Röövimine päise päeva aal

Tallinna linnavõim on asunud inimesi röövima päise päeva ajal. Seda ühistranspordipiletite kaudu.

Ma ei vaidle selle vastu, et ei võiks kergitada ühekordsete piletite hinda, kuid suurem mure on kvartaalsete piletetega.

Teada on antud: 90 päeva kaart elektroonilisel kujul hakkab uuest aastast maksma tallinlaste jaoks 660 krooni praeguse 625 krooni asemel. Mittetallinlased peavad tuleval aastal 90 päeva kaardi eest maksma 825 krooni. Paberist 90 päeva kaart aga hakkab maksma 990 krooni (PM online, 2.12.09).

Tallinn on alustanud taaskord sunnimeetodiga kodanikke ahistama. Sundparteistamine töökohavalikutel ning erinevate võimaluse loomisel on juba paraku igapäevanähtus. Kuid sundomavalitsustamine läbi igapäevase tarbimise, ühistranspordi, on liig.

Kodanike vaheltegemise summa on liiga suur - 165 krooni. Kuni 50 krooni oleks talutav. Kas läbi selle tahab linnavõim oma ühistranspordiklientidest lahti saada ning ummistada linna lisaautodega? Või ta näitab neile koha kätte, kes Savisaarele nagunii häält ei saa anda? Kummaline loogika.


Foto: PM Online (link).

Hooaja käsitöö

Olen võlgu tutvustamaks oma selle hooaja käsitööd.

Nädalad enne valimisi alustasin vesti kudumist. Oleksin nädalaga valmis saanud, kuid kampaaniatöö võttis oma (valmis mõned päevad enne valimisi). Sel korral katsetasin uut palmikut, mis keeruline polegi. Peab lihtsalt meelde jätma, kumba pidi ületõstmine käib. Olen vesti juba mitmetel kordadel kandnud. Mõnus ja soe.

Mardilaadalt ostsin maavillase lõnga, millel punakas-pruunid toonid vahelduvad. Ta on üsna peenike (vardale nr 2). Tegin siis kaks paari kindaid. Ühe õhema ja tavalise palmikuga. Teise kaks lõnga koos - paksemad. Viimastega käin hetkel ja tõesti mõnusad on. Natuke on lõnga veel üle. Eks seedin, milleks kasutan.

Kinnaste tegemine on lausa lust. Nädalavahetusel on seda isegi mõnusam teha. Ühel päeval üks ja teisel teine kinnas. Ca 4 tundi kulub ühele. Palmikutega läheb veidi rohkem aega ning seda paari tegin 6 õhtut (tööpäevadel).

Saladuskatte all võin öelda, et ma pole lõpetanud käsitöö tegemist. Neist tegemistest tulevikus...

Miiting kui äriprojekt

Eile toimunud põllumajandustootjate ja nende töötajate meeleavaldus Toompea lossiplatsil tekitas vastakaid tundeid.

Eelmisel nädalal jõudis minuni meeleavaldust korraldav kiri, millest teen väljavõtte.

"Lääne- ja Ida-Virumaa, Saaremaa, Pärnumaa, Järvamaa, Jõgevamaa, Valgamaa ja Põlvamaa võiksid kõige pealt küsida hinda Atko Grupist ja öelda märgusõna Toompea. See on Riigikogu maaelu komisjoni liikme Arvo Sarapuu firma ja ta lubas teha allahindlust ja ta lubas teha allahindlust."

Eelnev suunis on ehtne näide, kuidas keskerakondlasest ärimees ja Riigikogu liige Arvo Sarapuu on põllumeeste miitingu enda kasuks tööle pannud, et teadlikult teenida tulu.

Miitingust endast. Esimene pilk jäi kahele lihaveisevasikale. Üks oli päevane, kellel rippus nabanöör veel küljes. Ta oli nõrk ning lamas nii vastu maad kui võimalik. Teine, märksa aktiivsem, oli väidetavalt päev vanem. Lisaks levitati platsil tahtlikult väärat informatsiooni, et loomad on minemas otse tapamajja. Ringvaate saates omanik kinnitas, et need loomad elavad veel kõrge elueani.

