Minu aasta lõpp on päris sportlik olnud. Vaatamata hellale terivsele. Jõulude ajal käisin isaga suusatamas Otepää küngastel. Kokku tuli ca 45 km.
Täna käisime Nelliga Harju tänaval uisutamas. Päris lahe oli. Eriti pimedas oli uisutamine erilisema tundega.
HEAD AASTAVAHETUST KÕIGILE! PARIMAT 2009. AASTAT!
Aasta 2008 on olnud üllatavalt kirev nii välis- kui sisepoliitikas. Käesolev ülevaade on selektiivne. Peamiselt sündmusest, mis mind enam haaranud.
Eesti sisepoliitikat raputas kohe jaanuaris väike valitsusremont. Nimelt vahetati välja regionaalminister Vallo Reimaa majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi aseministri 
Siim Valmar Kiisleri vastu. See sündmus raputas ka erakonda ennast. Tänaseks võin öelda, et aastaalguse mullistusest pole jälgegi. Kõik on läinud oma töödega edasi ning andnud endast parima.
Valitsuse tegemised on tõsisemaks muutunud alates aprillikuust, mil püüti kuni viimaste minutiteni koostada riigieelarve strateegiat. Majandusküsimused ongi võtnud aprillist kuni aasta lõpuni peamise energia. See tõdemus tuleb enam esile siis, kui püüame teha kokkuvõtet valitsuse selle aasta tegevustest.
Tulevikku vaadates võib öelda, et majandus- ja rahandusküsimused jäävad vähemalt järgmise kahe aasta 
peateemadeks. Mõnes mõttes on see kurb, sest ülejäänud elu jääks nagu tagaplaanile. Samas on hea meel selle üle, et võib-olla ühiskond tunnetab rohkem püsivaid väärtusi. Raha tuleb ja kaob. Inimelud, lähedased, kallimad jäävad. Neid ei saa raha eest osta.
Aasta tähtsündmus oli Eesti 90. Minu meelest on Eesti Vabariigi 90. aasta tähistamine korda läinud. See on meid 
enam ühendanud. Öölaulupidu "Märkamisaeg" tõi meid kokku ning lasi nuusutada seda, mis toimus taasiseseisvumise ajal. Kuid tõesti nuusutada, sest inimesed ja ajad on veidi teised. Välja tuli nii mitugi filmi kui sarja. Eesti rahvas vajas neid väikesi "süste" juba ammu. Soovin, et selliseid sündmusi oleks meil igal aastal. Me ei tohi häbeneda ühiselt meelde tuletamast, kes me oleme, kust me tuleme, kelleks me jääme.
Hea juures on ka paraku halb pool. Sügise põrutavaim uudis oli see, et väidetavalt on Herman Simm reetnud eestlasi, eurooplasi ja neid vaba maailma rahvaid, kes on seotud NATO ja Eestiga. Minu arvates täiesti amoraalne teguviis. Teisalt solvav. Ühesõnaga - täielik mõistatus. Tekib ka küsimus, et kuidas sellist asja 
varem ei avastatud. Väidetavalt oli see ju väga pikkade aastat töö. Ning nö tellija on Venemaa, kelle juhtides hõngub muinasjutumaailma pahatahtlikkust sõna otseses mõttes.
Venemaa presidenditoolil istunud isik vahetati siiski välja. Algul kardeti, et Vladimir Putin teeb kiirelt muudatuse põhiseaduses, mis annaks talle pikendust. Kuid Putin oli vist tiba targem. 
Presidendiks sai Dmitri Medvedev, Putini ammune koostööpartner. Kardan, et paraku jääb ta kaotajaks (oleneb muidugi, mis on tema ambitsioonid), sest Putin tahab saavutada võimutäiust. Lisaks pikendati nüüd presidendimandaati tulevikuks Medvedevi käe läbi ja kahtlustatakse, et selle kasutab ära just võimule naasev Putin.
Võimutäiuse saavutamiseks tuleb tekitada veidi hirmu ja see Venemaal õnnestus täielikult. Nii alustati augustis kõiki rahvusvahelise õiguse norme eirates viiepäevalist sõda Georgia (Gruusia) territooriumil. Võiks öelda, et see sündmus muutis maailma. Tunnetati, kui ohtlik võib olla Putini Venemaa. Ja teisalt ei muutnud see sõida mitte midagi. Venemaa vastu midagi tõsist käsile ei võetud. Tänu sellele hoopis ilmnes, et Euroopa Liit seisab küll demokraatlike väärtuste eest, kuid teatud möönduste ja erinevate meetoditega. Kahjuks on Euroopa Liit killustunud ühendus. Samas selgus, et Eesti 
tähtsus Euroopas pole teps mitte teisejärguline. Liit Eesti, Läti, Leedu ja Poola vahel hoidis kokku, mis tõestab, et viimati liitunud riikidel on enam omavahel jagada kui vanal Euroopal.
Kindlasti jätkub debatt Nord Streami üle. Venemaa eesmärk on läbi plaanitava energiakanali muuta Euroopa veel enam endast sõltuvaks. Olenemata teadlaste arvutustest, et väidetavalt kahekümne aasta pärast on ka Venemaa energiaallikad ammendumas, on Saksamaa isegi Angela Merkeli juhtimisel gaasitoru teed sillutamas. Venemaa energiaallikate ammendumist tingib peamiselt raiskav ja röövellik ressursside kogumine, kus puudub kaasaegne tehnika kui ka kaugemat jätkusuutlikkust taotlev majandushinnang. Ka selles küsimuses on Eesti seisukohad olulisel kohal olnud ning need peavad endiselt kõlama jääma.
Sellesse aastasse mahtus ka Ameerika Ühendriikide presidendivalimised. Oli tohutu show, kuhu maeti uskumatud miljonid. Nüüd püütakse päästa riiki George W. Bushi kaheksa aastat kestnud valitsemise vigadest ja sassi aetud suhetest Euroopaga. Uue mustanahalise presidendi Barack Obama töö ei saa lihtne olema. Lisaks kõigele on ju majanduskriis kogu maailmas.
Rahvusvaheline tasand jäi vist domineerima. See näitab seda, et kogu maailmasüsteem ringlebki riikidevahelise koostöö ümber. Riigid ise domineerida ei saa, eriti väikeriigid, kuid iga riigi roll koostöö saavutamisel on tohutu väärtusega.
