Eesti seisab ühtäkki väga oluliste sündmuste keskel. Meie riigi sümbol – sinimustvalge lipp – tähistab 125. aastapäeva. Meenutan 1988. aastat. 7-aastase tüdrukutirtsuna olin vanaisa pasunakooriga Otepää kiriku kõrval, sealsamas, kus avati mälestustahvlid lipu auks.
Oli avanemise aeg, mil riik, rahvas ja vabadus olid kullahinnaga. Nende poole püüd oli midagi erakordset, midagi, mida täna unustama kiputakse.
Valime nimekirju
NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine olid riigi järgmised olulised sammud. Viis aastat tagasi eesmärgid saavutati. Tänu liidule oleme mitmeski majandussektoris saanud positiivse tõuke. Olgu selleks põllumajandus või teedeehitus. Oleme saavutanud vaba liikumise ühenduses. Oleme saanud eurooplasteks, nagu Noor-Eesti möödunud sajandil soovis.
Paraku on Euroopa Liit meid hellitanud. Oleme harjunud saama, kuid vastupakkumine ei tule meeldegi. Lihtsaim viis on minna valima europarlamenti.
Reformierakonna ja Keskerakonna tõttu ei saa me valida konkreetset isikut nimekirjas, vaid oma poolehoid tuleb anda tervele nimekirjale. Mida sellega on saavutatud? Valimissüsteem on kriisis. Jüri Adams (Vikerkaar 4–5/2009) on välja toonud kriisi ühe põhjusena selle, et üheaegselt on kasutusel mitu omavahel konkureerivat süsteemi. Adams märgib, et valimissüsteemi omaksvõtt võtab vähemalt 50 aastat.
Viis aastat tagasi sai valija reastada kandidaatide paremuse. Sel korral on see võimalus kodanikelt ära võetud. See on väär! Kaasnenud on peibutuspartide kasutamine, kusjuures viimased on selgelt öelnud, et Brüsselisse minna ei kavatseta. See paneb kahtluse alla poliitika tõsiseltvõetavuse.
Majanduses keeristuuled
Lisaks on suletud nimekirjad toonud kaasa ohtralt üksikkandidaatide ülesseadmist. Olukord poleks imelik, kui kandidaadid hoomaksid olukorda europarlamendis. Teisalt tekib küsimus, et kas neid fraktsioonidesse avasüli vastu võetakse, sest neil puudub tugiorganisatsioon, milleks on tavaliselt erakond.
Mida saaks valimissüsteemi kriisi vastu teha? Minna valima! Nii tõestame, et valimised lähevad meile korda.
Eesti on ka maailmamajanduse keeristuultes. Majanduslangus on väikeriigi jaoks mõneti isegi lihtsam, sest oma väiksuse tõttu suudame turge ja olukordi kiiremini ümber suunata. Teisalt on meie tootmismahud väikesed, mis turgude ümbersuunamisel paneb omakorda piirangud peale. Ei ole suudetud ka välja ehitada toimivat infrastruktuuri meelitamaks välisinvestoreid, et inimestele tööd saada.
Sisemajanduse kriisi oleme tekitanud ise. Näiteks üle kuu aja tagasi oli riigile maksed tasumata 5 miljardi krooni ulatuses. See on suur summa, mida valitsus püüab meeleheitlikult kokku kraapida.
Hoida ja kasvatada riiki
Majanduslanguses on oma roll valitsustel. Lihtne on öelda, et ei oleks pidanud headel aegadel nii palju kulutama. Ei oleks tohtinud makse alandada ja mitmesuguseid toetusi suurendada, sest väikeriigi võimekus tuleb nagunii mürinaga vastu. Õigem oleks vastavalt tegutseda, et päästa riik rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimise alla sattumisest.
Kummaline on liberaalide ühe mustri järgimine. Kui ei saada oma tahtmist, tuleb tekitada valitsuskriis ning peita selle taha tegelikud probleemid, milleks on tahtmatus tajuda reaalset olukorda. Nii on minu hinnangul ka Rahvaliidu kaasamine peaministri poolt üks meelepete. Eelarve tasakaalu püüdlusi jupitatakse nagu vorsti. Kuid vorst võtab rohekassinise värvuse.
Tänane poliitiline ühiskond on veidi halvatud. Ühelt poolt vajaks poliitiline eliit mõistmist – kaua suudame vanaviisi edasi minna ning millised on julged valikud tulevikule mõeldes. Teiselt poolt vajab riik aktiivset ja mõtlevat kodanikkonda.
Usun, et meie ühine huvi on hoida ja kasvatada Eesti riiki.
Avaldatud: 4.juuni 2009 Oma Saar