Loomade selline ärakasutamine on julm. See oleks kui kasutada lapsi, pistes paarisaja inimese ees alasti puuri.

Opositsioonierakondade, tootjateliidu ning EPKK (Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda) esindajate kõned vohasid populismimaigulistest sõnumitest. Roheliste esindaja Lahtvee püüdis rääkida otsesõnu reaalsest olukorrast, mille tulemusena ta lahkus lavalt vilekoori saatel.

Minister Helir-Valdor Seeder lõpetas kõnevooru. Seeder rääkis otse, kuidas toetuste maksmine on toimunud, mida on tehtud rasketel aegadel maaelu toetamiseks, mis on ees ning kuidas toimub põllumajanduspoliitika. Tulemus jahmatas mind - meeleavaldajad olid vait. Valitses teatud segadus - kas aplodeerida või vilistada. Oli tunda piinlikkust, et Toompeale oldi tuldud eesmärgil vastanduda, mitte ajada maaelupoliitikat.

Pakun ühe lahenduse, et analoogsed aktsioonid tulevikus häbi ei teeks. Maaeluinimesed peavad koonduma ühe katusorganisatsiooni alla. Praegu nimetatakse tinglikult selleks EPKK-d, kuid elu on näidanud midagi muud.

Peab aru saama, et poliitikud, põllumehed ja rahvas peavad olema partnerid. Suutma istuda ühise laua taha. Katusorganisatsiooni puudumine on loonud olukorra, kus üks liit edastab ühtemoodi ja teine teistsuguseid sõnumeid. See raskendab Eesti põllumajanduspoliitika loomist kui ka läbiviimist.

Loodan, et eilsest on meeleavaldajad, poliitikud kui teised maainimesed teinud omad järeldused. Olen meeleavalduste poolt, kuid see peaks olema lisaks protestile sisuline. Ehk meeleavaldajad tulevad ka selleks kokku, et pakkuda välja uusi lahendusi. Eile seda ei suudetud teha.

Otepää valimistulemustest

Otepää vallavolikogu valimistulemused on sama huvitavad kui valimiskampaania ise. Oodati pingsalt lahendusi seni toimunud võimuvahetustele. Etteruttavalt võiks siiski prognoosida, et ka tulevad neli aastat ei tule lihtsad.

Peale nimekirjade selgumist tegin kaks ennustust tulemuste kohta.

Valimisliidule "Meie Otepää" ennustasin 2005. aasta valimistulemuste põhjal kuus kohta, aga kõutunde järgi seitse kohta. Valimisliit, mis moodustati IRL-i ja Rahvaliidu liikmete ja toetajate põhjal, saavutas tegelikult kuus kohta: kolm liiget IRL-st ja kolm Rahvaliidust. Arvan siiani, et kui IRL oleks läinud oma nimega, oleks Rahvaliidu šansid volikokku pääseda kahanenud (tingimusel, et viimane oleks välja läinud oma nime või valimisliidu all). IRL oleks väljunud vähemalt sama tulemusega - kolm kohta. See oleks olnud parem käik, sest nii selgineb poliitiline vastutus ning kahaneb võimalus, et valitud kooslus volikogus laguneb.

Keskerakonna valimistulemus ei üllatanud sugugi. Kohata jäämine võis tingitud olla sellest, et erakonna keskkontor andis viimasel hetkel korralduse moodustada oma nimekiri. Ühes esimeses vallalehes, kus käsitleti valimiste temaatikat, olid keskerakondlased end Raidali nimekirja seadnud. See võis olla ka üks nüanss, miks valijatele usutavana ei tundutud.

Valimisliit "Otepää" saavutas neli kohta, mida kinnitasid minu mõlemad ennustusmeetodid. Midagi uut ju ei sündinud. Raidal võttis tohutu häältekoguse, millele ei suutnud vastu astuda mitte ükski esikandidaat. Kuid nimekirja üldine nõrkus midagi enamat lubada ei saanud. See loob eelduse, et Raidal on endiselt üksik Jokker, kes võib olla nii mõnegi jõu kõigutaja või looja. Ilmselt on Raidal selle staatusega harjunud ning vastavalt ka mängib. Otepääle see paraku kasu ei too.

