Presidendi Võidupäeva kõne

Mulle meeldis presidendi kõne Raplas võidupüha paraadil. Rõhutan mõningaid mõtteid.

Lugupeetav Riigikogu esimees,
peaminister,
lugupeetavad parlamendi ja valitsuse liikmed,
ekstsellentsid,
kaitseväe juhataja
kaitseväelased ja kaitseliitlased,
sõbrad!

Küsigem endilt: mida tähendab võidupüha täna? Kas me adume, et sel päeval 88 aastat tagasi võideti Eesti vabaks? Et kogu meie riigi olemasolu ja sellest olemasolust tuleneva vabaduse ja heaolu võitsid meile Eesti sõdurid? Või on täna lihtsalt jaaniõhtu, eestlaste tuhandete aastate pikkune traditsioon pidutseda aasta kõige lühemal, kõige valgemal ööl? Või on täna lihtsalt järjekordne vaba päev?

Võidupüha on päev, mil tunnustame oma sõjaväelasi, oma mundrikandjaid; korraldame paraadi, millega näitame, et meilgi on sõjavägi. Jah, võrreldes enamike riikidega on meie sõjavägi väike. Oleme ju aastaid kuulnud küsimust, et kas meil üldse ongi võimalik end kaitsta, kui mõnel teisel riigil on relva all niisama palju mehi kui Eestis elanikke? Kui kaua me suudaksime vastu panna, või kas suudame üldse vastu panna, kui asi läheb tõsiseks? Ja üleüldse – me elame nüüd ju rahulikul ajastul, aina kasvavas heaolus, kus kaitsevägi ja sõjaväeteenistus näib kuuluvat anakronismide hulka.
Minu arvates näitab viimane aasta, et meil pole mingit põhjust laskuda patsifistlikku rahulollu. Õigemini, meil pole põhjust arvata, et eestlasi ammusest ajast varitsenud ohud on pärast iseseisvuse taastamist kuhugi kadunud.

Kuni käesoleva aasta aprillini adusin kaaskodanike seas meeleolusid, mida võib hoomata ka 30ndate aastate teise poole Eesti kirjanduses. Meid valdas uinutav ohutuse tunne; et nüüd, kui oleme astunud Euroopa Liitu, nüüd, kui oleme NATO liikmed, miks me peaksime üldse muretsema?

Jah, Euroopa Liidu ja NATO toetus tänavu aprillis-mais oli tähelepanuväärne ning sellest oli väga palju abi. Aga selle toetuse kindlustamiseks ka tulevikus peavad meie poliitikud, riigiametnikud, sõjaväelased ja diplomaadid pidevalt ning süstemaatiliselt tööd tegema. Ilma meie enda aktiivsuseta ei saa ka meie liitlased ja sõbrad meid kriitilistel hetkedel aidata.

Viimased kuud on näidanud, et Eesti iseseisvus ei meeldi mitte kõigile. Meie demokraatlik riigikord, õigusriik, sõnavabadus, sallivus ja eestlaste soov elada oma valitud viisil näib olevat mõnelegi midagi sellist, mida tuleb õõnestada ja kõigutada. Seda tehes kasutatakse võtteid, mis ei kuulu Lääne mõistes tsiviliseeritud tavade juurde.

Eestit tabas kevadel tõsine rünnak. Tõsi, haubitsaid ei kasutatud ja polooniumi jälgi me ei leidnud. Küll aga rünnati meie saatkonda ja meie diplomaate, eirates sellega Viini konventsiooni põhimõtteid.

Hullemgi, me maailma tippu pürgiv infotehnoloogiline infrastruktuur sattus sellise rünnaku alla, et NATO pidas vajalikuks saata enda tipptegijad toetama meie tippspetsialiste ja ka nende kogemusest õppima. Eestit rünnati relvaga ja viisil, mille tõsidust 21. sajandil kogu maailm alles aimab. Rünnati meie pankasid, meie ajalehti, riigiasutusi. Need olid rünnakud Eesti vastu, elanike rahvusest, poliitilistest tõekspidamistest ja emakeelest sõltumata.

