Elu rattasõit

Eile oli tähelepanuväärne päev. Põllumajandusministeeriumi rahvas istus jalgrataste sadulatesse ning kihutas Läänemaale. Kokku tuli 97 km, mis oli üllatus, sest kuulutati välja kavalalt 75-80 km. Tunnistan, kui oleksin teadnud, et lõplik distants on üle 80 km, poleks ma ka läinud.

Hommikul kl 7 ladistas vihma mis hirmus. Eks see seadis mu eesmärgi kahtluse alla, kuid vapralt ronisin ikka seljakott seljas keldrisse ratta järgi. Kl 8 oli vihm üle läinud. Kõige suuremaks prahmakaks oli teel ministeeriumi. Nimelt, ma ei suutnud ületada trammiteed puhtalt. Trammirööbas neelas mu endasse ning libedusega käisin korraliku matakaga külili. Tramm tuli kaugelt (aeglustas isegi) ja mu peamine eesmärk oli ruttu püsti saada. Vilksamisi nägin, et püksid ühel põlvel on päris ribadeks. Ronisin ruttu sadulasse ja põrutasin ministeeriumi. No arm oli korralik. Kuid mis seal ikka. Tuli edasi minna.

Seadsime tee esmalt Balti jaama ning ummistasime ratastega ühe vaguni teel Keilasse. Keilast algas sõit Padisele. See ca 25 km oli selline katsetamise jupp. Algul ma ei pidanud aeglasele tempole vastu, pärast jäin tahapoole. Oli väike vahepeatus, kus sain esimese haavapuhastuse. Nii sattusin päris viimase 3 hulka, sest grupp pani ruttu minema. Sain selle lõigu jooksul selgeks, et liigne käiguvahetus põletab kiirelt läbi. Pulss oli maksimumi peal ja ega sellises olukorras eriti lõbus sõita polnud.

Padisel võttis vastu Raul Rosenberg, kes on sealne mõisavalitseja. Tegime ekskursiooni ning hampsasime paar võileiba. Väga soe ja meeldiv vastuvõtt oli.

Padiselt Harju-Risti kaudu seadsime uueks eesmärgiks Nõva. Distants 35 km. Üks väikene vahepeatus oli, kuid enamus teed tuli ise hakkama saada. Peale Harju-Risti oli fantastiline asfalt. Minu hübriidne ratas liugles rõõmuga. Püüdsin ühe suurema rühma kinni ning sõitsin isegi suurema vaevata eest ära. Kuid siis tuli kuid... 9 km enne Nõva oli 4,7 km teelõik, mida alles ehitati. See oli pehme kruus, mis minu peenikesed kummid neelas endasse. See võitlus neelas mu emotsionaalselt ning füüsiliselt. Lisaks vältas kogu tee kohutav tuul. Kuid grupp mind kätte ei saanud. Isegi mägiratastega sõitjad olid seda lõiku hambad ristis läbinud. Nõva RMK keskuses jõuti päris šohkeerivates olekutes. Oldi läbi nii füüsiliselt ja emotsionaalselt. Kõhud olid metsikult tühjad, mida edukalt täitis seljanka.

45 min hiljem tuli suure ehmatusena hakata sõitma 33 km Einbisse. Ehmatus seetõttu, et algul teadsime, et nii pikka distantsi meil läbida ei tule. Lisaks olime kõik üsna läbi ning istmikud olid sadula seljas istumisest üsna valusaks jäänud. Kaasa arvatud minul, kel olid rattapüksid jalas.

Algas tõeline elusõit. Tuul oli veel tugevam. Ja jaks oli otsas. Mingit energiat ei olnud. Sõitsin üksi, sest stardist ei saanud kuidagi rühmaga kaasa, nad panid kiiremalt minema, kohmitsesin kaua... Kui olin 15 km läbinud, hakkasin ise vahepeatusi tegema. Jõin ja kogusin mõtteid. Selleks ajaks olin mõned inimesed kinni püüdnud, kes aeg-ajalt sõid marju ja ka tihedalt puhkasid. Ega ma neilgi kuidagi kannul ei suutnud püsida. Käigud olid selleks liiga maas ja tempo sellest madal.

10 km enne päris lõppu tundsin, et olen isegi kosunud. Olime eelnevalt kõvema kattega kruusateelõigu läbinud. Sain tempo taas tagasi ja suutsin grupiga koos sõita. Einbi metsade sees oli TTI väike baas (kus ajaratas mõned aastakümned maas), kuhu jõudmine tundus lausa uskumatu, sest istmik oli metsikult valus ja veel ohtlikum oli aeg-ajalt ratta seljast maha tulla, sest olime kõik nii kanged.

5 tunni ja 30 min ringis oli puhas istumine sadula seljas alates Keilast. Vahel läks ajaarvamine segamini, seepärast ei oska veaprotsenti ennustada. Aga 5 min enne kella 18 olin kohal ja valmis sauna minema, et end tohutust higist puhtaks pesta.

Emotsioonid olid kõigil kõrged. Olime kõik tohutu väsinud, kui õnnelikud. Ilm oli ilus. Päike paistis, üksikud-üksikud piisad olid kui jahutus, kuid selleks oli ka neid vähe. Ainuke võitlus oli tuulega, milleta oleks läbimine olnud märksa lihtam. Tuul isegi vahel peatas hoo nii maha, et ratas jäi üsna seisma.

Õhtul sain veel korraliku haavapuhastuse ja külmakoti, mis hommikul näitas ilusat ning mitte valusat pilti. Hetkel see teeb mulle tiba valu, eks püüan ise tohterdamisega hakkama saada. Keegi teine mingi füüsilise vigastusega teed ei läbinud.

Meil oli julgestusauto, kes korjas ka väikeste valude ja jõuta inimesi kokku. Neid oli üsna vähe. Lisaks oli nö profigrupp, kes tegid metsiku tempoga matka läbi. Nendega võistlemine tundus mõttetu. Osad neist langesid hiljem ikka pikaks ajaks liikumatusse olekusse. Õhtul sai veel natuke tantsu löödud ning mina ronisin südaöösel jõetult sängi, kus vaatamata märtsule üsna ruttu ja segamatult magasin. Nii läbi olin.

Uskumatu sõit oli! Siiani imestan, et läbi tegin, kuid olen tiba uhke ka selle üle. Ja oma ratta üle olen ka õnnelik, mis sai selle sündmuse ajel soetatud. Lahe päev oli!

(Ahjaa, tagasi ei pidanud rattaga sõitma. Meid toodi bussidega linna tagasi. Keegi ju ei suutnud enam sadulasse istuda. Mitte pikemaks ajaks :))

***

Siin on kaart meie teekonnast: http://kaart.otsing.delfi.ee/index.php?id=1&uid=32ad0813689bf76df0dae8c7a8631a93#tc3