Venemaa, Venemaa, Venemaa...

Tänane uudis Venemaa Euroopa tavarelvastuse piiramise leppe taganemisest oli minu jaoks veidi jahmatav uudis. Jahmatav just selles mõttes, et mis võivad need põhjused ja tagajärjed olla selliseks käitumiseks. Põhjuste all mõtlen tegelikke põhjuseid. Ma ei usu põhjusesse, et NATO uued liikmesmaad pole kõik seda lepingut ratifitseerinud, ju pole neile ka seda vaja. Asjalood võivad olla hoopis tõsisemad.

Viimastel kuudel olen lugemislainele saanud ning teosed nagu "Putini Venemaa" (Politkovskaja), "Tulevik?" (Jakobson), lisaks erinevad artiklid meediaväljaannetes ning nüüd püüan läbi puurida end suhteliselt raskelt sõnastatud raamatust "Pärast sõda. Euroopa ajalugu 1945. aastast" (Tony Judt), on minus tekitanud hirmu ja tugevat eelarvamust Venemaa suhtes. Ma ei usu, et selle riigi juhil (juhtkonnal) oleks tsiviliseeritud suhtumist oma rahvasse kui ka muu maailma.
Eestile, kui Venemaa naaberriigile, on viimase taganemine tavarelvastuse piiramise leppest üsna traagiline. Samas tunnen häbi meie välisministri üle, kelle parasiitsõna on "kahetsusväärne". See väljend kajastub tal nii sise- kui välispoliitilises vaatevinklis. Tegelikku sisu ta ju edasi ei anna. Märkimisväärsemalt otsekohesem ja konkreetsem on Marko Mihkelson. Kiitus talle selle eest.
Miks on see enam traagiline meile? Siin toon välja Jakobsoni arusaama, millega ma 100 protsenti nõustun: "Venemaa nõuab Baltimaadelt tunnustust, et need ühinesid 1940. aastal omast tahtest ja suurte häälteenamusega Nõukogude Liiduga, võttes samas omaks kommunistliku süsteemi. Sellega peavad venelased ilma otse välja ütlemata silmas, et Baltimaad kuuluvad tegelikult ikka veel Venemaa külge". Euroopa Liit ja NATO on need vahendid, mille kaudu Eesti suudab vastu panna Venemaa "sala"soovidele.

Lisaks näeme Venemaa poolt loodud tõrkeid koostööks Euroopa ja USAga. Näha on Putini jonnakust ja rahulolematust. Tema aktiivne ja tugev militaarne taust viitab vaid sellele, et Putin ei taha lahkuda ametist ilma suuremate (sõjaliste) saavutusteta. 2008. aastal toimuvad valimised on tema jaoks raske hoop. Oleme kõik veidi ootusärevuses, sest ei tea mis juhtuma hakkab.

Juhtuda võib näiteks see, et Putin muudab kiirelt seadust, mis pikendaks ta ametiaega. Teine käik oleks marioneti kasutamine, kuid see tee võib minna oma rada pidi. Demokraatlikke valimisi välditakse. See oleks areen konkurentidele, keda väidetavalt Putin juba elimineerib. Näiteks Jakobson toob kaks nime, kes omavad ambitsiooni ja võiksid ohustada Putini võimu: Jukose asutaja ja ärimees Mihhail Hodorkovski (Putin pistis ta trellide taha) ja endine peaminister Mihhail Kasjanov. Viimasel ajal on nähtaval positsioonil ka maailmas tuntud maletaja Garri Kasparov (pildil), kuid rühmitus, mille eest ta võitleb pole eriti haldus- ja juhtimissuutlik, sest ei suudetud hiljaaegu endale liidritki valida.

Putin on populaarne oma vaese ja nälgiva rahva seas. Ootus taastuvast impeeriumist on suur. Stalin on siiani inimeste suuriidol, kes on tugeva ja võimsa võimu sümbol. Putin sarnaneb temaga. Lisaks on noorsoole tehtud tugevat „ajupesu“, mis väljendub isegi meie enda kodumaal Tõnismäel „telkivate“ noorte näol ning sellele eelnenud kahele märatsemisööle. Noori veetakse „malevatesse“, kus lisaks lõbule toimuvad suurejoonelised „jutlused“.

Lõpetuseks tahan öelda, et ma pole eriti optimistlik sõjalise turvalisuse osas. Vene väed ei tule välja sealt, kus nad juba paigal on. Eesmärk on saavutada enamat. Ja me ei tea, millal läheb tõeliselt tuliseks… Või oskab seda mulle öelda?