnitud" leidma tööd ka enda erialal, võiks lõpuks ometi teha eestikeelse haridussüsteemi, mis hõlmab nii lasteaedu kui koole. Riik ei pea lõpmatult üleval pidama neid õpetajaid, kes ei saa riigikeelega hakkama ning kellel puudub selleks motivatsioon.

Kui me kindlalt suudame tagada riigikeelse asjaajamise ning eesti keele kasutusala pole enam ohus, siis oleksin nõus õiguskantsleriga kodakondususe lihtsustatud andmise teemal edasi rääkima. Praegu tundub see mõte enneaegne.

Fotosid rattamatkalt

Siin on mõningaid pilte ühisfotokataloogist 4. septembri rattamatkast kui järgmisest hommikust.

Matkast loe lisaks SIIT.

Tallinna alternatiiv on IRL

Tallinna linnavolikogu valimistel on ainus selge alternatiiv Keskerakonna ainuvõimu vastu Isamaa ja Res Publica Liit. Põhjus on lihtne - IRL ei jookse esimesel võimalusel koalitsiooni Keskerakonnaga. Pole seda varem teinud ning loodan, et ei tee ka tulevikus.

Reformierakond tavaliselt muutub närviliseks, kui asjaolud pole läinud nendele oodatult - olgu selleks arvamusküsitluste tulemused või poliitiliste eesmärkide osas kompromisside mitteleidmine. Tagajärg on kiirelt uute partnerite otsimine, milleks pole harv juhus ka võimuliit Keskerakonnaga. Hämminguks pole põhjust, kui ollakse maailmavaatelt sarnased, kuid paraku seda progammide põhjal väita ei saa.

Alternatiiv pole ka Sotsiaaldemokraadid. Kentsakas oli nende ühine nimekiri 2005. aasta valimistel Rahvaliiduga. See oli justkui Rahvaliidu kaval nipp sotsidel nahk üle kõrvade tõmmata. Praegu on neil Tallinnas raske üles tõusta. Tõsi, linnapeakandidaat Pihl on märksa tugevama brändiga kui näiteks Pentus.

Murelikuks teeb ka sotside viimase aja vagur käitumine Keskerakonna suhtes. Varem julgesime väita, et nö valged jõud on IRL, sotsid ja Reformierakond. Nüüd on sotsid ära nihkunud ja kardetavalt just keskparteile lähemale. On see teadlik tegevus või halb maitse mammuterakonnal väike partner vaikselt ära süüa? Seda näitab aeg.

Aternaviiv pole ka rohelised, kes sel korral kordavad sotside viga ning lähevad Rahvaliiduga valimistele vastu ühise nimekirjaga. Lisaks puuduvad neil persoonid, kes suudaksid kaasa lüüa meerirallil, mis paraku võib olla üks võtmeküsimus neil valimistel.

IRL poolt räägib ka tugev linnapeakandidaat Mart Laar, kes on aidanud riigil paaril korral mustast august välja tulla. Tallinna eelarve on tugevas miinuses. Linnastruktuur vajab julgeid otsuseid, mis peamiselt tähendab korruptsiooni ja politiseerimise lammutamist. Mina nimetaksin seda koguni nende inimeste vabadusse päästmiseks, kes on astunud Keskerakonda mingi hirmu või ostutehingu tagajärjel.

Teistest kandidaatides võiks Savisaarele enam konkurentsi pakkuda ka Jüri Pihl, kuid tema puhul jääb nõrgaks juhi imago. Teda teatakse kui julgeolekustruktuuri karmi kätt, kuid kas sellest piisab pealinna juhtimiseks?

Reformierakond käis varakult välja kandidaat Keit Pentuse. Julge ja vapper naisterahvas, kes kindlasti pakub mänguilu. Paraku pole ta nii tõsiseltvõetav, et vastu astuda Savisaarele.

Valimiskampaaniad on algamas. Tuleb teha kõik jõupingutused, et ainuvõim Tallinnas saaks võidetud. Võidu võtmesõna on tugev koostöö nende jõudude vahel, kes seda tõesti ka tahavad. Nii saab Tallinn vabaks!

Elu rattasõit

Eile oli tähelepanuväärne päev. Põllumajandusministeeriumi rahvas istus jalgrataste sadulatesse ning kihutas Läänemaale. Kokku tuli 97 km, mis oli üllatus, sest kuulutati välja kavalalt 75-80 km. Tunnistan, kui oleksin teadnud, et lõplik distants on üle 80 km, poleks ma ka läinud.

Hommikul kl 7 ladistas vihma mis hirmus. Eks see seadis mu eesmärgi kahtluse alla, kuid vapralt ronisin ikka seljakott seljas keldrisse ratta järgi. Kl 8 oli vihm üle läinud. Kõige suuremaks prahmakaks oli teel ministeeriumi. Nimelt, ma ei suutnud ületada trammiteed puhtalt. Trammirööbas neelas mu endasse ning libedusega käisin korraliku matakaga külili. Tramm tuli kaugelt (aeglustas isegi) ja mu peamine eesmärk oli ruttu püsti saada. Vilksamisi nägin, et püksid ühel põlvel on päris ribadeks. Ronisin ruttu sadulasse ja põrutasin ministeeriumi. No arm oli korralik. Kuid mis seal ikka. Tuli edasi minna.

