Savisaare uus on Eestile vana

Savisaar on alustanud Euroopa Parlamendi kui eelkõige kohalike omavalitsuste valimiskampaaniaga. Eile ilmutas ta raamatu, mis peaks rääkima Eesti majandusvalikutest. Ma pole seda teost näinud, kuid märkasin Savisaare erinevaid teleintervjuusid. Mis jäi kõlama?

Savisaar räägib, et riik peab hakkama aktiivselt sekkuma majandusellu. Tema ideaali järgi tuleks hakata taasriigistama erinevaid ettevõtteid. See on selge sotsialismi taaskehtestamine, mis eksisteeris Eestis sunniviisiliselt 50 aastat. Need 50 aastat röövisid lisaks riiklikule suveräänsusele iseseisva majanduse. Eesti ajal (1918-1940) olid võrreldes Soomega väga tugevalt arenenud ning kaasaegsed talud. Sotsialism võttis talud ja talupojaliku väärikuse, mille lõive maksame tänaseni.

50 aasta jooksul muutus rahvas riigist sõltuvaks. See tähendas ka tihti iga päevast elamist korruptiivses keskkonnas. Täna näeme, mida sellised „harjumused“ kaasa on toonud. Ja see pole teps mitte juhuslik.

Savisaar ei tule välja uute ideedega, vaid nende ideedega, milles on ta elanud oma enamuse teadlikust elust. Tõsi ta on, et riik peab olema valmis lahendama kriisiolukordasid. Eelkõige tuleb tasakaalus hoida eelarve, millega tõsi küll, meie tänane peaminister hakkama ei saa. Lisaks tuleb üle vaadata seadusandlust selle pilguga, et vähendada riigi üleliigseid ning täitmatuid kohustusi.

Eesti vajab uudseid lahendusi, aga neid Savisaar ei paku.

Putini plaan

"Kui Putini-plaan su pilve paneb, on kama-2 kellega tatti panna, kas kalaga või nikitaga ja ükstaspuha sinul see, mis aasta 2008 teeb, sest sul on Putin ja ta plaan ning sigarette vabalt saad." Selline on noortepärane räpp, mis heidab nalja Putini plaanile, kusjuures "plaan" tähendab siin "laksu".

"Me oma jõusse usume ja sellest algab kõik. Me Putini ja plaaniga küll võidame veel kõik! On uutele kõrgustele teel me suur ja õigeusklik maa! On meie nii Putin, Jumal taevas kui ka Ühtne Venemaa!" Nii kõlab üldrahvaliku laulukese refrään just suure naaberriigi veel suurema juhi kohta.

Nendele ridadele, mis kohati isegi jahmatavad neid, kes pole kommunistlikus ajastus oma teadlikku elu elanud, sattusin lugedes Boris Reitschusteri raamatut "Dmitri Medvedjev. Kas Kremli uus peremees?" (Olion, Tallinn 2008). Raamat on jagatud kolme suuremasse ossa. Esimeses kirjeldatakse erinevaid klanne ja isikuid, kes lootsid saada Putini valikuks presidenditoolile. Teine osa räägib Putini valiku - Medvedjevi eluloost ja viimane osa räägib üldpoliitilistest valikutest, mis võivad Venemaad ees oodata. Õigem oleks öelda, et valikutest, mis Putinit ja Medvedjevit võivad ees oodata, sest nagu eelnevalt kajastasin, siis isegi laulusalmides pole enam Venemaad, vaid on Putin, Jumal ja Ühtne Venemaa (erakond).

Käesolev raamat kuulub taas nende hulka, mida soovitan Venemaast huvitatutel lugeda. Autori käsitlus tundus väga loetav ning hea meelega loeksin tema teisi raamatuid, näiteks Reitschusteri kodulehel (saksa ja vene keeles) näib mulle huvipakkuvat raamat Putinist endast, mida kahjuks veel eesti keelde pole tõlgitud. Rõõm oli ka raamatut seetõttu lugeda, et ei leidnud ühtegi kirjaviga, mille leidmisel tavaliselt kergelt ärritun. Siin kiitus tõlkijatele ja toimetajale. Lühidalt sellest, mida teada sain.

