Kus on meediakajastuste piir?

Täna (23.09.08) tabas maailma, eriti Soomet taas õuduste tragöödia. Üks õpilane (hommikul kella 11 paiku) oli pähe võtnud idee koolis surmata kaasõpilasi ning hiljem end hukata, mida täie tõsidusega ka täitma asus. Praegusel hetkel on rideteadetena avaldatud kümme hukkunut, lisaks tulistaja ise.

Jah, paraku on see tragöödia kujunenud meediaväljaannete viljakaks uudismaastikuks. Online-meedia oli täna tervenisti valvel vaid sel teemal. Kahvatusid eilse õhtu riigieelarve otsused ning Simmi spiooniskandaal.

Pean mõistlikuks, et juhtunust teavitatakse, kuid analoogsete juhtumite puhul tuleb kategooriliselt hoiduda võimendamisest. Tegu pole sõjarindega, mis ohustaks kogu riiki või regiooni. Tegu on psüühilise häirega. Ning me ei tea, milline võib olla selle nakatav eeskuju.

Eks meis ügaühes on teatud laadi nõrkusi. Need võivad kaasa tulla kodusest kasvatusest, kooli kogemustest, ühiskonna väärtushinnangutest, isiklikust vastupanuvõimest. Kaaskonna surmamised ei vabanda välja nõrkusi, kuid paneb siiski mõtlema - kus on piir, mida tugevamalt kajastada või mida mitte?

Olin veidi hämmingus, et AK tegi Soome tragöödiast kell 15.00 erisaate. Tore, kuid minu arvates oli eesmärk näidata seda, et ERR-is siiski ollakse operatiivsed. Georgia-Venemaa sõjast ei suudetud koheselt otsereportaaži teha, mis oleks olnud märksa olulisem.

Tahan, et edaspidi meie meedia mõtleks, mida võimendada ja mida lihtsalt kajastada. Siin on oluline psühholoogiline vahe, millel võivad olla tõsised tagajärjed.