Soovin, et vaatamata möödunud aasta keerulistele aegadele ei kohku me uute väljakutsete ees.
Head pühade jätku!
Meeleolukat aastavahetust!
Otepää ilma lume ja suuskadeta ei ole tema ise. Nii ka mina sain eile ja täna suusad alla ning koos isaga on maha sõidetud juba paarkümmend kilomeetrit. Loodus on võrratu. Eriti kergelt hämaras, mil võiks emotsiooni siduda märksõnaga romantika.
Paraku on ka nukrat reaalsust me ümber, mis paneb tõsiselt mõtlema. Täna sai lisaks Otepää-Kääriku rattarajale läbida 5 km ring Käärikul. Tuntud Kekkose rada on üks spordihuviliste meelispaik, kus päevas sõidab läbi ikka pea tuhandeid huvilisi kui tõsisemaid tegelasi.
Paraku nendel radadel ilusat loodust nautida ei saa. Kekkose raja ümber olev mets on suremas. Palju on juba kukkunud puid. Enamus seisvatest puudest on kuivanud ning vajaksid mahavõtmist. Palju tööd oleks vaja ära teha.
Asi pole pelgalt selles, et sportlastel oleks raskele higistamisele vahel hea silmi puhata kaunil loodusel. Asi on ka looduse hoidmises ja majandamises. Paraku ei oska öelda, et kas tegemist on eramaadega või siiski kuulub kõik Tartu Ülikooli valdusesse. Kui maad oleksid viimase käes, siis minu hinnangul lahendus oleks üsna loominguline. Tartu Ülikool ja Maaülikool võiksid teha lepingu, mille alusel metsanduse eriala üliõpilased saaksid seal praktikal käia. Otepää ei ole Tartust kaugel. Koristada ja saagida surnud puud on küllaga. Samas tuleb kindlasti juurde istutada noort pealetulevat taimestikku, mis loob eelduse terve metsa kasvamisele. Pelgalt raiumisega metsa ei tervenda.
Looduspargi positsioonid pole selle konkreetse üksuse puhul minule teada. Olen vaid kohalike käest kuulnud, kui raske on metsi hooldada, sest pargi ametnike ja metsaomanike arusaamad tervest metsamajandamisest ei kipu kuidagi ühtima. Kääriku puhul küll sellised arusaamatused takistuseks ei tohi jääda. Nii võib liiga hilja olla!
Kutsungi üles, kui osaliselt kohaliku inimesena seisma ja tegutsema terve metsa eest Kääriku spordibaasi territooriumil. Hiljaaegu olid uudistes sõnumid, et plaanitakse Baltikumi kui rahvusvaheliselt olulisemat keskust rajada, mis teenindaks spordihuvilisi aastaringselt. Praegu on veidi piinlik seda teha.
Loe lisaks: Kääriku Spordibaas pürib maailmakaardile, Postimees, 23.11.2008.
Kääriku Puhke- ja Spordikeskus, www.kaariku.com
Täna tuli tööl olles tugev tung piparkooke küpsetama hakata. Ülemöödunud nädalavahetusel muretsesin isegi taigna (AS Hallik, Hagari pagaritooted). Nii saigi! Kaks tundi asjatamist. Lõbus oli!
Eile oli erakonna jõulupidu Tartus. Üle pika aja sai isegi end veidi üles löödud.
Täna on metsikult ilus ilm. Päike paistab. Väike kraad külma. Lumi sillerdab ja krudiseb.
Siin on mõned fotomeenutused:
Käisin täna kepikõnnil ning peale välijõusaalis rühkimist kohtusin üllatusega. Nimelt, Stroomi ranna parklasse on püstitatud uhke jõulupuu, mis säras tuledes. Puu näeb isegi parem välja, kui Raekoja platsil veidi räsitud puukene.
Kohalike sõnul on see Põhja-Tallinna igaastane jõulupuu, mis pärast ühiselt põletatakse. Minu jaoks oli see küll üllatus. Esimesed jõulud ju siinkandis...
(foto tehtud mobiiliga, mida hoidsid värisevad käed)
Olen teist nädalavahetust järjest teadlikult end suusaülekannete jaoks teleri taha sättinud ja õieti pettunud polegi. Nädal tagasi oli närvikõdi pakkuvat sõitu tegemas nii meie au ja uhkus Andrus Veerpalu, noor tõusev täht Aivar Rehemaa kui, paraku küll taamal, Jaak Mae. Eriti elasin kaasa sprindile, kus Rehemaa tegi ka väga head sõitu.
No ja tänane oli ka täitsa lõpp sõit. Rehemaa sai 15. koha. Siiani polnud ta vabatehnikas mingeid punktikohti saanud. Tänased 30 km sujusid hästi. Ta oli isegi see, kes jooksikud ca 22.km kinni püüdis. Parim kohanäit vaheajavõtukohas oli 7.
Väga lahe! Soovin edu ja vastupidamist!
Neljapäeva õhtul oli suurem koosviibimine minu "koduõuel", nö. soolaleivapidu. Tore õhtu oli ning tänan meeldivate muljete eest!
Seoses majandusraskuste tajumisega otsitakse erinevaid lahendusi, mis peaksid tulevikus tagama Eestile edu. Kindlasti on kõige alus haridus, sealhulgas kõrgharidus.
Jah, Eesti kõrghariduse tase on madal. Selle on tinginud minu arvates paar peamist asjaolu.
Meil on liiga palju "kõrg"koole. On nii era- kui avalik-õiguslikke kõrgkoole, kuid see pole taganud hariduse kvaliteeti. Eestile piisab tegelikult kolmest-neljast kõrgkoolist, mis spetsialiseeruksid oma võimalustest ja huvidest lähtuvalt.
Veel radikaalsem on Peeter Tulviste, kes 13. novembri haridusarutelul Riigikogu kõnetoolis (loe stenogrammi siit) tõi näite, et mujal maailmas on miljoni inimese kohta üks ülikool. Seega, Eestile peaks piisama ühest kõrgkoolist. Minu väide kolme-nelja kõrgkooli vajandusest põhineb nö valdkonnakesksel lähtekohal: näiteks reaalained, humanitaarained, põllumajandusharidus ja kaunid kunstid.
Hiljuti toimus üleminek 3+2 süsteemile. Mina olen nö vana ehk 4 +2 süsteemi kasvandik. Lõpetades oli diplomil kirjas, et mu bakalaureus on võrdsustatud magistrikraadiga (3+2). Lihtsustades võiks väita, et uue süsteemi kolm esimest aastat võrdub sissejuhatava hariduse saamisega, mida praegu pakub, veidi isegi ülepingutatult, gümnaasiumisaste.