Mu daamid ja härrad!

Eelöeldu põhjal luban endale teha ühe peamise järelduse – vabadus, demokraatia ja iseseisvus ei ole siin Eestimaal iseenesestmõistetav. Meie vabadus ei ole lihtsalt niisama, täielikult ja jäädavalt olemas.

Mida me sellises olukorras tegema peame? Korra on Eesti alistunud. Me kõik teame, mida see meile tähendas: barbaarsust ja julma vägivalda, mille eest pole oodatagi mingit kahetsust või vabandust. See tähendas meile viit kümnendit mahajäämust, millest me jätkuvalt riigi ja rahvana toibume.

Kui me ei võta end kätte, kui me ei hakka oma raskesti kätte võidetud edu tõhusamalt kaitsma, võib kõik taas kaduda. Seekord mitte tääkide, kuklalaskude ja trellitatud loomavagunitega, vaid hiiliva destabiliseerimise ja õõnestamisega, mis mürgitab meie riigi sallivat õhustikku.

Täna, Võidupühal, peab igaüks meist aduma, et meie riik peab suutma end vajadusel kaitsta. Aga mitte ainult. Eestil on vaja tegutseda, et kindlustada oma demokraatlikku elukorraldust ja iseseisvust. Oma veidi enam kui kaheksa presidendiametis oldud kuu vältel olen ma täheldanud mitut valdkonda, kus Eesti vajab senisest otsustavamat tegutsemist.

Esiteks, küberkaitse. Olles saanud üheks enim infotehnoloogiat kasutavaks riigiks maailmas, tuleb Eestil sisuliselt ja järjekindlalt tegeleda küberruumi turvalisusega. Ma ei räägi vaid tehnoloogilistest lahendustest. Euroopa Liidu küberturvalisust, küberkuritegevust ja küberterrorismi käsitlevad seadused on ohtlikult ja põhjendamatult nõrgad. Eesti saaks ja peaks võtma algataja rolli olukorra parandamiseks nii Euroopa Liidu kui NATO kontekstis. Kui oleme pikki aastaid murdnud päid ja otsinud valdkondi, kus olla eestvedaja ja panustaja, siis viimase aja sündmused on selle eesmärgi meile andnud.
Teiseks, energeetika ja energiajulgeolek. Peame mõtlema, kas Harjumaale, Jõgevamaale ja Ida-Virumaale gaasitrasside rajamine on ikka põhjendatud. Kas me vajame gaasisõltuvuse suurendamist kui samal ajal hästi teame, et gaasi tarnija on kuulutanud energeetika vahendiks välispoliitiliste eesmärkide saavutamisel. Peame küsima, kas Eesti elektrisüsteemi lahtiharutamine Loode-Venemaa võrgust on siiski midagi enamat kui pelk majanduslik küsimus? See on siiski kogu Eesti elanikkonna, aga mitte ühe riikliku äriühingu mure.

Kolmandaks, julgeolekut vaid sõjalise kaitsega piirates osutume me ise piiratuteks. Julgeolek tähendab ka seda, et Eesti inimestel ei teki hirmu ei enda ega oma riigi pärast. Julgeolek tähendab, et Eesti inimene ei kahtle enda turvalisuses kodulinna tänavail nagu ei kahtle ta oma riigi tuleviku võimalikkuses. Nimetagem sellise hirmu puudumist oma kaaskodanike psühholoogiliseks kaitseks.

Julgeolek tähendab ka poliitikute vastutustundlikkust siduda ühiskonna erinevaid osi ja poliitikute pühendumist turvatunde suurendamisele selle sõna kõige laiemas tähenduses.