Ma ei teagi, kuidas alustada... Venemaa poliitiline kui ärielu on halva Ameerika action-filmi stsenaariumi järgi. On muinasjutuline tegelane Vladimir Putin, kes kehastab oma olemuselt kurja kangelast. Tal on tohutult raha (väidetavalt erinevate vahemeeste kaudu vähemalt 40 miljardit eurot), tal on võim ja ta teeb kõik, et neid kõiki hoida. Ja seda mitte demokraatlikul viisil vaid hirmuvalitsemise meetodil.

Seekord Putin ei hakanud muutma põhiseadust, et pikendada oma presidendiaega. Ei ole võimatu, et ta seda siiski ei tee, mille vilju ta võiks maitsta tagasi saades riigipeaks. Seekord asus ta valima oma järglast. Tekkis verine võitlus erinevate klannide vahel, kes tekkinud suuresti suvilarajoonide või tööalaste sidemete kaudu. Võimalikud kandidaadid olid: Boriss Grõzlov (alamkoja esimees), Sergei Mironov (ülemkoja esimees), Igor Setšin (soovis ise, on ühe klanni pealik), Dmirti Medvedjev, Sergei Ivanov, Viktor Zubkov. Nende kõigi eesmärgiks oli saada esimeseks asepeaministriks, mis tähendavatki mantlipärija ametikohta.

Putin valis kunagise võitluskaaslase Peterburi päevilt, kelleks oli Medvedjev. Esmapilgul selline tagasihoidlik sell, kes Putini ametajast alates on taas Kremlis ja kandnud erinevaid ametiposte: Putini kampaaniaülem 1999-2000, presidendikantselei esimene asetäitja, Gaspromi järelvalvenõukogu esimees, presidendikantselei ülem, esimene asepeaminister. Kuluaarides küll sosistatakse, et Medvedjevi suur kirg oli vaadata ainuüksi akvaariumikalakesi, tegemata mingit sisulist tööd. Ta oli olnud nõus kõigega ja tihti jäi mulje, et ta on oma maailmas ja ei kuula kedagi.

Paraku pole Medvedjev, saanud nö kroonprintsiks, tegelikult nii papist poiss midagi. Tema üks relvadest on tema naine Svetlana Medvedjeva, kellega kohtuti juba algklassides. Svetlana on peale poja sündi (12 aastane) olnud kodus, seda oli nõudnud mees. Paraku tema energiline ja särav olek ei ole teda hoidnud koduseinte vahel. Naine on tegelenud moemaailmas. Korraldanud erinevaid üritusi ning Peterburi ajast juba loonud sidemeid Milano ja Veneetsiaga. Tema olevat ka see inimene, kes abikaasat enam poliitikasse aidanud minna. Loonud erinevaid tutvusi teiste tipp-poliitikute naistega. Andnud korralduse mehel jõusaalis käima hakata, sest mees oli muutunud tüsedaks ning mitteatraktiivseks. Kindlasti on Svetlana teene seegi, et eelmise aasta lõpust on täienenud garderoob viimase ajal kuulsaimatest brändidest ülikondade näol. Omamoodi püütakse Svetlanat tagatoas kinni hoida, sest kardetakse temalt samasugust mõju poliitkoridorides, kui oli olnud Raissa Gorbatšoval.

Medvedjevis nähakse võimalust parandada suhteid Läänega. Oma vaadetelt olevat ta liberaalsem ning demokraatlikum kui Putin. Seda tõestavat ka see, et ta juba alguses oli muutnud kõnesid, mis talle ette söödeti. Lääs on oluline seetõttu, et oligarhide (arv on Putini ajal mitmekordistunud) raha on seal (ka Putini enda raha).

Kuid kõigile on selge, et Medvedjev on ametis minimaalselt kaks ja maksimaalselt neli aastat. Pärast tuleb Putin võimule tagasi. Imestatakse vaid, et kuidas kaksikvõim vastu peab. Venemaa ajaloos on ikka ja jälle näiteid, kuidas "vagurad" alamad on võimu haaranud. Sellist situatsiooni pole viimase nelja sajandi jooksul olnud.

