Asti mälestuseks

Täna öösel lahkus meie hulgast pereliige ASTI. Loomulikul moel, kuid siiski ravimatu haiguse ajel.

Ta oli meie särtsakus ise. Tal oli iseloomu, mida on kõikidel Kübarseppadel (muidugi igaüks omal moel). Ta oli bobu, kellega sai õpitud ratsutama, aetud kartuleid, sõidetud saaniga, vankriga ja isegi toodud saaniga nii kuuske kui linnast külmkappi. Ta oli isegi neljas koer, kes avali võttis rahvast õue peal vastu.

Ta oli selline loom, kelle peale ma ei osanud pahane olla, kui ta mind kogemata riivamisi pikali jooksis. Hing oli korraks küll kinni, kuid ma ei tõstnud isegi häält. Sellise kohtlemise osaliseks saab vaid väga respekteeritud loom. Ja seda ta oli. Temasse tuli suhtuda aukartustäratavalt.

Astil oli graatsiat, mida ta hästi näidata oskas.

Rohkem ei leia sõnu, ega suudagi leida. Õnneks on mul temast palju pilte: