kepikõndija

See nimetus "kepikõnd" pole mulle mugav nimetus. Rikutuse tase... Kuid asjast rääkida, siis olen nüüd ise ka ametlikult kepikõndija. Eile oli esimene retk Stroomi metsas ja rannas. Päris lahe. Tänane retk jäi märksa lühemaks, sest ühildasin poeskäigu kõnniga, kuid toonuse sain kätte siiski.

Mõned aastad tagasi olin päris skeptiline kepikõnni suhtes. Paraku minu eelmise töökoha esialgne meeldiv naiskollektiiv muutis mind praktikaga. Võtsime osa kevadisest Laululaval toimuvast jooksust/kepikõnnist (foto ongi eelimise aasta kepikõnnist) ning sügisest Rocca Al Mare kandis olevast võiduvõistust. Kevadine käik on meile jäänud traditsiooniliseks. Kuna ma eriline jooksusõber pole ning niisama kõndida oli ka kummaline, siis laenutsaime keppe ja see oli vaffa.

Kepikõnd annab toonuse lihastele. Aitab hoida ning treenida sirget rihti. Laseb ringi vaadata ning uudistada loodust ja teisi inimesi. Olen väga rahul. Sellega olen taas alustanud väikese sportimisega, millega on pikk vahe tekkinud.

Olen rahul ka oma koduga ja selle kandiga. Siin on üllatav vaikus. Piisavalt privaatsust. Samas pean tõdema, et venekeelne kogukond pole harjunud oma keskkonda puhtana hoidma. Stroomi rand iseenesest on üpriski räpane. Enam hoolitsetakse rannahoone kandi osast, kuid hoolt oleks enam vaja. Lisaks tavapärasele prügi koristamisele võiks kobestada liivapinda, et vähendada kõrrelisi. Nii saaks enam ruumi ning avarust. Ja põnevusega ootan aega, mil saan näha, kuidas hooldatakse majadevahelisi rohealasid. Eriti optimistlik ses osas ma pole, kuigi eks näis.

Lõpetan siiski oma jutu sõnumiga, et olen praegu oma eluga üsna rahul.