Paraku ei jõudnud ma rääkida kõikidest nüanssidest ja välja tuua veel tsitaate, mida oleksin tahtnud kindlasti teha. Seetõttu ongi hea soovitada raamat ise läbi lugeda.

Aasta Põllumees 2008 on Valgamaal

Sellel suvel oli mul üsna meeldiv nö ühiskondlik töö. Olin Aasta Põllumees 2008 žürii liige. Külastasime 13 nominenti üle Eesti, mis oli tohutult põnev nii seltskonna kui külastatavate suhtes.

Aasta Põllmees 2008 on Tõrva lähedal asuva Puide talu peremees Mati Nurm. Minu rõõm oligi suurem seetõttu, et tegu on kohaliku mehega. Olen ju ise endiselt Otepää valla kodanik. Oleme ka varem nii kaudsemalt kui lähemalt kokku puutunud perekonnaliikmete kaudu.

Mati Nurm on optimistlik, sihikindel, kõrge kvaliteediga vilja kasvataja. Sel aastal küll ilmastiku tingimuste tõttu kvaliteet väga kõrge polnud, kuid Nurme optimistlikus tekitas südames rahu, et auhind on läinud õigele inimesele.

Talus kasvab tervili ja seemnevili. Pojale on antud vabad käed katsetada erinevate põllukultuuridega, mis minu arvates on hea meetod noortele anda võimalus oma tee leidmiseks. Perenaine kasvatab küüslauku ja tegeleb natuke lillendusega. Nurme talus leidub kaasaegset tehnikat, mis nii mõnegi žüriiliikme suud ammuli imestama pani. Nii tore oli neid mehi sellistena näha.

Soovin edu ja vastupidavust Mati Nurmele tuleval aasta põllumehe tiitli kandmisel ja maaelu tutvustamisel.

Tükike Saaremaad

Reedel osalesin IRL fraktsiooni väljasõidul Saaremaale. Esitan siin tükikese Saaremaad. Ma kõiki fotosid siia üles ei pane. Lisaks võib mu fotosid vaadata aadressil http://www.irl.ee/et/Meedia/Fotogaleriid/view/145/irl-fraktsiooni-valjasoit-saaremaale.

Kaadritel on näha Panga Pank, mis asub Mustjala valla Panga külas.

Saksamaa sotsid ohustavad julgeolekut?

Saksamaa sotsiaaldemokraatlik partei kinnitas kantslerikandidaadiks praeguse välisministri Frank-Walter Steinmeieri. Olen tema suhtes kuulnud teravaid kriitikanoote. Täna sain kinnituse, et need kriitikanoodid on kõigest leebed väljendusviisid tegeliku ohuga võrreldes.

Endine Saksa korrespondent Moskvas Boris Reitschuster on kirjutanud raamatu "Kas Kremli uus peremees? Dmitri Medvedjev". Avastasin raamatu puht juhuslikult. Praegu ma sellele nii väga ei pühendu, kuid leidsin just Steinmeieri kohta käiva üsna tõsise fakti.

Frank-Walter Steinmeier oli Saksamaa kantsler Gerhard Schröderi kantseleiülem. Sama ametit pidas ka praegune Venemaa president Dmitri Medvedjev, kes oli siis Vladimir Putini alluvuses. Suurriikide puhul on tegemist poliitilise tohutu kaaluga ametipostiga, mida teps mitte igaühele ei võimaldata ning kus ametis olles tuleb täita kindlaid suuniseid.

Medvedjev ja Steinmeier olevat head sõbrad tänaseni, mis kujunenud just tänu tihedatele kohtumistele seoses ülemuste usalduslike sõprussidemetega. Mida võiks siit järeldada?