Mõneti saab väita, et gümnaasiumist saab paremagi hariduse kui ülikooli esimestel aastatel. Tunnetasin seda gümnaasiumi ja "baka" kolme esimese aasta vahet teravana seetõttu, et eliitgümnaasiumitest tulnud kaaslastel polnud esimestel aastatel suurt midagi teha, kuid minul, kui maakoolist tulnul tuli hoopis enam pingutada. Sellest järeldan, et Eestis ei tajuta haridussüsteemi tervikuna. Tasakaal gümnaasiumide ning kõrgkoolide vahel on ka sassis. Selle võib tõesti mingil moel leevendada põhikoolide ja gümnaasiumide lahtiharutamine, millest on viimasel ajal palju räägitud.
Siit tuleb ka tõsisem probleem, millele teise vaatevinkli alt vihjab professor Tulviste. Ta tõdeb, et Eesti kõrgkoolides puudub pädev, kõrgharitud kaader. Siit järeldan, et seepärast pole meil loota ka tasemel kõrgharitud lõpetajaid. Õppejõudude koolitamisel, kui soovida ka eestlastest õppejõude, tuleks riigil panustada veel enam neile, kes lähevad doktorikraadi saama välismaale. Eestist saadud haridusega, vähemalt tänasel tasandil, pole minu arvates piisav, et kõrgkooli õppejõuks saada.
Kindlasti tuleks üle vaadata pakutavad ained ning nende tarvilikkus konkreetse eriala omandamisel. Need ained peavad moodustama terviku, mis motiveeriks doktoriõpee lõpetamisele. Maailmapilti avardava laialivalguvuse asemel on mingist tasemest alates vaja enam spetsiifikat.
Nagu haridussüsteemis tervikuna on vaja ette võtta kardinaalsed muutused, nii vajab neid ka Eesti kõrgharidus. Selleks on aga vaja laiemat debatti kui võimaldab üksnes parlament ja temale lähedalseisvate isikute ring.
Täna sain hakkama päris oma pannkookidega. Kahjuks ei olnud piima, kuid veega tulid ka päris head. Magusad. Lisandina sai veidike kaneeli pandud ja tulemus oli lahe! Eriti on läbi aegade mulle maitsenud krõbedad ääred ja need on endiselt head.
Olen varem püüdnud ka pannkooke teha Vilma pannkoogipulbriga, kuid ärge seda viga tehke. Mina vähemalt ei osanud nendest pannkooke teha. Need jäid panni külje kinni ning midagi välja ei tulnud. Tehke ikka oma taignaga, mis pole üldse keeruline. Ja pann peab juba esimese koogi ajal tuline olema.
Valgamaalases (22.11.2008) oli tore lugemine Valga maakonna Maapäeval arutelu all olnud haldusterritoriaalreformist (loe siit). Minu lähiaja unistuseks oleks, et Valgamaast saaks nö pilootprojekt haldusreformi teemal. See ei tähendaks pelgalt omavalitsuste liitmist, vaid ka hariduse, sotisaalvaldkondade, transpordi, jt. valdkondade ümberkorraldamist.
Valgamaa puhul ma kujutan ette, et uus omavalitsus moodustuks olemasoleva maakonna piires (ehk omavalitsus = tänane maakond). Põhjus on lihtne. Valgamaa on loodud tehislikult 1920. aastate alguses. Tehislikkus ongi ohuallikas, et ühel hetkel võidakse maakond jagada Põlva-, Võru-, Tartu- ja Viljandimaa vahel ära. Kerge liigutuse selles suunas osundas ka Otepää volikogu esimees Jaanus Raidal, kes tegi ettepaneku reformi teha Otepää kõrgustiku baasil.
Kardan, et praegune ja juba päris pikaajaline diskusioon ühinemisest jääbki aruteluks. See kartus peegeldub ka Valgamaalase ülevaates. Püüan põhjused lahti kirjutada.
Puudub ühendaja. Kõik omavalitsused on omamoodi isiksused, kes tahavad kindlasti omamoodi käituda. Paraku ei hakka asjad nii üldse liikuma. Reformi eestvedajaks võiks olla maavanem. Paraku on Valgamaa nö riigipoolse käeta. Viimane laiemalt tuntud maavanem, Georg Trašanov, paraku hõõrub pistise kahtluse tõttu kohtupinke. Praegusest kohusetäitjast ei oska kahjuks midagi arvata. Ühendaja pole ka riik, vähemasti mitte enne uut Riigikogu koosseisu.
Poliitiline tahtmatus koostööks. See saab selgeks puhtlihtsa poliitilise maastiku kaardistamise tulemusena. Toon välja linnapeade, vallavanemate ja volikogu esimeeste poliitilised kuuluvused. Keegi võib küll väita, et kohalikel tasanditel erakondlikud valikud ei loe, loevad persoonid. Osalt on siin tõtt, kuid reform ei saa teostuda emaparteide toetuseta.
Helme
Vallavanem - Tarmo Tamm - erakonnatu (end KE)
Volikogu esimees - Toivo Põldma - KE
Hummuli
Vallavanem - Valter Kaar - erakonnatu
Volikogu esimees - Enn Mihailov - RE
Karula
Vallavanem - Rain Ruusa - RE
Volikogu esimees - Ants Kilo - RL
Otepää
Vallavanem - Meelis Mälberg - RE
Volikogu esimees - Jaanus Raidal - erakonnatu
Palupera
Vallavanem - Terje Korss - erakonnatu
Volikogu esimees - Vambola Sipelgas - RL
Puka
Vallavanem - Heikki Kadaja - erakonnatu
Volikogu esimees - Heldur Vaht - RE
Põdrala
Vallavanem - Aivar Uibu - erakonnatu
Volikogu esimees - Sulev Sildna - RL
Sangaste
Vallavanem - Kaido Tamberg - SDE
Volikogu esimees - Aldo Korbun - erakonnatu
Taheva
Vallavanem - Monika Rogenbaum - IRL
Volikogu esimees - Hille Tamman - IRL
Tõlliste
Vallavanem - Madis Gross - SDE
Volikogu esimees - Olev Tammela - RL
Tõrva
Linnapea - Agu Kabrits - KE
Volikogu esimees - Ülle Juht - RL
Valga
Linnapea - Ivar Unt - RE
Volikogu esimees - Feliks Rõivassepp - RE
Õru
Vallavanem - Andres Palloson - KE
Volikogu esimees - Avo Allik - erakonnatu
Kiire pilguga tulemust üle vaadates jääb silma vaid üks omavalitsus, mis võiks olla vastavalt emaparteile reformi pooldaja - selleks on Taheva valla juhtkond. Teistes omavalitsustes, kas valitseb teatud segadus või ollakse kategooriliselt reformi vastu. Põhjuseid võib olla mitmeid. Üheks näiteks on hirm, et siis võtaks võimu enda kätte kohalik Reformierakonna eliit. See tuleneb juba sellest, et tõmbekeskused Otepää ja Valga on selle partei kontrolli all.
