Surmani salapärane - Urmas Ott

Täna lõpetasin raamatu "Urmas Ott. Teletähe lugu" (kummaline, kuid tiitellehel puudub väljaandmise aasta, aga teada on, et 2009 on see aasta).

Oleme Otiga ühest kohast pärit - Otepäält. Käinud samas koolis ja meil on olnud vähemalt kaks ühist õpetajat - Tiiu Sander (keemia) ja Heino Mägi (ajalugu, direktor). Tean ka seda seika, et Ott oli mu ema klassivend aastakese (loodan, et ajaline fakt õigesti meelest on).

Lapsena mäletan seda, et mulle meeldis vaadata "Carte blanche". Raamatus tuletati meelde, et saated olid hilisel ajal - algusajaga 23.00. Jah, nii ta vist oli tõesti. Kuid kangekaelselt ootasin need õhtutunnid ära. Ega ma palju neist mäleta kui seda emotsiooni ja sellest tulnud põnevust, mis mind köitis.

Hiljem olen jälginud ka "Augustivalgust" kui "Happy Hour'it", kuid nende saadete köitvus sõltus vastas istuvast isikust. Ka raamatus toodi välja seik, et Ott armastas intervjueerida staare. Hiljem, ise staarina olles, oli raske intervjueerida mitte staare.

Lugedes raamatut tekkisid mõned võrdlused minu endaga. Just iseloomuomaduste poolest. Mis tegid Oti selliseks nagu ta oli - salapäraseks, aukartust tekitavaks ja avalikkusele ihaldatavaks täheks. Lapsepõlve unistus saada kellekski; seada pere loomine tagaplaanile ja eelistada karjääri; olla teistsugune oma väljendustes ehk olla julge ja otsekohene; mitte lasta endale pähe istuda ja olla iseseisev isegi oma saadete tegemisel (eriti alguses). Muret tekitas Oti pikaajaline solvumine, mis oli üllatav.

Raamat ise oli alguses kuidagi ebalev ja otsis oma starti. Lõpus läks stiil haaravamaks ning lõpus tekkis isegi paar kohta, kus silmad niiskeks läksid. Eks siis paistis välja autorite ühine mälu ja seda on huvitavam ka ise kirjutada.

Urmas Ott oli staar. Ta on legend, kellele konkurenti veel pole.