Sotside automaks hävitaks maaelu

Sotsiaaldemokraatlik erakond plaanib juba mõnda aega astuda samme kehtestamaks kohustuslikku automaksu. Äsja kinnitasid nad oma ideed AK-s (vt siit). Kuuldavasti oleks maks võrdne nii vanadele kui uutele autodele. Aastamaks oleks kuni 36 000 krooni (3000 krooni kuus!).

Sotside automaksuplaan mõjuks laastavalt maaelule. Sellel ei tohi lasta juhtuda. Põhjus on väga lihtne. Maainimestel pole alternatiivi oma autole. Toimiv transpordiühendus eksisteerib vaid suuremates linnades. Ilma radikaalse haldusreformita toimiva transpordiühenduse loomisega toime ei saadagi, sest väikevaldade konkurents on pimestav. Kuid lapsed on vaja koolitada ja erinevaid ameteid on vaja külastada. Poedki on maalt kadunud ning tarviliku saab muretseda vaid suurematest keskustest.

Lisaks tähendab sotside plaani teostumise korral ränkrasket maksukoormat. Inimesed maksavad juba keskmiselt sama suure summa liisingutele. Kehvad teeolud lammutanud aga viletsemaid autosid kiiresti.

Kui nii väga soovitakse autode omamisele teatud piirang peale panna, siis teen alternatiivse ettepaneku. Maksu võiks koguda linnas sõidu eest. Seda saab siiski koguda neis linnades, kus on toimiv alternatiiv ehk transpordiühendus on olemas (nt Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, jt.). Ja loomulikult eeldusena, et maksu eest suudetakse vastu pakkuda korras teid, linnaäärseid parklaid ning ühistransporti.

Kindlasti tuleb vaidlus selle üle, kas maks laekuks siis omavalitsusele või riigile. Kuid usun, et suudetakse leida kokkulepe. Näiteks kolme aasta jooksul laekuvad summad riigi kontole. Hiljem on eelisõigus maksu koguda juba omavalitsusel.

Sotsid, mõelge Eesti maaelule reaalse vaatega. Me ei saa kogu elanikkonda sunniviisiliselt koondada linnadesse. See hävitab meie vaimu kui elujõu.

Asti mälestuseks

Täna öösel lahkus meie hulgast pereliige ASTI. Loomulikul moel, kuid siiski ravimatu haiguse ajel.

Ta oli meie särtsakus ise. Tal oli iseloomu, mida on kõikidel Kübarseppadel (muidugi igaüks omal moel). Ta oli bobu, kellega sai õpitud ratsutama, aetud kartuleid, sõidetud saaniga, vankriga ja isegi toodud saaniga nii kuuske kui linnast külmkappi. Ta oli isegi neljas koer, kes avali võttis rahvast õue peal vastu.

Ta oli selline loom, kelle peale ma ei osanud pahane olla, kui ta mind kogemata riivamisi pikali jooksis. Hing oli korraks küll kinni, kuid ma ei tõstnud isegi häält. Sellise kohtlemise osaliseks saab vaid väga respekteeritud loom. Ja seda ta oli. Temasse tuli suhtuda aukartustäratavalt.

Astil oli graatsiat, mida ta hästi näidata oskas.

Rohkem ei leia sõnu, ega suudagi leida. Õnneks on mul temast palju pilte:

Surmani salapärane - Urmas Ott

Täna lõpetasin raamatu "Urmas Ott. Teletähe lugu" (kummaline, kuid tiitellehel puudub väljaandmise aasta, aga teada on, et 2009 on see aasta).

Oleme Otiga ühest kohast pärit - Otepäält. Käinud samas koolis ja meil on olnud vähemalt kaks ühist õpetajat - Tiiu Sander (keemia) ja Heino Mägi (ajalugu, direktor). Tean ka seda seika, et Ott oli mu ema klassivend aastakese (loodan, et ajaline fakt õigesti meelest on).

Lapsena mäletan seda, et mulle meeldis vaadata "Carte blanche". Raamatus tuletati meelde, et saated olid hilisel ajal - algusajaga 23.00. Jah, nii ta vist oli tõesti. Kuid kangekaelselt ootasin need õhtutunnid ära. Ega ma palju neist mäleta kui seda emotsiooni ja sellest tulnud põnevust, mis mind köitis.

Hiljem olen jälginud ka "Augustivalgust" kui "Happy Hour'it", kuid nende saadete köitvus sõltus vastas istuvast isikust. Ka raamatus toodi välja seik, et Ott armastas intervjueerida staare. Hiljem, ise staarina olles, oli raske intervjueerida mitte staare.

Lugedes raamatut tekkisid mõned võrdlused minu endaga. Just iseloomuomaduste poolest. Mis tegid Oti selliseks nagu ta oli - salapäraseks, aukartust tekitavaks ja avalikkusele ihaldatavaks täheks. Lapsepõlve unistus saada kellekski; seada pere loomine tagaplaanile ja eelistada karjääri; olla teistsugune oma väljendustes ehk olla julge ja otsekohene; mitte lasta endale pähe istuda ja olla iseseisev isegi oma saadete tegemisel (eriti alguses). Muret tekitas Oti pikaajaline solvumine, mis oli üllatav.

Raamat ise oli alguses kuidagi ebalev ja otsis oma starti. Lõpus läks stiil haaravamaks ning lõpus tekkis isegi paar kohta, kus silmad niiskeks läksid. Eks siis paistis välja autorite ühine mälu ja seda on huvitavam ka ise kirjutada.

Urmas Ott oli staar. Ta on legend, kellele konkurenti veel pole.

Fotokaga maal

Täna olen olnud küll fotograaf. Kaks korda isegi haigruid püüdmas käinud, kuid minu masin jääb tegelikult liiga nõrgaks. Linnud on liiga kõrgel. Metsas nägime Nelliga jälgi, karvatuuste kui kuulsime rikkalikku linnulaulu. Tõesti rikkalik. Õhtul sai isegi asjatatud tiba peenarde kallal ning vanu rootse kokku korjama hakatud.

Värvide algus

Täna oli tähtis päev. Istutasin oma esimesed võõrasemad. Ilmad on soojaks läinud. Keskmiselt 8 kraadi sooja. Päikese käes enamgi.

Pelgulinnast Vanalinna

Eile õhtul veidi uitasin teisel pool Kolde pst ja leidsin vapustava vaate. Vaate, mille alusel saaks väita, et Vanalinn on ukse all. Balti jaama polegi näha. Paraku nõukogude aja pärand töötmishoonete näol on selgelt pilti varjutamas.

Pidin fotosid tegema läbi traataia ja seepärast on traadi varjud kergelt fotodel näha. Objektiiv pole nii väike, et august segamatult läbi mahuks. Ja minu enda pikkusest jääb ka puudu, et okastraadist üle olla.

Märkasin veel, et kevad on aedades kohal. Lumi- ja märtsikellukesed õitsesid oma täies pikkuses ja ohtruses. Lumi ise on läinud. Ainult mõned lapikesed on nähtavad veel Stroomi metsa all. Ja lumest jäänud vesi pole kõikides kohtades leidnud oma päris koha.