Elukutselised ametipostid. Vaatame, kes on olnud vallavanema koha peal järjest enam kui kuus aastat - Kaido Tamberg, Madis Gross, Terje Tross, Heikki Kadaja. Mida peaksid nimetatud vallavanemad pärast ühinemist tegema, eriti veel kehvades majandustingimustes, ja veel maal?! Lihtne töökohakaotus võib olla inimlik põhjus, miks ühinemine untsu läheb.
Tohutu poliitiline ebastabiilsus. Otepää võimu olukord on katastroofiline. Keskmiselt peab heal juhul üks võim vastu aastakese. On lühemaid ja pikemaid aegu. Valla areng on seisma jäänud. Inimesed lahkuvad, isegi talvepealinna võimalused ei hoia neid tagasi. Enam on märgata käsi-peseb-kätt-poliitikat, millest osaliselt on tingitud võimu ebastabiilsus. Samas paistab läbi tohutu eneserahulolu, kui mõni võimupööre on taas teoks saanud. Inimesed on aru saanud, et enne midagi ei muutu, kui uus põlvkond peale tuleb. Kuid uutel tulijatel on pea võimatu midagi muuta, sest täna toimuv on võtnud motivatsiooni.
Poliitiline ebastabiilsus hirmutab eemale ka maakonna vallad, sest nii väikeses kogukonnas kui Valgamaal teavad enam-vähem kõik, mis kuskil toimub. Lisaks ei anna see julgust, kui läheb debatiks, mis võiks olla Valgamaa keskpunkt.
Valgamaa keskuse küsimus. Kindlasti on ka see üks suur komistuskivi. Debatt võib tulla Otepää ja praeguse keskuse Valga vahel. Vaidlusobjekt on ta seetõttu, sest põhjapoolsem rahvas satub Valka haruharva ning pigem käiakse Tartus asju ajamas. Lõunapoolne kogukond sooviks jälle Valga juurde jääda.
Nagu näete, on probleeme palju. Samas tunduvad need nii teisejärgulised. Tekib küsimus, et kuhu jäävad suured eesmärgid – kohaliku rahva heaolu, Valgamaa areng ning ääremaastumise vastu võitlemine? Ühe suure Valga, Otepää või kogunisti Lumevalla tekkimine hakkaks paremini töötama ka nende suurte eesmärkide nimel. Praegu oleme killustunud ning võimud vaatavad ninaalust. Ei tule peljata, et ühinemise tagajärjel väiksemad kogukonnad kaoksid. Suure Türi valla tekkimine on tõestanud, et just selle tagajärjel taastus ka külaelu, mis tõi tagasi kogukonnatunde ja ärksama seltskonna maaelule lähemale.
Valgamaa omavalitsusjuhid! Palun saage tihedamini kokku ning pange paika konkreetsed eesmärgid, millele lisatakse ajalised tärminid. Näiteks. Jah, me ühineme kõik koos. Ühinemine toimub peale 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimisi kolme aasta jooksul, lõppdokumendile kirjutatakse alla hiljemalt aasta enne järgmisi kohalike omavalitsuste valimisi (hiljemalt septembriks 2012). Tõestame, et Valgamaa on haldusstruktuur, mis saab olema eeskujuks kogu Eestile! Enam usaldust!
Avaldatud: 2.12.2008 Valgamaalane
Tänane hommik oli tore. Tulin jala tööle. Pole veel töölt ega kesklinnast Pelguranda jala läinud ega sealt jala tulnud. Tulin nimelt sama trajektoori pidi, mida mööda sõidab buss. Ja ma jõudsin esimesena kohta, kust tavaliselt ümber istun. Hoog oli nii suur, et otsustasin lõpuni jala minna ning nii panin edasi. Oleks küll saanud mõne transpordivahendiga ennem, kuid põhimõte oli esikohal.
Eilse tormise päeva veetsin igaks juhuks koduseinte vahel. Viiendalt korruselt oli vahel seda tuisku päris jube vaadata, kuid alates poole 11. õhtul oli täiesti vaikne. Hommik oli ka vaikne. Kergelt sadas värsket lund. Tohutult palav oli, sest kraade on nulli ringis ning sumpamine olematutel kõnniteedel võttis päris võhmale.
Igatahes, tore oli see 45.minutiline jalutuskäik. Loodan, et lumi jääb ning neljapäevale väljakuulutatud vihm jääb ära.
Selline talv mulle meeldib: puud on kaetud lumemütsiga, lumi krudiseb talla all, külmakraade on vahemikus 5 kuni 10. Boonusena on sillerdav päike taevas.
Eile olin IRL fraktsiooniga Hiiumaal. Kustumatu mulje jättis sõit Kassari poolsaarele. See oli nii ilus. Kahjuks ei teinud sellest ilust pilte. Üleeile olime fraktsiooniga Läänemaal ning seal veel nii lumine polnud, kuid pakast oli tunda küll.
Jagan pilte oma tänasest ringkäigust, millest võtsin igat hetke. Nägin kogunisti kahte täiskasvanut, kes olid suusad alla saanud. Muidugi oli palju väikeseid kelgutajaid, kellel kahjuks pole selliseid künkaid, kui oli mul lapsepõlves kasutada. Mina käisin ringi keppidega. Üks noorem mees, kes oli naise ja lapsega küsis möödaminnes: a lõšõ?.
Hinges oli isegi teatud rahu, et väljas on nii kaunis ja talv on nii pilkupüüdev.
Markeerin ära, et täna hommikul oli Tallinnas maas selle talvehooaja esimene lumevaip. Karta on, et see on peagi kadunud, kuid üllatus oli suur küll välja vaadates. Tore!
