Rahva teenrid on sattunud eksiteele?

Puudutan kahte teemat, mida Rahva teenrid oma saates (4. okt. 2008) käsitlesid. Nendeks on erakondade rahastamine ning ENPA Eesti delegatsiooni olemus. Rahva teenriteks olid sel nädala Lauri Hussar (fotol), Heidit Kaio ja Mart Linnart.

Seoses majanduse kehva seisuga algatati küsitlus, et kust peaks kokku tõmbama Riigikogu oma töös: kas külmutama palgad, loobuma plaanist kahe aasta pärast palgata igale saadikule assistendid, loobuma kuluhüvitistest või mitte midagi muutma.

Kaio oli üles noppinud IRL fraktsiooni aseesimehe Andres Herkeli tsitaadi Riigikogus, mille mõte olevat selline, et Riigikogu ei pea alluma meedia survele ning ta teeb otsuseid ise. Kuigi Kaio esitasi ilmselgelt Herkeli pähe hoopis ühte Lauri Vahtre kõnet (RK 17.03.2008), läksid saatekülalised öeldust õhinasse.

Minu hinnangul tuleb ühiskonna erinevate osapoolte rollidest üldisemalt aru saada. Nimelt, tõsi ta on - meedia riigikogulaste palga üle ise otsust langetada ei saa. See polegi nende roll. Meedia roll on koguda ja vahendada arvamusi. Paraku tahab Eesti meedia olla justkui ainus arvamuste kujundaja ning see on väär. Nende arvates ongi nemad otsustajad ning püüdku keegi sellele vastu hakata. Kurb.

Võib olla on õnnetu olukord just seetõttu, et meie meediakanalid on koondunud paari omaniku kätte. Neil on jälle oma suhtluskanalid poliitikute ning arvamusliidritega, mis takistabki koguda ühiskonna tervikpilti. Meediale on jäänud mulje, et nemad otsustavad, sest nende info kogumise võrgustik on stabiilne ehk muutumatu.

Hoopis kummastavam oli Hussari ja Linnarti (fotol) avaldus ENPA Eesti delegatsiooni suunas. Nimelt, eestalased olevat liiga jäigad ning võitlevat täiesti utooplike eesmärkide nimel. Jutt Venemaalt ENPAs hääleõiguse äravõtmisest, mis siiski on ajaloos korra juba toimunud.

Nagu mu esitlemise toonist ja eelnevatest arvamuslugudest lugeda, siis pooldan kahe käega Venemaale karistuse määramist. ENPA on selleks, tõsi, reaalses elus üks väiksemaid meetmeid. Miks nii ütlen? ENPA tegeleb inimõiguste ja demokraatlike väärtuste eest võitlemisega. Venemaal paraku ei saa rääkida ei ühest ega teisest, kuid mingi valemi järgi on ta ENPA täieõiguslik liige.

Kurb on see, et eestlaste pingutusi ja õige asja eest ei tunnustata. Paraku on just rahvusvahelisel tasandil tunnetatud, et Eesti, Läti, Leedu ja Poola on need riigid, kes peale Vene-Georgia konflikti suudaksid muuta Euroopa suhtumist. Kuid see ei tule niisama vaid pika ja vaevalise tööga. Nad püüavad avada Euroopa silmi tegelikust Venemaast, mida tihti näha ei taheta. Kurb, et Eesti meedia teatud esindajad ei suuda sama teha. Nad peaksid sellest vägagi hästi aru saama, sest Vene meedia Eestis kasutab räiget propagandat Eesti riigi vastu.