Saksamaa ja Venemaa suhteid saaks kiita juhul, kui seal poleks just neid "agasid". Schröderi rahajanune käitumine ja hoolimatus riiklike julgeolekuriskide suhtes tekitab kõhedust. Seda just eestlaste seisukohast. Ajalugu kipub korduma ning järjekordne aastasada on taas täis saamas. Üheks reaalsemaks julgeolekuriskiks on just Nord Streami veel teadmata tulevik. Paraku kuuleb veskirattaid liikuvat just selles suunas, et gaasitoru tuleb. See on julgeolekurisk nii Läänemeremaadele kui Saksamaale endale.

Medvedevi ja Steinmeieri taaskohtumine tähendab ilmselt Putini ja Schröderi unelma täitumist. Ridade vahelt võite välja lugeda, et Medvedev ja Steinmeier on oma endiste ülemuste marionetid.

Paraku ei anna alati kindlust praeguse liidukantsleri Angela Merkeli käitmusviis Venemaa vastu. Päris tihti hoiab ta avalikkuse ees suu kinni, mida poleks talt oodanud. Järelikult, ei saa välistada gaasitoru ehituse peatamist ka Merkeli poolelt, kuid teatud selgroogsust on temal enam.

Lisaks tuleb arvestada ka sotsiaaldemokraatliku maailmavaadet esindavate Euroopa poliitikute ettearvamatut käitumist. Mis ettearvamatustest ma räägin?

Olen jahmatanud kuuldusest, et Euroopa esindusorganite koridorides teevad sotsiaaldemokraadid just lobby-tööd Venemaa kui ka suurriigi poolt soositavate ebademokraatlike naaberriikide kasuks. Eesti sotsiaaldemokraatide kohta seda päris öelda ei saa, aga ikkagi. Tõsi, ühe tänase Euroopa Parlamendi saadiku kohta olen moldovlaste endi suust kuulnud kriitikanooli, mis heidavad ette demokraatlike väärtuste arendamise takistamises.

Praegu lohutab see, et Saksamaa parlamendivalimised toimuvad poole aasta pärast. See annab aega valijatel kandidaatide üle järele mõelda. Samuti annab see aega avalikustada telgitaguseid, mis võivad tulemust märkimisväärselt mõjutada.

Semu vol 2

Täna lasime Semu Astiga veiste hulka. Isa väitis, et tema eelmises kodus polnud ühtegi küngast. Meil on jälle vastupidi. Künkad on igal pool ja see takistab vaatlemast takistustesta. Aga ta oli tubli. Päris kokku kogu kari veel ei saanud, kuid eks nad sõbrunevad kindlasti.

Semu on armas loomake. Hea iseloomuga. Sõbralik. Kohati tundub selline hellake, kuigi tegelikkuses käitub Asti hellemana. Eile tegi Asti selliseid hääli, mida temalt pole kunagi kuulnud. Sellist huvitavat kilujumist, kui Semu püüdis tema pugemistest vabandeda mokkadega eemalepeletamisega.

Kerdaga pildistasime vahetustega. Vaatan, et oleme kahe peale tänasest päevast kokku plõksutanud 191 kaadrit. Valiku esitan ka siin (kõigest 30 kaadrit):

(ja oma Kassikest ma täna ei näinudki...)

Semu

Täna on erakordne päev. Meile tuli Semu. See on tore hobune, kes leidis Lannussaarel uue kodu ja uue elu. Esialgu paistab ta päris tore.

Kartsime kõige enam, kuidas meie Asti ja muud loomad temasse suhtuvad. Loodetud kätš jäi ära. Asti ja Semu jäävad ööseks kokku. Homme püüame sarvilistega ka kokku sobitada.

Mainin niipalju, et hobuste kohtumine oli nii eriline vaatepilt. Häälitsused, peade lähestikku sättimised, nuusutamised. See kõik tundus justkui õrnutsemine esimesest pilgust.

Neist hetkedest ka minu kaadrid:

Vähi on ummikus

Maalehes (9.10.2008) on pikk intervjuu kunagise poliitiku Tiit Vähiga. Peale pronksiööd on Vähi muutunud väga sarkastiliseks ning meelestatud Eesti riigi vastu. See paneb sügavalt mõtlema. Isegi turgatab pähe, et kas ärimees on taas poliitikukarjääri jätkamas?