Vaatan, et eelmisel aastal tuli lumi varem maha. Olen sellise sissekande teinud 3.novembril 2007 (vt. siit).
Möödunud nädalal oli meedias suur teema memmede ja taatide väidetav väljatõrjumine turulettide tagant. Hapukapsast ja -kurki näiteks ei tohtivat 
müüa. Teema on tõsine. On saabunud ka teatud selgus, kus probleem peitub ja kust jama algas.
2006. aastal jõustusid toiduseaduse muutused, mis näevad ette, et kõik kes tahavad oma kodus tehtud toitu müüa, peavad ennast üles andma Veterinaar- ja toiduametis. Paraku pole tegemist ühe paberi täitmisega. Lisaks tuleb tasuda riigilõiv. Ja mõlemat toimingut tuleb teha igal aastal. Karm lugu, kui mõelda sihtgrupile – eakamad inimesed ju!
Põllumajandusministeerium tegi ka 2006. aastal justiitsministeeriumile ettepaneku vastavat riigilõivu mitte sisse viia. Tollane ja praegune minister Rein Lang oli sellele kategooriliselt vastu ja paraku usun, et tema vastuseis riigilõivu kaotamisele püsib. Põllumajandusministeeriumi alternatiivne ettepanek oli lõivu asemel nõuda tasu reaalse töö eest ehk tasuda oleks tulnud see summa, mis reaalselt kulub toidutegemise koha kontrollimiseks.
Riigikogu maaelukomisjon kohtus põllumajandusministeeriumi esindajaga. Muudatuste tegemise kehtivasse toiduseadusesse võetakse õige pea päevakorda. Kas lähtutakse samast alternatiivist, mis oli päevakorras ka 2006. aastal, ma öelda ei oska. Riigilõivu vähendamine ei lahenda olukorda. Kindlasti ei täida kõrge riigilõivu olemasolu ka märkimisväärselt riigi rahakoti täitmise eesmärki. Liiga kõrge hind ongi toonud teema päevakorda, sest kontrollid turgudel on avastanud nö seaduserikkumisi. Lisaks vajaks Veterinaar- ja toiduamet lisajõudu riigilõivu tasumise kontrollimiseks, mis võib kujuneda kulukamaks kui riigilõivust saadav tulu.
See aga ei tähenda, et kehtivaid seadusi tohiks teadlikult eirata ning rikkuda. Mind hämmastas Rein Siku arvamuslugu Eesti Päevalehes (EPL, 14. nov.), mis otseselt kutsub kodanikke rikkuma Eesti Vabariigi seadusi. Kummastav on seegi, et antud üleskutse avaldas meie keskne ajaleht.
Selliste arusaamatuste korral tuleks esitada erinevaid ettepanekuid, kuidas asju muuta või pakkuda lahendusi, mis võiks olla teisiti. Üheks selliseks kohaks on kodanikuportaal osale.ee. Loomulikult on võimalik pöörduda otse ministeeriumite kui Riigikogu saadikute poole. Võimalusi on. On vaja enam kodanikujulgust!
Usun, et nö hapukapsasõda leiab peagi oma mõistuspärase lahenduse. Mul erinevalt seadusi eirama kutsuvast Sikust on Riigikogu osas usk olemas.
Nonii. Neljapäeval õhtul võisin tõdeda, et mu unistus ise vest teha on täitunud. Ja polegi nii hull, kui alguses kartsin. Reedel sai juba kantud ning nii mõnus ja soe oli see. Hoopis teine hingus kui poest ostetud vestide puhul.
Tegemine ei läinud ka nii pikalt, kui kartsin. Kuskil kaks nädalat, sest igal õhtul ei teinud ja nädalavahetusel olin maal. Pikemalt läks hoopis vastava kirjanduse, värvilahenduste, mustri ja lõngade valik. Endalegi üllatavalt valisin kolm värvi. Lugesin ühest käsitööajakirjast, et värvid on moes. Ja miks mitte! Veidi lõbusam olek kohe.
Tahtmine on juba uut tööd alustada. Kuid peaks vist vahet pidama...
Vabandan foto kvaliteetid pärast. Suure kapi peegel polgegi nii selge, kui eemalt paistab...
Esitan pilte eilsest, mil võtsin üles meie selleaastaste "lemmikloomade" vägiteod kraavide ja tiikide kallastel. Nimelt, koprad langetavad agaralt puid ning sulgevad kraave. Näha on kaadreid, kus jää on veel kallastele püsima jäänud, kuid vesi on tunduvalt allpool. See olukord on saavutatud just paisude vallapäästmise teel. Ja sellega peab isa igal hommikul tegelema.
Käisin ka meie hobuseid Astit ja Semu piilumas. Lisaks lõppes matk metsas mägra urgude juures. Vanasti olid seal rebased, kuid nüüd on mägrad künka vallutanud. Huvitav nägemine oli, kuidas mägrad on urust ülearust liiva välja lükanud. Huvitavad rennid olid.
Lisaks on näha ka igapäevaseid sõpru ja loomakesi.
Septembri lõpus kinnitas peaminister Andrus Ansip Riigikogu kõnepuldist, et 2009. aasta riigieelarvet iseloomustab kõige ilmekamalt sõna «tasakaal». Seda mitmes tähenduses.
«Esiteks on see tasakaal fiskaalpoliitilises mõttes, tasakaal riigi planeeritavate tulude ja kulude vahel. Raskete vaidluste saatel on sündinud tulemus, mis asetab valitsusliidu ambitsioonid, lubadused ja unistused reaalsetesse rahalistesse raamidesse. Me ei kuluta üle oma võimaluste, me ei ela oma tuleviku arvel,» kinnitas peaminister.
Paraku oli juba siis teada, et maailmamajandus ei muutu paremaks. Äärmuslike prognooside kohaselt on lähiajal ees ootamas ajaloo valusaim finantskriis. Seda peaminister tunnistada ei tahtnud ega suuda teatud määral tunnistada ka täna.
Juba on selge, et käesoleva aasta eelarvesse jäävad augud ning nende lappimiseks tuleb käiku lasta reservid, see tähendab möödalaskmiste katmist tuleviku arvelt.
Veelgi hullem on lugu 2009. aasta eelarvega. Peaminister lubas, et tema juhitud valitsus ei koosta mingil juhul puudujäägiga eelarvet. Tasakaalus eelarve olevat Reformierakonna kaubamärk ning sellest ei kavatsetavat taanduda mingil juhul. Nüüd on asi kahjuks teistmoodi.
