vaikuse vang

Neljapäeval ilmus Eesti Ekspressis arvustus raamatule "Mihhail Hodorkovski. Vaikuse Vang" (ma pole seda arvustust veel lugenud). Autor on ajakirjanik Valeri Panjuškin. Täna lõpetasin ka ise selle raamatu lugemise ning annan ülevaate enda elamustest.

Alustan kohe otsekoheselt. Raamat pole hästi kirjutatud. Kipun võrdlema "Putini Venemaaga" (Anna Politkovskaja), mis oli terviklik ning minu jaoks täis põnevust. "Vaikuse vangis" visatakse ühtäkki sisse mingeid küsimusi, millel pole seost ega vastust. See häirib. Lisaks on grammatilisi lohakusi, mitte palju, kuid jäävad tugevalt silma, sest tekib ajutine segadus.

Põnevus tekkis raamatu teises pooles, kui enam asuti kirjeldama kohtulikku protsessi. Kohus töötab nii ühes suunas, et selline "tore" äng tekib mu sees seda lugedes. See on lausa vapustav.

Hodorkovski (edaspidi H.) tee algas tüüpilise ja isegi eduka komsomoli noorena. Vanemad ei olnud nõus, et ta astub komsomoli. Ta luges ise palju, just erialast kirjandust ning noorte tavapärasest elust osa ei võtnud.

Võib öelda, et ta on geenius, õigemini andekas inimene. Tõsi, oma edu saavutas ta lisaks oma mõistusele mustal teel (kasutas seaduses olevaid auke, väidetavalt mõned mõrvad ning pindadelt väljatõstmised). H. töötas välja panga Menatepi, lisaks mitmeid pankrotis firmasid. Üks neist on ka Jukos.

Alates 1992. aastast H. hakkas enam välismaal käima. Silmaring avanes. Murdepunkt tuli 1998. aastal. Majanduskriis näitas, kuidas riik pettis oma rahvast. Eelistatud olid need ringkonnad, kes seisid võimule lähedal ning omasid informatsiooni. H. tundis, et enam nii ei saa. Süsteemi tuleb muuta nüüd, mitte tulevikus. Vabadus ja õiglus on tema motod.

H. lõi mitmeid fonde noorte toetamiseks. Näiteks korraldati noortelaagreid, kus mängiti vabat riiki, kus kõigil on võimalik kandideerida ja valida. Toetati noorte ajakirjanike õpinguid ja just nende, kes maakohtades oma tööga hakkama ei saanud. Toetati humanitaarteadusi, jne.

H. toetas isiklikest vahenditest 100% parteid Jabloko. Lisaks veel Parempoolsete Jõudude Liitu. Paraku kulus H. raha just teineteisele vastandliku kampaania tegemisele (neil üks sihtrühm, kelle hääli püüti; ühinemiskavadest midagi välja ei tulnud...), mis jättis mõlemad parteid duumast välja, sest nad ei suutnud 5% künnist saavutada. Lisaks toetas H. ka teisi parteisid, ka Putini oma.

H. oli otsekohene inimene. Ta ei keerutanud. Tema esitlused olid konkreetseid, faktidega tõestatud. See lõi pahviks mitmeid, ka Putinit ennast. Nimelt, veebruaris 2003. toimus Putini kutsel korruptsioonivastane seminar. H. tõestas, et 30% riigist ja riigi vahenditest kasutatakse korruptiivsel moel. See muidugi ärritas riigipead.

Tekib küsimus, miks H. siiski puuri pandi ja seda 8 aastaks? (Fotol H. oma sõbra Lebedeviga, keda meenutatakse laheda ülemusena, kelle füüsis on vanglas kokku kuivanud, kelle toetuseks H. on pidanud isegi näljastreigi.) Kohus käis selle üle, et tema ja Jukos olevat kõrvale hoidnud maksude tasumisest. H. oli 2000. aastate alguses saavutanud läbipaistva Jukose, kellel oli läänelik raamatupidamine. Süüdistati maksusoodustuste otsimist erinevate tsoonide ja firmade kaudu, mida tegevat kõik arvestatavad firma ning mida seadus pole ära keelanud. Märgin siin sellise fakti, et Jukose aktsiad taheti viia rahvusvahelisele tasandile, mis oleks vähendanud Vene võimu haardeulatust. Riik on ju üles ehitatud oma maavaradele, k.a. naftale.

Avalikkuse ette maksusüüdistustega ei juletud minna. Kiiresti hakati produtseerima dokumentaale H. ja just riigile vajalikus suunas. Toodi välja, et H. tahtis saada poliitikuks. Võtta võim Venemaal ning hiljem kogu maailmas. Seda kogunisti politoloogide suu läbi... Lisaks süüdistati teda selles, et ta tahtis kõikide parteide üle kontrolli omada, sest ta toetas kõiki (märgin, et H. väitis, et tema ei tahtnud poliitikuks hakata ning toetus oli heatahteavaldus). Lisaks mõrvasüüdistused. Kuid neid ühtegi kohtus ei käsitletud.

Arvan, et Putinile jäi ta ette ning ta pandi kinni, vaigistades enam debatti vabadusest ning õiglusest. Vaatamata H. mustadest tegudest jäin ma siiski uskuma, et ta pandi valedega ja asjata pokri.

Mul on palju rääkimata jäänud, kuid ma siia ei suuda lühidalt kõike kirja panna. Märgin vaid seda, et autori "tunnistuse" kohaselt H. ei teadnud, et temast raamat kirjutatakse. Vast sellepärast suudab Panjuškin kujutada H. sellisena nagu ta oli: mitte väga puhas ega mitte väga patune.



Loe lisaks: arvustust Eesti Ekspressis (25.10.2007 - H. arreteerimise 4.aastapäev).