Putini plaan

"Kui Putini-plaan su pilve paneb, on kama-2 kellega tatti panna, kas kalaga või nikitaga ja ükstaspuha sinul see, mis aasta 2008 teeb, sest sul on Putin ja ta plaan ning sigarette vabalt saad." Selline on noortepärane räpp, mis heidab nalja Putini plaanile, kusjuures "plaan" tähendab siin "laksu".

"Me oma jõusse usume ja sellest algab kõik. Me Putini ja plaaniga küll võidame veel kõik! On uutele kõrgustele teel me suur ja õigeusklik maa! On meie nii Putin, Jumal taevas kui ka Ühtne Venemaa!" Nii kõlab üldrahvaliku laulukese refrään just suure naaberriigi veel suurema juhi kohta.

Nendele ridadele, mis kohati isegi jahmatavad neid, kes pole kommunistlikus ajastus oma teadlikku elu elanud, sattusin lugedes Boris Reitschusteri raamatut "Dmitri Medvedjev. Kas Kremli uus peremees?" (Olion, Tallinn 2008). Raamat on jagatud kolme suuremasse ossa. Esimeses kirjeldatakse erinevaid klanne ja isikuid, kes lootsid saada Putini valikuks presidenditoolile. Teine osa räägib Putini valiku - Medvedjevi eluloost ja viimane osa räägib üldpoliitilistest valikutest, mis võivad Venemaad ees oodata. Õigem oleks öelda, et valikutest, mis Putinit ja Medvedjevit võivad ees oodata, sest nagu eelnevalt kajastasin, siis isegi laulusalmides pole enam Venemaad, vaid on Putin, Jumal ja Ühtne Venemaa (erakond).

Käesolev raamat kuulub taas nende hulka, mida soovitan Venemaast huvitatutel lugeda. Autori käsitlus tundus väga loetav ning hea meelega loeksin tema teisi raamatuid, näiteks Reitschusteri kodulehel (saksa ja vene keeles) näib mulle huvipakkuvat raamat Putinist endast, mida kahjuks veel eesti keelde pole tõlgitud. Rõõm oli ka raamatut seetõttu lugeda, et ei leidnud ühtegi kirjaviga, mille leidmisel tavaliselt kergelt ärritun. Siin kiitus tõlkijatele ja toimetajale. Lühidalt sellest, mida teada sain.

Ma ei teagi, kuidas alustada... Venemaa poliitiline kui ärielu on halva Ameerika action-filmi stsenaariumi järgi. On muinasjutuline tegelane Vladimir Putin, kes kehastab oma olemuselt kurja kangelast. Tal on tohutult raha (väidetavalt erinevate vahemeeste kaudu vähemalt 40 miljardit eurot), tal on võim ja ta teeb kõik, et neid kõiki hoida. Ja seda mitte demokraatlikul viisil vaid hirmuvalitsemise meetodil.

Seekord Putin ei hakanud muutma põhiseadust, et pikendada oma presidendiaega. Ei ole võimatu, et ta seda siiski ei tee, mille vilju ta võiks maitsta tagasi saades riigipeaks. Seekord asus ta valima oma järglast. Tekkis verine võitlus erinevate klannide vahel, kes tekkinud suuresti suvilarajoonide või tööalaste sidemete kaudu. Võimalikud kandidaadid olid: Boriss Grõzlov (alamkoja esimees), Sergei Mironov (ülemkoja esimees), Igor Setšin (soovis ise, on ühe klanni pealik), Dmirti Medvedjev, Sergei Ivanov, Viktor Zubkov. Nende kõigi eesmärgiks oli saada esimeseks asepeaministriks, mis tähendavatki mantlipärija ametikohta.

Putin valis kunagise võitluskaaslase Peterburi päevilt, kelleks oli Medvedjev. Esmapilgul selline tagasihoidlik sell, kes Putini ametajast alates on taas Kremlis ja kandnud erinevaid ametiposte: Putini kampaaniaülem 1999-2000, presidendikantselei esimene asetäitja, Gaspromi järelvalvenõukogu esimees, presidendikantselei ülem, esimene asepeaminister. Kuluaarides küll sosistatakse, et Medvedjevi suur kirg oli vaadata ainuüksi akvaariumikalakesi, tegemata mingit sisulist tööd. Ta oli olnud nõus kõigega ja tihti jäi mulje, et ta on oma maailmas ja ei kuula kedagi.

Paraku pole Medvedjev, saanud nö kroonprintsiks, tegelikult nii papist poiss midagi. Tema üks relvadest on tema naine Svetlana Medvedjeva, kellega kohtuti juba algklassides. Svetlana on peale poja sündi (12 aastane) olnud kodus, seda oli nõudnud mees. Paraku tema energiline ja särav olek ei ole teda hoidnud koduseinte vahel. Naine on tegelenud moemaailmas. Korraldanud erinevaid üritusi ning Peterburi ajast juba loonud sidemeid Milano ja Veneetsiaga. Tema olevat ka see inimene, kes abikaasat enam poliitikasse aidanud minna. Loonud erinevaid tutvusi teiste tipp-poliitikute naistega. Andnud korralduse mehel jõusaalis käima hakata, sest mees oli muutunud tüsedaks ning mitteatraktiivseks. Kindlasti on Svetlana teene seegi, et eelmise aasta lõpust on täienenud garderoob viimase ajal kuulsaimatest brändidest ülikondade näol. Omamoodi püütakse Svetlanat tagatoas kinni hoida, sest kardetakse temalt samasugust mõju poliitkoridorides, kui oli olnud Raissa Gorbatšoval.

Medvedjevis nähakse võimalust parandada suhteid Läänega. Oma vaadetelt olevat ta liberaalsem ning demokraatlikum kui Putin. Seda tõestavat ka see, et ta juba alguses oli muutnud kõnesid, mis talle ette söödeti. Lääs on oluline seetõttu, et oligarhide (arv on Putini ajal mitmekordistunud) raha on seal (ka Putini enda raha).

Kuid kõigile on selge, et Medvedjev on ametis minimaalselt kaks ja maksimaalselt neli aastat. Pärast tuleb Putin võimule tagasi. Imestatakse vaid, et kuidas kaksikvõim vastu peab. Venemaa ajaloos on ikka ja jälle näiteid, kuidas "vagurad" alamad on võimu haaranud. Sellist situatsiooni pole viimase nelja sajandi jooksul olnud.

Paraku ei jõudnud ma rääkida kõikidest nüanssidest ja välja tuua veel tsitaate, mida oleksin tahtnud kindlasti teha. Seetõttu ongi hea soovitada raamat ise läbi lugeda.