Eesti Panga majandusprognoos 2009. aastaks lõi eelarve eelnõu täiega uppi. Kolmeprotsendilise kasvu asemel ootab Eesti majandust kaheprotsendiline langus. Eelarvele tähendab see seitsme kuni kümne miljardiga puudujääki kukkumist.
Sellist finantskuristikku pole taasiseseisvunud Eesti varem näinud. Ning taas reservide kallale minek tähendaks täiendavat tagasilööki riigi jätkusuutlikkusele.
Peaminister pole majanduspoliitiliste seisukohtadega välja tulnud. Ootaks selgeid sõnumeid, mis on need tegevused, millega valitsus olukorra lahendab.
Euroopa Liidu ja NATOga liitumine oli Eestile selge suunavõtt. Täna peaks see olema eurole üleminek, mis tähendab rahandussüsteemi stabiliseerimist, konkurentsivõime tõstmist võrreldes vanade ELi liikmesriikidega ning riigi usaldusväärsuse taastamist tervikuna. Ka sellise sõnumiga pole peaminister välja tulnud.
On ka siseriiklikke küsimusi, mille kohta ootaks selgeid sõnumeid nii peaministrilt kui tema juhitavalt erakonnalt. Nimelt peab riik üle vaatama oma efektiivsuse nivoo. See tähendab arulageda dubleerimise vältimist.
Üks ressursineelaja on näiteks omavalitsuste tohutu hulk. Paraku on just Reformierakond korduvalt haldusreformile pidurit tõmmanud. Lisaks tuleb üle vaadata seadusandlus, mis lõpetaks asjatu priiskamise. Kahtlemata ei tohi araks lüüa ka ebapopulaarsete, kuid vajalike otsuste ees.
Soodsa majanduskeskkonna loomiseks vajame toimivat infrastruktuuri nii maismaal kui õhus. Kindlasti tuleks tähelepanelikult üle vaadata, kas Eestist viib otsesild Berliini, Pariisi ja teistesse Euroopa keskustesse või on needki lähiajal kadumas.
Selge on see, et unistus raudteeühendusest Euroopaga jääbki vähemalt lähema kümne aasta jooksul unelmaks, kuid olemasolevad ressursid tuleb käigus hoida maksimaalselt.
Selge on see, et maksudega mängimine on ohtlik. Ma pole kindel, kas Reformierakond on sellest tänaseks aru saanud, kuid eelarvega näeme selgelt – tulumaksu alandamine maksab valusalt kätte. Kaudsete maksude tõstmine ei täida eesmärki, sest nendest on lihtsam kõrvale hoida tarbimise vähendamise kaudu.
Unustada ei tohi ka Eesti omi ettevõtjaid, kelle esindaja rahvasuus nagu olekski just Reformierakond. Kadunud on avatud poliitiline debatt, mis annaks ettevõtjatele kindluse, et nende olemasolu ning arvamused on olulised.
Meie tänapäeva suurim julgeolekurisk on energeetika. Meile ei meeldi Nord Stream, samuti tuleb minimaliseerida poliitilist sõltuvust Venemaast. Aga eeskätt tuleb otsida lahendusi Eestile endale. Peaminister on täna vaikinud. Ju otsib lahendusi …
Samas on ka opositsiooniparteid hambutus olukorras. Keskerakond ei suuda esitada eelarvele muudatusettepanekuid. Kuidas peakski ta seda suutma, kui vaja on valusaid, isegi ebapopulaarseid kärpeid.
Oleme kuulnud küll unistusest taaskehtestada sotsialism, mis eksisteeris Eestis sunniviisiliselt 50 aastat. Need 50 aastat aga röövisid lisaks riiklikule suveräänsusele iseseisva majanduse. Sellel korduda lasta ei tohi, sest vastasel juhul kaob taas kord iseseisev Eesti riik.
Kokkuvõtteks – olukord on äärmiselt tõsine. Viimane aeg on reaalseteks tegudeks. Tänase koalitsiooni käes on võtmepositsioon ja temalt oodatakse tegusid.
Avaldatud Valgamaalases.
Avaldatud lisaks:
6.11.2008 Peaminister, avita! Sakala
7.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Hiiu Leht
10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Meie Maa
10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Harju Ekspress
Savisaar on alustanud Euroopa Parlamendi kui eelkõige kohalike omavalitsuste valimiskampaaniaga. Eile ilmutas ta raamatu, mis peaks rääkima Eesti majandusvalikutest. Ma pole seda teost näinud, kuid märkasin Savisaare erinevaid teleintervjuusid. Mis jäi kõlama?
Savisaar räägib, et riik peab hakkama aktiivselt sekkuma majandusellu. Tema ideaali järgi tuleks hakata taasriigistama erinevaid ettevõtteid. See on selge sotsialismi taaskehtestamine, mis eksisteeris Eestis sunniviisiliselt 50 aastat. Need 50 aastat röövisid lisaks riiklikule suveräänsusele iseseisva majanduse. Eesti ajal (1918-1940) olid võrreldes Soomega väga tugevalt arenenud ning kaasaegsed talud. Sotsialism võttis talud ja talupojaliku väärikuse, mille lõive maksame tänaseni.
50 aasta jooksul muutus rahvas riigist sõltuvaks. See tähendas ka tihti iga päevast elamist korruptiivses keskkonnas. Täna näeme, mida sellised „harjumused“ kaasa on toonud. Ja see pole teps mitte juhuslik.
Savisaar ei tule välja uute ideedega, vaid nende ideedega, milles on ta elanud oma enamuse teadlikust elust. Tõsi ta on, et riik peab olema valmis lahendama kriisiolukordasid. Eelkõige tuleb tasakaalus hoida eelarve, millega tõsi küll, meie tänane peaminister hakkama ei saa. Lisaks tuleb üle vaadata seadusandlust selle pilguga, et vähendada riigi üleliigseid ning täitmatuid kohustusi.
Eesti vajab uudseid lahendusi, aga neid Savisaar ei paku.
"Kui Putini-plaan su pilve paneb, on kama-2 kellega tatti panna, kas kalaga või nikitaga ja ükstaspuha sinul see, mis aasta 2008 teeb, sest sul on Putin ja ta plaan ning sigarette vabalt saad." Selline on noortepärane räpp, mis heidab nalja Putini plaanile, kusjuures "plaan" tähendab siin "laksu".
