Head vabariigi iseseisvuspäeva!

Mina jõusin täna Kinomajja Sinimägede filmi vaatama. Minu jaoks oli see päris emotsionaalne film. Nagu oli seda ka Nimed marmortahvlil, kui seda esimest korda nägin. Filmis oli hästi välja toodud pereelu nüansid ning see sõjatraagika. Kohal oli positiivne ja energiline härra, kes oli ka ise Sinimägedel võidlenud. Uskumatu!
Ja siis suundusime Reaalkooli juurde, kus mälestasime 1918. ja 1920. aastal langenud õpetajaid ja õpilasi. Mina olin seal esimest korda, kuid juba varem olnud olid üllatunud, et nii palju rahvast oli kokku tulnud võrreldes viimaste aastatega. Eks vast sellepärast, et paraad jäi ära ning "kuuma" ilma tõttu. Kojamees tõi selle paraadi ärajäämise põhjuseks - kuum ilm ehk poliitiliselt kuum ilm. Loodan, et täna mingit raginat pronksmehe juures polnud. Eilsed sündmused olid päris inetud. Ja karta on, et need "võitlused" ägenevad veelgi.

Sissekanne õhtul:

Käisin pealelõunat veel ühe tiiru linna peal. Kuna naabermaja lipp oli nii ahvatlev, siis pidin seda ka pildistama. Minu hämmastuseks kell 16.00 oli lipp majalt kadunud. Enne seda nägin, kuidas üks vanatädi redeliga oli minu maja lipu maha vinnanud. Ma jäin ausalt sõnatuks. Kell 16.00, mil paistab päike ja niipea pimedaks ei lähe, korjatakse nii tähtsal päeva niigi vähesed lipud maha! Ma ei saa aru. Rävala pst majadel ma ei näinudki lippe... Mida küll teha? Jälgisin ka tänast "pingviinide paraadi" ja seal Viivi Luik rääkis, kuidas lätlased meie pidupäeva puhul lipud olid helisanud, kuid Eestimaa pinnal teel Tartusse kohtas mingit 8 lippu lehvimas. Ma kahjuks usun seda tõsiasja. Meele teeb rõõmsamaks see, et noored oli hommikul lippe lehvitamas.