Julgeolek kui üks võti demokraatliku riigi kestmiseks tähendab erinevate arvamuste sallimist, diskussioone ja arutelusid. Seda kõike ei pea pelgama, vaid soodustama.
Neljandaks, riigikaitse ja põhiseadus. Olen algatanud põhiseaduse muutmise eelnõu, et korrastada meie parlamentaarsele riigikorraldusele sobimatu seis, kus kaitseväe üle teostatav tsiviilkontroll on hägune ja jätab võimalusi reaalse kontrolli vältimiseks.

Ilmekaks näiteks sellest on kaitseväe korralduse seaduse puudumine ja seda ikka veel, ka 15 aastat pärast põhiseaduse jõustumist. Või ka mõne aja eest avalikuks saanud kahetsusväärne asjaolu, et osad sõjaväelased on uurinud tsivilistide vaateid, mis on igasuguste demokraatlike põhimõtete vastane. Seadusandlik baas selliste juhtumite vältimiseks on liiga nõrk, ikka on kavalpeadel võimalik apelleerida terve mõistuse vastasele põhjendusele, et kuna sõjaväelaste luuramine tsiviilisikute vastu pole expressis verbis keelatud, siis on ta lubatud.

Tahan väga loota, et Riigikogu täidab koostöös valitsusega ja sõjaväelastega need lüngad lähiajal. Ja samuti seda, et kaitsevägi ise suudab end puhastada ohvitseridest, kes demokraatia reegleid ei austa.
Viiendaks, meie sõjaväe ülesehitus ehk reservvägi. Eestis on aastaid kestnud debatt elukutselise armee ja üldise riviteenistuse tugevuste ja nõrkuste üle. Oleme lähtunud eeldusest, et kutsealuste sõjavägi on meil praegu olemas. Tegelikult see nii ei ole. Meie kaitsevägi on üles ehitatud põhimõttel, et pärast keskmiselt kaheksakuist väljaõpet läheb õppursõdur reservi. Ja et kui vaja, tuleb reserv välja. Paraku pole me siiani kordagi arvestataval kujul testinud, kas see mudel töötab. Kutsun kaitseministeeriumi ja kaitseväge üles selle kui kõige olulisema küsimusega tegelema.

Kuuendaks, meie julgeolekut aitab tagada ligi kümnetuhandelise liikmeskonnaga Kaitseliit. Mõelgem neile sadadele vabatahtlikele, kes nädala-paari eest läksid appi päästjatele kustutama Elliste raba. Ja meenutagem neid sadu kaitseliitlasi, kes aprillis-mais astusid abipolitseinikeks.

Aitäh teile!

Nagu ajalugu on näidanud, olgu tegemist Soome, Šveitsi, Iisraeli, Ameerika Ühendriikide või meie enda kogemustega 88 aastat tagasi, siis riik, mida tema kodanikud asuvad vabatahtlikult kaitsma, on riik, mida ei võideta. Vabatahtlikkus on jõud, mida vastane sageli ei mõista ja seega pelgab.

Kui meie esiisad, kellest paljud olid toona vaid koolilapsed, poleks tunnetanud vajadust luua oma riiki ja seda kaitsta, ei seisaks me täna siin. Meie kohus on 23. juunil saavutatud võitu tähistada, sellele võidule mõelda ja seda võitu hoida.

Aitäh!


Allikas Presidendi kantselei.



Võidupäeva loost.
Lugu lihtne. 23.juunil 1919 võideti Võnnu all Landeswehr. Eestlased vajasid sellist korralikku võidupüha, mis sai tänu sellele võidule ka oma lahenduse. Ja see kõik toimus Vabadussõja perioodil. (Vabadussõda oli sõda, mida Eesti Vabariigi väed pidasid Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 28. novembrist 1918 3. jaanuarini 1920 Nõukogude Venemaa vägede ja 1919. aastal Lätis Landeswehr'ist ja nn. Rauddiviisist koosnenud Saksa väekoondise vastu.)


Allikana kasutatud Vikipeediat.