"Me oma jõusse usume ja sellest algab kõik. Me Putini ja plaaniga küll võidame veel kõik! On uutele kõrgustele teel me suur ja õigeusklik maa! On meie nii Putin, Jumal taevas kui ka Ühtne Venemaa!" Nii kõlab üldrahvaliku laulukese refrään just suure naaberriigi veel suurema juhi kohta.
Nendele ridadele, mis kohati isegi jahmatavad neid, kes pole kommunistlikus ajastus oma 
teadlikku elu elanud, sattusin lugedes Boris Reitschusteri raamatut "Dmitri Medvedjev. Kas Kremli uus peremees?" (Olion, Tallinn 2008). Raamat on jagatud kolme suuremasse ossa. Esimeses kirjeldatakse erinevaid klanne ja isikuid, kes lootsid saada Putini valikuks presidenditoolile. Teine osa räägib Putini valiku - Medvedjevi eluloost ja viimane osa räägib üldpoliitilistest valikutest, mis võivad Venemaad ees oodata. Õigem oleks öelda, et valikutest, 
mis Putinit ja Medvedjevit võivad ees oodata, sest nagu eelnevalt kajastasin, siis isegi laulusalmides pole enam Venemaad, vaid on Putin, Jumal ja Ühtne Venemaa (erakond).
Käesolev raamat kuulub taas nende hulka, mida soovitan Venemaast huvitatutel lugeda. Autori käsitlus tundus väga loetav ning hea meelega loeksin tema teisi raamatuid, näiteks Reitschusteri kodulehel (saksa ja vene keeles) näib mulle huvipakkuvat raamat Putinist endast, mida kahjuks veel eesti keelde pole tõlgitud. Rõõm oli ka raamatut seetõttu lugeda, et ei leidnud ühtegi kirjaviga, mille leidmisel tavaliselt kergelt ärritun. Siin kiitus tõlkijatele ja toimetajale. Lühidalt sellest, mida teada sain.
Ma ei teagi, kuidas alustada... Venemaa poliitiline kui ärielu on halva Ameerika action-filmi stsenaariumi järgi. On muinasjutuline tegelane Vladimir Putin, kes kehastab oma olemuselt kurja kangelast. Tal on tohutult raha (väidetavalt erinevate vahemeeste kaudu vähemalt 40 miljardit eurot), tal on võim ja ta teeb kõik, et neid kõiki hoida. Ja seda mitte demokraatlikul viisil vaid hirmuvalitsemise meetodil.
Seekord Putin ei hakanud muutma põhiseadust, et pikendada oma presidendiaega. Ei ole võimatu, et ta seda siiski ei tee, mille vilju ta võiks maitsta tagasi saades riigipeaks. Seekord asus ta valima oma järglast. Tekkis verine võitlus erinevate klannide vahel, kes tekkinud suuresti suvilarajoonide või tööalaste sidemete kaudu. Võimalikud kandidaadid olid: Boriss Grõzlov (alamkoja esimees), Sergei Mironov (ülemkoja esimees), Igor Setšin (soovis ise, on ühe klanni pealik), Dmirti Medvedjev, Sergei Ivanov, Viktor Zubkov.
Nende kõigi eesmärgiks oli saada esimeseks asepeaministriks, mis tähendavatki mantlipärija ametikohta.
Putin valis kunagise võitluskaaslase Peterburi päevilt, kelleks oli Medvedjev. Esmapilgul selline tagasihoidlik sell, kes Putini ametajast alates on taas Kremlis ja kandnud erinevaid ametiposte: Putini kampaaniaülem 1999-2000, presidendikantselei esimene asetäitja, Gaspromi järelvalvenõukogu esimees, presidendikantselei ülem, esimene asepeaminister. Kuluaarides küll sosistatakse, et Medvedjevi suur kirg oli vaadata ainuüksi akvaariumikalakesi, tegemata mingit sisulist tööd. Ta oli olnud nõus kõigega ja tihti jäi mulje, et ta on oma maailmas ja ei kuula kedagi.
Paraku pole Medvedjev, saanud nö kroonprintsiks, tegelikult nii papist poiss midagi. Tema üks relvadest on tema naine Svetlana Medvedjeva, kellega kohtuti juba algklassides. Svetlana on peale poja sündi (12 aastane) olnud kodus, seda oli nõudnud mees. Paraku tema energiline ja 
särav olek ei ole teda hoidnud koduseinte vahel. Naine on tegelenud moemaailmas. Korraldanud erinevaid üritusi ning Peterburi ajast juba loonud sidemeid Milano ja Veneetsiaga. Tema olevat ka see inimene, kes abikaasat enam poliitikasse aidanud minna. Loonud erinevaid tutvusi teiste tipp-poliitikute naistega. Andnud korralduse mehel jõusaalis käima hakata, sest mees oli muutunud tüsedaks ning mitteatraktiivseks. Kindlasti on Svetlana teene seegi, et eelmise aasta lõpust on täienenud garderoob viimase ajal kuulsaimatest brändidest ülikondade näol. Omamoodi püütakse Svetlanat tagatoas kinni hoida, sest kardetakse temalt samasugust mõju poliitkoridorides, kui oli olnud Raissa Gorbatšoval.
Medvedjevis nähakse võimalust parandada suhteid Läänega. Oma vaadetelt olevat ta liberaalsem ning demokraatlikum kui Putin. Seda tõestavat ka see, et ta juba alguses oli muutnud kõnesid, mis talle ette söödeti. Lääs on oluline seetõttu, et oligarhide (arv on Putini ajal mitmekordistunud) raha on seal (ka Putini enda raha).
Kuid kõigile on selge, et Medvedjev on ametis minimaalselt kaks ja maksimaalselt neli aastat. Pärast tuleb Putin võimule tagasi. Imestatakse vaid, et kuidas kaksikvõim vastu peab. Venemaa ajaloos on ikka ja jälle näiteid, kuidas "vagurad" alamad on võimu haaranud. Sellist situatsiooni pole viimase nelja sajandi jooksul olnud.
Paraku ei jõudnud ma rääkida kõikidest nüanssidest ja välja tuua veel tsitaate, mida oleksin tahtnud kindlasti teha. Seetõttu ongi hea soovitada raamat ise läbi lugeda.