Vähi suurim süüdistus on, et Eesti ründab asjatult Venemaad. Ärimeeste tegevused naaberriigis olevat järjest kitsamaks läinud. Siit kumab tugevalt läbi Vähi ebaõnnestumised ning süüdi ta ennast ei julge tunnistada, vaid proovib süüdlaseks teha hoopis Eesti riigi.

Kuldsuu Aarne Rannamäe Vabariigi kodanikes (10.10.2008) küsis otse, et mis halaga tegemist on? Miks Eesti ettevõtjad hakkama ei saa? Ettevõtja Jaan Puusaag vastas väga tagasihoidlikult, põhinedes pigem oma isiklikule kogemusele, sõnamata midagi halba Eesti riigi kohta. Puusaag tõdes, et tema edu Venemaa põhineb pikaaegsetel isiklikel suhetel.

Lugedes erinevaid käsitlusi Venemaa poliitilise kui ärieliidi suhtetest, mis on omavahel väga läbi põimunud, ei teki minul usaldust ärilise eetika põhimõtete viljelemisest. Venemaal lööb läbi vaid korruptsiooniga kaasa minnes. Riigi kaasavedamine on üdini väär. Kurvad tulemused on naaberriigis Lätis, kus varsti pole ühtegi poliitikut, kes pole mingeid tehinguid teinud Venemaa ärimeeste kui poliitikutega. Eestisse selliseid juhtumeid pole vaja tuua ega neile soodsaid tingimusi luua.

Tagasi tulles Vähi juurde (analoogset juttu räägib ka Jüri Mõis), siis ma väga kahtlen, kas mees saab aru, kus ta pesitseb. Jah, ta tajub, et oleme EL liige ja tänu sellele avanes tohutu turg Läände. Minule jääbki selgusetuks, miks Vähi Lääne turule ei orienteeru, mis on palju maksujõulisem kui Venemaa vaene rahvas rikka Kremliga. On selle taga nostalgia ja elamine endises ajas? Ei taha loota, muidu oleks Vähi ammu oma ettevõtetest ilma.

Olen kategooriliselt vastu arvamusele, et Eesti peab ära kasutama Venemaa ja Euroopa omavahelist sõltuvust (Euroopa vs Venemaa energia, Venemaa vs Euroopa tehnoloogia). Energiasõltuvus on tohutu julgeolekurisk, millesse tuleb ettevaatlikult suhtuda. Ning nähes Venemaa provokatsioone, mis muutusid otseseks sõjaliseks lahinguks Georgias, on julgeolekurisk tohutu suur. Eesti roll Euroopa ja maailma silmi avada Venemaa poliitiliste juhtide ebastabiilsest arusaamast rahust on tohutu tähtis. Peame tegutsema, et sõltuvusi minimaliseerida. Enam tuleb panustada teaduse ja tehnoloogia arengutesse, leidmaks efektiivseid ja kasumlikke lahendusi energiaallikate suhtes.

Murelikuks teeb Vähi enda käitumine ka Pühajärve Puhkekodu majandamises, mis kuuldavasti kevadest elab kehvasti. Põhjuseks on onupoja-poliitika personaliotsustel, mis pole suunatud ettevõtte arendamisse ega promomisse. Tegemist on ikkagi Kagu-Eesti ühe olulisema tööandjaga. Kohalikud loodavad, et uue aasta algul näeb suuromanik majandustulemusi ning hakkab siis tegutsema. Kuid kas selleks ajaks pole hilja? Kas nii tegutseb efektiivne ärimees? Mnjah, eks seda näeb, mis ja kuidas puhkekodu tulevik paistma hakkab.

Tõsi, Vähi intervjuus leidub ka selliseid märkusi, millega võiks isegi nõustuda, kuid need kaovad tema sarjamisse ära. Soovitan Vähil toone alla võtta. Teha hoopis konstruktiivseid ettepanekuid, et Reformierakonna juhtpoliitikud aru saaksid hetkeolukorrast ning võimalikest tegevustest halbadest olukordadest pääsemiseks. Vähi ise tegutseb populistlikult ja seetõttu ei saa teda tõsiselt võtta.

