Saiakesi küpsetamas

Eile õhtul tuli igatsus ja tahtmine küpsetada kaneeli-suhkrusaiu. Lapsepõlves oli need lemmikud nii küpsetamise kui maitse poolest. Ja võtsingi käsile. Hoolimata sellest, et ma pole mingi küpsetaja olnud. Viimasel ajal olen piirdunud pitsadega, mis viivad mõeldes juba keele alla.

Nagu piltidelt näha, siis midagi oleks nagu puudu. Puudu jäi julgusest. Nimelt, ei tahtnud kogustega üle pingutada ja see maksis kätte. Oleks vabalt võinud enam pärmi panna. Veel enam kaneeli ja veidi isegi suhkrut juurde lisada. Võid polnud ka piisavas koguses kapis ootel, millega oleks võinud katta kogu saiakese.

Aga tulemusega olen rahul siiski. Ma pole veel neid üks teinud. Ja eks õppimiseks käivad ka. Ning vaatamata puudustele on nad ka söödavad.

Head sõbrapäeva kõigile! Tehke ka midagi sellist, mis meenutavad häid aegu või muidu meeldivaid tegevusi.