Sellel suvel oli mul üsna meeldiv nö ühiskondlik töö. Olin Aasta Põllumees 2008 
žürii liige. Külastasime 13 nominenti üle Eesti, mis oli tohutult põnev nii seltskonna kui külastatavate suhtes.
Aasta Põllmees 2008 on Tõrva lähedal asuva Puide talu peremees Mati Nurm. Minu rõõm oligi suurem seetõttu, et tegu on kohaliku mehega. Olen ju ise endiselt Otepää valla kodanik. Oleme ka varem nii kaudsemalt kui lähemalt kokku puutunud perekonnaliikmete kaudu. 
Mati Nurm on optimistlik, sihikindel, kõrge kvaliteediga vilja kasvataja. Sel aastal küll ilmastiku tingimuste tõttu kvaliteet väga kõrge polnud, kuid Nurme optimistlikus tekitas südames rahu, et auhind on läinud õigele inimesele.
Talus kasvab tervili ja seemnevili. Pojale on antud vabad käed katsetada erinevate põllukultuuridega, mis minu arvates on hea meetod noortele anda võimalus oma tee leidmiseks. Perenaine kasvatab küüslauku ja tegeleb natuke lillendusega. Nurme talus leidub kaasaegset tehnikat, mis nii mõnegi žüriiliikme suud ammuli imestama pani. Nii tore oli neid mehi sellistena näha.
Soovin edu ja vastupidavust Mati Nurmele tuleval aasta põllumehe tiitli kandmisel ja maaelu tutvustamisel.
Reedel osalesin IRL fraktsiooni väljasõidul Saaremaale. Esitan siin tükikese Saaremaad. Ma kõiki fotosid siia üles ei pane. Lisaks võib mu fotosid vaadata aadressil http://www.irl.ee/et/Meedia/Fotogaleriid/view/145/irl-fraktsiooni-valjasoit-saaremaale.
Kaadritel on näha Panga Pank, mis asub Mustjala valla Panga külas.
Saksamaa sotsiaaldemokraatlik partei kinnitas kantslerikandidaadiks praeguse välisministri Frank-Walter Steinmeieri. Olen tema suhtes kuulnud teravaid kriitikanoote. Täna sain kinnituse, et need kriitikanoodid on kõigest leebed väljendusviisid tegeliku ohuga võrreldes.
Endine Saksa korrespondent Moskvas Boris Reitschuster on kirjutanud raamatu "Kas Kremli uus peremees? Dmitri Medvedjev". Avastasin raamatu puht juhuslikult. Praegu ma sellele nii väga ei pühendu, kuid leidsin just Steinmeieri kohta käiva üsna tõsise fakti.
Frank-Walter Steinmeier oli Saksamaa kantsler Gerhard Schröderi kantseleiülem. Sama ametit pidas ka praegune Venemaa president Dmitri Medvedjev, kes oli siis Vladimir Putini alluvuses. Suurriikide puhul on tegemist poliitilise tohutu kaaluga ametipostiga, mida teps mitte igaühele ei võimaldata ning kus ametis olles tuleb täita kindlaid suuniseid.
Medvedjev ja Steinmeier olevat head sõbrad tänaseni, mis kujunenud just tänu tihedatele kohtumistele seoses ülemuste usalduslike sõprussidemetega. Mida võiks siit järeldada?
Saksamaa ja Venemaa suhteid saaks kiita juhul, kui seal poleks just neid "agasid". Schröderi rahajanune käitumine ja hoolimatus riiklike julgeolekuriskide suhtes tekitab kõhedust. Seda just eestlaste seisukohast. Ajalugu kipub korduma ning järjekordne aastasada on taas täis saamas. Üheks reaalsemaks julgeolekuriskiks on just Nord Streami veel teadmata tulevik. Paraku kuuleb veskirattaid liikuvat just selles suunas, et gaasitoru tuleb. See on julgeolekurisk nii Läänemeremaadele kui Saksamaale endale.
Medvedevi ja Steinmeieri taaskohtumine tähendab ilmselt Putini ja Schröderi unelma täitumist. Ridade vahelt võite välja lugeda, et Medvedev ja Steinmeier on oma endiste ülemuste marionetid.
Paraku ei anna alati kindlust praeguse liidukantsleri Angela Merkeli käitmusviis Venemaa vastu. Päris tihti hoiab ta avalikkuse ees suu kinni, mida poleks talt oodanud. Järelikult, ei saa välistada gaasitoru ehituse peatamist ka Merkeli poolelt, kuid teatud selgroogsust on temal enam.
Lisaks tuleb arvestada ka sotsiaaldemokraatliku maailmavaadet esindavate Euroopa poliitikute ettearvamatut käitumist. Mis ettearvamatustest ma räägin?
Olen jahmatanud kuuldusest, et Euroopa esindusorganite koridorides teevad sotsiaaldemokraadid just lobby-tööd Venemaa kui ka suurriigi poolt soositavate ebademokraatlike naaberriikide kasuks. Eesti sotsiaaldemokraatide kohta seda päris öelda ei saa, aga ikkagi. Tõsi, ühe tänase Euroopa Parlamendi saadiku kohta olen moldovlaste endi suust kuulnud kriitikanooli, mis heidavad ette demokraatlike väärtuste arendamise takistamises.
Praegu lohutab see, et Saksamaa parlamendivalimised toimuvad poole aasta pärast. See annab aega valijatel kandidaatide üle järele mõelda. Samuti annab see aega avalikustada telgitaguseid, mis võivad tulemust märkimisväärselt mõjutada.
Täna lasime Semu Astiga veiste hulka. Isa väitis, et tema eelmises kodus polnud ühtegi küngast. Meil on jälle vastupidi. Künkad on igal pool ja see takistab vaatlemast takistustesta. Aga ta oli tubli. Päris kokku kogu kari veel ei saanud, kuid eks nad sõbrunevad kindlasti.
Semu on armas loomake. Hea iseloomuga. Sõbralik. Kohati tundub selline hellake, kuigi tegelikkuses käitub Asti hellemana. Eile tegi Asti selliseid hääli, mida temalt pole kunagi kuulnud. Sellist huvitavat kilujumist, kui Semu püüdis tema pugemistest vabandeda mokkadega eemalepeletamisega.
Kerdaga pildistasime vahetustega. Vaatan, et oleme kahe peale tänasest päevast kokku plõksutanud 191 kaadrit. Valiku esitan ka siin (kõigest 30 kaadrit):