Ida-Virumaa reis

Eile ja täna oli IRL kollekiivi kogunemine Narva-Jõesuus. Reis oli hariv just piirkonna tundma õppimise kaudu.

Päeva alustasime Kohtla-Nõmme kaevanduse ekskursiooniga. See oli põnev ja samas hirmuäratav. Hommikul kiire jalutuskäik Narva-Jõesuu rannas ning põgus ekskursioon Narvas.

Rahva teenrid on sattunud eksiteele?

Puudutan kahte teemat, mida Rahva teenrid oma saates (4. okt. 2008) käsitlesid. Nendeks on erakondade rahastamine ning ENPA Eesti delegatsiooni olemus. Rahva teenriteks olid sel nädala Lauri Hussar (fotol), Heidit Kaio ja Mart Linnart.

Seoses majanduse kehva seisuga algatati küsitlus, et kust peaks kokku tõmbama Riigikogu oma töös: kas külmutama palgad, loobuma plaanist kahe aasta pärast palgata igale saadikule assistendid, loobuma kuluhüvitistest või mitte midagi muutma.

Kaio oli üles noppinud IRL fraktsiooni aseesimehe Andres Herkeli tsitaadi Riigikogus, mille mõte olevat selline, et Riigikogu ei pea alluma meedia survele ning ta teeb otsuseid ise. Kuigi Kaio esitasi ilmselgelt Herkeli pähe hoopis ühte Lauri Vahtre kõnet (RK 17.03.2008), läksid saatekülalised öeldust õhinasse.

Minu hinnangul tuleb ühiskonna erinevate osapoolte rollidest üldisemalt aru saada. Nimelt, tõsi ta on - meedia riigikogulaste palga üle ise otsust langetada ei saa. See polegi nende roll. Meedia roll on koguda ja vahendada arvamusi. Paraku tahab Eesti meedia olla justkui ainus arvamuste kujundaja ning see on väär. Nende arvates ongi nemad otsustajad ning püüdku keegi sellele vastu hakata. Kurb.

Võib olla on õnnetu olukord just seetõttu, et meie meediakanalid on koondunud paari omaniku kätte. Neil on jälle oma suhtluskanalid poliitikute ning arvamusliidritega, mis takistabki koguda ühiskonna tervikpilti. Meediale on jäänud mulje, et nemad otsustavad, sest nende info kogumise võrgustik on stabiilne ehk muutumatu.

Hoopis kummastavam oli Hussari ja Linnarti (fotol) avaldus ENPA Eesti delegatsiooni suunas. Nimelt, eestalased olevat liiga jäigad ning võitlevat täiesti utooplike eesmärkide nimel. Jutt Venemaalt ENPAs hääleõiguse äravõtmisest, mis siiski on ajaloos korra juba toimunud.

Nagu mu esitlemise toonist ja eelnevatest arvamuslugudest lugeda, siis pooldan kahe käega Venemaale karistuse määramist. ENPA on selleks, tõsi, reaalses elus üks väiksemaid meetmeid. Miks nii ütlen? ENPA tegeleb inimõiguste ja demokraatlike väärtuste eest võitlemisega. Venemaal paraku ei saa rääkida ei ühest ega teisest, kuid mingi valemi järgi on ta ENPA täieõiguslik liige.

Kurb on see, et eestlaste pingutusi ja õige asja eest ei tunnustata. Paraku on just rahvusvahelisel tasandil tunnetatud, et Eesti, Läti, Leedu ja Poola on need riigid, kes peale Vene-Georgia konflikti suudaksid muuta Euroopa suhtumist. Kuid see ei tule niisama vaid pika ja vaevalise tööga. Nad püüavad avada Euroopa silmi tegelikust Venemaast, mida tihti näha ei taheta. Kurb, et Eesti meedia teatud esindajad ei suuda sama teha. Nad peaksid sellest vägagi hästi aru saama, sest Vene meedia Eestis kasutab räiget propagandat Eesti riigi vastu.