loobumegi kirjandist?

Meedia vahendusel jõudis mulle kõrva sõnum, et haridus- ja teadusministril valmib kava, mille alusel kaob tänane kohustlikuslik emakeele kirjand ja asemele tuleb nö küpsustest.

Mina selle plaaniga küll nõus pole. Võiksin olla poolt, sest olen pidanud kirjandit kirjutama kaks aastat järjest. Kuid ma pole. Miks?

Kirjandi kirjutamine on loov tegevus. Peame säilitama selles küllaltki mehaanilises maailmas loovust. See, et õpetajad ei suuda õpilaste loomingut objektiivselt hinnata, pole õpilaste vaid tööandja ehk H&T ministeeriumi süü.

Ülikooli astudes pidin ka tegema nö küpsustesti. See on täiesti jama. See ei näita mitte kui midagi. Trips traps trulli päris hästi teha ei saa, kuid lähenemine on hoopis teine. Kas peame kujundama elu just niivõrd üheülbaliseks? Miks võtame üldse motivatsiooni õpetajalt õpetada last kirjutama ning motivatsiooni lapsel ise kirjutada?

Olen kurb sellele mõeldes. Isegi veidi ärritunud.