Seadsime tee esmalt Balti jaama ning ummistasime ratastega ühe vaguni teel Keilasse. Keilast algas sõit Padisele. See ca 25 km oli selline katsetamise jupp. Algul ma ei pidanud aeglasele tempole vastu, pärast jäin tahapoole. Oli väike vahepeatus, kus sain esimese haavapuhastuse. Nii sattusin päris viimase 3 hulka, sest grupp pani ruttu minema. Sain selle lõigu jooksul selgeks, et liigne käiguvahetus põletab kiirelt läbi. Pulss oli maksimumi peal ja ega sellises olukorras eriti lõbus sõita polnud.

Padisel võttis vastu Raul Rosenberg, kes on sealne mõisavalitseja. Tegime ekskursiooni ning hampsasime paar võileiba. Väga soe ja meeldiv vastuvõtt oli.

Padiselt Harju-Risti kaudu seadsime uueks eesmärgiks Nõva. Distants 35 km. Üks väikene vahepeatus oli, kuid enamus teed tuli ise hakkama saada. Peale Harju-Risti oli fantastiline asfalt. Minu hübriidne ratas liugles rõõmuga. Püüdsin ühe suurema rühma kinni ning sõitsin isegi suurema vaevata eest ära. Kuid siis tuli kuid... 9 km enne Nõva oli 4,7 km teelõik, mida alles ehitati. See oli pehme kruus, mis minu peenikesed kummid neelas endasse. See võitlus neelas mu emotsionaalselt ning füüsiliselt. Lisaks vältas kogu tee kohutav tuul. Kuid grupp mind kätte ei saanud. Isegi mägiratastega sõitjad olid seda lõiku hambad ristis läbinud. Nõva RMK keskuses jõuti päris šohkeerivates olekutes. Oldi läbi nii füüsiliselt ja emotsionaalselt. Kõhud olid metsikult tühjad, mida edukalt täitis seljanka.

45 min hiljem tuli suure ehmatusena hakata sõitma 33 km Einbisse. Ehmatus seetõttu, et algul teadsime, et nii pikka distantsi meil läbida ei tule. Lisaks olime kõik üsna läbi ning istmikud olid sadula seljas istumisest üsna valusaks jäänud. Kaasa arvatud minul, kel olid rattapüksid jalas.

Algas tõeline elusõit. Tuul oli veel tugevam. Ja jaks oli otsas. Mingit energiat ei olnud. Sõitsin üksi, sest stardist ei saanud kuidagi rühmaga kaasa, nad panid kiiremalt minema, kohmitsesin kaua... Kui olin 15 km läbinud, hakkasin ise vahepeatusi tegema. Jõin ja kogusin mõtteid. Selleks ajaks olin mõned inimesed kinni püüdnud, kes aeg-ajalt sõid marju ja ka tihedalt puhkasid. Ega ma neilgi kuidagi kannul ei suutnud püsida. Käigud olid selleks liiga maas ja tempo sellest madal.

10 km enne päris lõppu tundsin, et olen isegi kosunud. Olime eelnevalt kõvema kattega kruusateelõigu läbinud. Sain tempo taas tagasi ja suutsin grupiga koos sõita. Einbi metsade sees oli TTI väike baas (kus ajaratas mõned aastakümned maas), kuhu jõudmine tundus lausa uskumatu, sest istmik oli metsikult valus ja veel ohtlikum oli aeg-ajalt ratta seljast maha tulla, sest olime kõik nii kanged.

5 tunni ja 30 min ringis oli puhas istumine sadula seljas alates Keilast. Vahel läks ajaarvamine segamini, seepärast ei oska veaprotsenti ennustada. Aga 5 min enne kella 18 olin kohal ja valmis sauna minema, et end tohutust higist puhtaks pesta.

Emotsioonid olid kõigil kõrged. Olime kõik tohutu väsinud, kui õnnelikud. Ilm oli ilus. Päike paistis, üksikud-üksikud piisad olid kui jahutus, kuid selleks oli ka neid vähe. Ainuke võitlus oli tuulega, milleta oleks läbimine olnud märksa lihtam. Tuul isegi vahel peatas hoo nii maha, et ratas jäi üsna seisma.

Õhtul sain veel korraliku haavapuhastuse ja külmakoti, mis hommikul näitas ilusat ning mitte valusat pilti. Hetkel see teeb mulle tiba valu, eks püüan ise tohterdamisega hakkama saada. Keegi teine mingi füüsilise vigastusega teed ei läbinud.

Meil oli julgestusauto, kes korjas ka väikeste valude ja jõuta inimesi kokku. Neid oli üsna vähe. Lisaks oli nö profigrupp, kes tegid metsiku tempoga matka läbi. Nendega võistlemine tundus mõttetu. Osad neist langesid hiljem ikka pikaks ajaks liikumatusse olekusse. Õhtul sai veel natuke tantsu löödud ning mina ronisin südaöösel jõetult sängi, kus vaatamata märtsule üsna ruttu ja segamatult magasin. Nii läbi olin.

Uskumatu sõit oli! Siiani imestan, et läbi tegin, kuid olen tiba uhke ka selle üle. Ja oma ratta üle olen ka õnnelik, mis sai selle sündmuse ajel soetatud. Lahe päev oli!

(Ahjaa, tagasi ei pidanud rattaga sõitma. Meid toodi bussidega linna tagasi. Keegi ju ei suutnud enam sadulasse istuda. Mitte pikemaks ajaks :))

***

Siin on kaart meie teekonnast: http://kaart.otsing.delfi.ee/index.php?id=1&uid=32ad0813689bf76df0dae8c7a8631a93#tc3

Fotod: fuksia õitseb

Ja lõpuks õitseb mu fuksia. Ilus!