sõda demokraatlike väärtuste vastu

8. augustil, samal päeval, kui algasid olümpiamängud Pekingis, alustati sõjategevusega Lõuna-Osseetias Venemaa ja Georgia (GEO; Gruusia) vahel. Õigem oleks öelda, et algas sõda demokraatlike väärtuste vastu. Viimast esindab usinalt ning isegi õpipoisilikult demokraatlikuks riigiks püüdlev GEO. Püüdlev sellepärast, sest neil on protsess pooleli, kuid samas võib öelda, et neil kehtib juba täna demokraatlik riigikorraldus. Venemaa on tegelikkuses määramatu riigikorraldusega riik, kus nende arvates valitseb demokraatia, tegelikult paistab tugevalt silma autokraatia.

Leian end aeg-ajalt küsimas. Kas Kreml ja Peking on teinud omavahelise kokkuleppe? Just kuupäeva osas. Palju küll korrutatakse, et Venemaa ja Hiina ei saa omavahel hästi läbi, kuid mina nii tõsiusklik sel teemal pole.

Teiseks mõttelõngaks on see, et miks küll ajalugu on nii kindel ja vankumatu. Tasahilja ikka lootsin, et see ca 100 aastane ajalooring seekord ei kordu ehk ei saa täis ning suuremast sõjast pääseme. Kuid nii see ei paista minevat. Olukord sõjatandril muutub tõsisemaks iga tunniga. Ja kui suudetaksegi ime kombel vaherahu saada, siis ei pruugi see kaua püsida. Usun seda plaani, et kui GEOs suudetakse edu saavutada, siis minnakse edasi Ukrainasse ning teistesse viimase 20 aasta taguste iseseisvunud riikide territooriumidele näitama, kes on tegelik valitseja. Seda tõestab asjaolu, et Abhaasias on Venemaa teine rinne töös.

Mina ei usu, et Gruusia alustas sõda. Mina usun, et alustajaks oli Venemaa. Kui jälgida Eesti telekanalite (vahemärkus: meie meediakanalid, ka online'd, edastavad kuidagi aegunud infot; oma tutvusringkonna inimestega suheldes on see kuidagi jahmatavalt silma jäänud) uudiseid ning Kremli-tegelaste kommentaare, siis kohtan selliseid väljendeid: Venemaa rahuvalvajad, sundida rahule, genotsiid, etniline puhastustöö. Need ja teised analoogsed väljendid on täis demagoogiat ning ajuloputust enda õigustuseks.

Tunnetan sarnaseid jooni Anna Politkovskaja raamatutele, kus ta kirjeldas Tšetšeenai näitel, kuidas võimud saadavad oma rahva pojad isegi mitte silmi sulgedes surma. Aleksander Litvinenko jälle tõi välja pommiplahvatusi Putini ajastu alguses, et panna end maksma. Samuti saadeti külma rahuga oma inimesi surma. Isegi oma enda kätega...

Huvitav on jälgida, et kelle sõda see siis ikkagi on - Putini või Medvedevi? Mõlemad on võrdväärselt pildis. Medvedev istub oma turvalises kabinetis ja Putin sõidab mööda maad kui maailma ringi ning isegi kohtub Bushiga. Kummaline tööjaotus. Medvedevil on kindlasti oluline roll - ta peab end tõestama nii Venemaale kui eelkõige maalimale sobilikkuses presidendiks. Kuid pilte vaadates tunnetan, et see pole Medvedevi sõda, ta on ikkagi Putini tööriist.

Terve AK uudised olid pühendatud sõjakonfliktile Lõuna-Osseetias. Ja mida ma ei näinud ega kuulnud - kuidas tegutseb Euroopa? Jah, mainiti, et ÜRO ei jõua kokkuleppele. See toob välja selliste megasuurte ühenduste tõelise nõrkuse - liiga palju osapooli, keda lepitada. Kuid miks pole juttu NATO seisukohtadest ning kavatsustest? Samuti puudub info ELi kohta. Olen murelik. Paet, Ansip, Raidma - kõik põrutavad Gruusiasse. Jah, hea on koha peal tutvuda olukorraga, kuid ma siiski arvan, et õigem oleks kohale minna NATO staapi ning neid nihelema panna tegutsemise suunas. Või käia läbi suurriikide juhid: Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa jne. Ainult telefoniga pole võimalik kuhugi jõuda.

Nõustun Kadri Liigi kommentaariga. Peale sellist "vallutust" kardetakse Venemaad enamgi. Igalt poolt hakatakse kummalisi lepitusi saatma. Ja see, mina arvates, on halb märk. See on pesuehtne pugemine, mis valmistab tohutut rahulolu Kremlile. Ainuke lahendus on tegutseda kohe ja sama vääriliselt. Asi on juba liiga kaugele jõudnud.

Tunnetan, et Iraagi sõja puhul olin suhteliselt tundetu. Vähemalt ei tunnetanud ma ohtu minu elule. Nüüd tunnen, et asi on palju tõsisem ning 8. augustil alanu võib jõuda minu koduõuele - Eestimaale.

Vaene olümpia. Mängud on jäänud tahaplaanile, vähemalt Eestis. Ja Hiina olukorrast ning nende "demagoogiast" või vastupidisest pole suutnud keegi jälgida. Spordireporterid on väga positiivsed mängude korralduse osas. Olevat isegi parimad olümpiamängude ajaloos. Kahtlen, sest praeguseks ongi vaid ühepoolne info toimuvast.

Kutsun kõiki säilitama võimalikult kainet meelt. Mitte paanikasse sattuda. Ega meil nagunii kuhugi pageda pole. See on elu, isegi tänapäevas.