"elu on selline" ...

Istun endamisi ja minu peas kerkib filosoofilisi küsimusi. Vast peale väikest raamatu lugemist, kus kirjeldati noorajakirjanikele küsimuste esitamise õpetamist.

Küsin endalt, et miks elu on võlts? Vähemalt see tundub nii. Ühiskond on tolerantne nende suhtes, kes valetavad ja mängivad julma mängu. Töötegijad ning ausa elulaadiga inimesed on ise oma "õnnetuses" süüdi. Ja nende "õnnetus" ongi nende ausus ja töökus. Püüan sellele väitele mitte näiteid tuua. Miks? Sest see lugu pole kellelegi otseselt vihjatud. See on nii alandav, et pean sellise alamärkuse igaks juhuks lisama, et kellelgi väärat muljet ei jääks.

Mina olen mina. Mina olen mõtlev inimene. Vähemalt tahan olla selline, kuigi tunnen, et ei oska piisavalt küsimusi esitada ning vastuste poole püüelda. Tahan üle olla eelmainitud võltsusest, kuid kardan, et muutun ise samasuguseks, sest ühiskond ... sest "elu on selline".

Mnjahh, ja siis need "elutargemad" tulevad ütlema: "Su vanus on selline, kus esitad just palju küsimusi ning tahad kõik kohe saavutada. Ma olin ka sinuvanuses selline". Oi, ma ärritun sellise "nalja" peale. Kuidas nii? Kas ma tõesti aasta või kümne pärast muutun samasuguseks ükskõikseks ja kõike-nii-nagu-läheb-laskvaks "kodanikuks"??? Ma ei taha ...

Lugesin uudist, et USAs oli 7-aastane laps end üle poonud. Elud tulevad ja lähevad. Isegi pole mõtet arvutada. Sest tekib küsimus, miks inimene loodi "siia ilma". Ärme lasku arutellu, et kes lõi. See on ilus müütlik tegevus, kuid tähtsam küsimus on MIKS?. Mis on inimkonna eesmärk? Ehitada, luua, tarbida, saasta toota???

Õpetatavad küsimused raamatust olid:

• kes?
• mida?
• millal?
• kus?
• miks?
• kuidas?
• milleks?
• kellele kasulik?
• kellele kahjulik?
• kes on vaenalne?
• kes on liitlased?
• mis edasi saab?

Mis saab edasi???