Naised poliitikas

Olen naine, keda huvitab poliitika. "Naised poliitikas" tekitab mitmeid tundeid nii minus kui paljudes meestes ja naistes. Saame tunda, et ikka veel kehtivad piirid - naiste ja meeste tööd. Nii ka poliitikas.

Naised said valimisõiguse USAs 1869. aastal. Seda ka vaid mõnes osariigis. Euroopas said naised valimisõiguse 1880. aastal. Tänaseks on välja kujunenud olukord, kus peamiselt teeb poliitilise valiku naine. Miks? Naine on enam kodus ja tal on enam võimalik end toimuvaga kurssi viia. Naine on ka mitmekesisem inimloom, keda huvitavad erinevad eluvaldkonnad. Nemad tunnetavad täpsemini ka ühiskonna valupunkte. Tundlikud olevused, noh...

Mind hämmastab Tallinna politoloogist koolkonna esindaja Anu Tootsi pessimism. Ma ei hakka heietama, et kas Tallinna õppejõud saavad aru Eesti poliitiliste parteide jaotumisel vasak-parem skaalal (kuuldavasti on see öö ja päev Tartu koolkonnaga), vaid tema, kui ühiskonna arvamusliidri suhtumisel. Tema ei usu, et "Eestis on loogilist arenguteed naistipp-poliitikuks". Ahsoo... Mõnes mõttes on tal õigus, kui seda väidet selgitab Ergma näitel. Et partei tegi temast poliitiku, kuid Ergma ise pole selleks veel valmis. Kuid, Ergmad ei saa veel maha kanda. Elame ja näeme! Samas, RE näitel on koostöö vist isegi vilja kandmas. Partei tegi, naised ronivad ise sellega kaasa - Maripuu, Pentus. Näen, et Eestis, konservatiivses ühiskonnas, on see loomulik ja ainuvajalik samm.

Naised on kahjuks ise süüdi poliitilises ebaedus, sest nad ei usu endisse piisavalt. Ka poliitikas. Kuigi nende suurem kohusetundlikkus ja mõistvus suudaks meie elu enam konkreetsemaks viia. Väikene eneseusk tuleb sellest, et mehed ei tunnusta nende saavutusi. Alati peab naine meest kiitma, et kodurahu säiliks. Teiseks, naised on omavahel päris tugevad rivaalid. Keegi ei taha kellelegi alla jääda ja see toob kaasa kahjuks killustuse. Ei looda soodsat pinnast ühistegevuseks.

Naistel on kanda päris vastutusrikas ülesanne. Sünnitada lapsi ja neid kasvatada. Lapsed ei kasva ise. Ka mina tahan lapsi ja kodu, kuid näen ka reaalsust. Kui tahan karjääri teha, siis lapsed ja pere peavadki jääma minu unistuseks. Täna ma pole veel lõplikku otsust teinud, et kas enne lapsed ja siis karjäär või vastupidi. Selge on see, et naine pole viljakas nii pikki aastaid kui mehed (mhmmm, miks küll meestel on enam eeliseid?).

Eestis on naiskandidaatide osakaal kasvanud (võrreldes kahtesid viimaseid kandidaatide nimistuid).

Aasta Naisi Mehi Kokku
1992 88 (14,0%) 541 (86,0%) 629
1995 222 (17,7%) 1034 (82,3%) 1256
1999 508 (27,0%) 1376 (73,0%) 1884
2003 206 (21,4%) 757 (78,6%) 963
2007 264(27,1%) 711(72,9%) 975
Allikas: Eesti Vabariigi Valimiskomisjon.

Samas näeme, et naiste osakaal läbi aegade on kõikuv. Valituks on läbi aegade osutunud 12-19 naist. Tõusvas joones. Ma ei taha ennustada, et kui palju võiks olla tänvu valituks osutuvaid naisi. Selleks tuleks täpsemalt uurida nimekirjade järjestusi. Kuid julgen arvata, et see võiks tulla 20 naissaadiku kanti.

Nüüd küsite, et miks ma siin sellel naiste teemal heietan. Miks? Sest tunnen, et vajame muutusi. Vajame muutusi julguse suunas. Mulle meeldisid Isamaaliidu loosungid, mis algasid "julgen olla...". Olen püüdnud järgida motot: julgen olla noor, julgen olla naine, julgen olla otsekohene. Tihti saan selle moto järgi vastu näppe, kuid selline ma olen. Ei midagi erilist. Lihtsalt üks naine, kes tahab olla võrdne meestega ka poliitikamaailmas.

Toeta IRL naiskandidaate!

Toetusallikad:
Minu lõputöö: POLIITILISE KLASSI KUJUNEMINE UUES DEMOKRAATIAS:
PARLAMENDIKANDIDAATIDE SOTSIAALDEMOGRAAFILINE ANALÜÜS
EESTI, LÄTI, LEEDU NÄITEL
Sirp eri: Naised poliitikas
Vabariigi Valimiskomisjon: Statistika