Täiesti üllatusliku nimega liit "Mehed ei nuta" saavutas ühe koha. Nii ütles mu kõhutunne, kuid numbrites oleks võinud neil olla suurem edu. Mõneti oli ootamatu Ants Mangluse tohutu häältekadu. Pea sada häält läks tõenäoliselt kaduma tänu altkäemaksuafäärile. Lisaks Mangulsele kaotasid hääli teisedki kandidaadid.

Tunnustus Otepää uustulnukatele - Sotsiaaldemokraatidele. Ausalt, mina ei osanud neile üldse edu ennustada. Erakondadel (v.a. Reformierakond) pole Otepääl jõudu. Puudub usutavus ning säde. Kuid tulid sotsid ja võtsid kaks kohta. Otepää vajab vahetust! - oli nende toetajate moto, arvan ma. Põnev saabki olema, kuidas värske jõud suudab vastu panna juba päris pikkade traditsioonidega tegijatele.

Otepää võitjaks on taaskord Reformierakond. Võeti kuus kohta, mis oli ette näha eelmiste valimiste tulemuste põhjal. Kõhutunne ütles, et saavad seitse. Suuri üllatusi ei olnud. Vana seltskond paneb endistviisi edasi. Kuid suurema murega - kellega siis ikkagi kokku minna.

Jah, tänaseni on suur saladus, kes hakkab valda juhtima. Valikud on rasked, sest Otepääl on võitlused isikute, mitte poliitiliste jõudude vahel. Valimistulemuste põhjal isikutevahelised meeldivused ja mittemeeldivused kipuvad jääma domineerima.

Jään huviga ootama neljapäevast volikogu istungit. Kas mõeldakse enam valla arengule või domineerivad taas liivakastimängud.


* Märkasin, et Otepää valla kodulehel pole selgust, millisesse valimisliitu kuulub Aivar Pärli. On ta juba enne volikogu istungit valimisliitu vahetanud? Isiklikult arvan, et tegu on IT-poisi näpukaga.

Prügikoristajast võib saada prügivalvur

Nii on juhtunud minuga. Olen saanud prügikoristajast prügivalvur Tallinnas Kalamajas Suur-Patarei hoonete tagusel tühermaal. Paarisaja meetri kaugusel on Linnahall, põõsaste vahel paistab Oleviste kiriku torn.

Alguse asi lugu sellest, et kohalikud elanikud andsid teada, et otse mere ääres laiutab isetekkeline prügimägi. Käisin mitmel korral seda olukorda vaatamas ning midagi muud ei jäänud üle, kui sellega tuli midagi peale hakata.

Käisin Põhja-Tallinna linnosavalitsuses, kust sain kinnituse, et tegemist on omanikuta maaga, täpsemalt reformimata riigimaaga. Nad on valmis mulle appi tulema ning nõus aitama korraldada prügivedu (hiljemalt eilseks). Sain tugevamaid prgükotte kaasa, kuhu see inimeste poolt kohale veetud rämps sisse panna.

Möödunud laupäeval kutsusin appi sõbrad Isamaa ja Res Publica Liidust: Mart Laar, Olavi-Jüri Luik (tuli koos vahva poja ja abikaasaga), Eiki Riisna, Andres Herkel, Anna-Greta Tsahkna, Lia Murs, Ingrid Leppik, Laura Kane, Marlen Pruunlep, Marko Peek jt. ning õe Nelli. Eriti tore oli üks kohalik, kes meid koduaknast märkas ja appi tõttas.

Tegime tööd kolm tundi jutti. Ei hoolinud vihmahoogudest ning rasketest kottidest ja diivanitest. Leidsime asotsiaalide pesapaiku kui hirmutavaid kasutatud süstlaid. Kogutud prügist saime ühe suure ja teise väiksema hunniku.

Lahkusin raske südamega, sest me ei olnud jõudnud kaugemale. Põõsaalused on korralikult sodi täis. Rannaäär tahaks ülekäimist ja tegemist oleks oi kui palju.

Järgmisest päevast alates olen käinud platsil ning oodanud, millal Tallinna linn oma lubaduse täidab. Esmaspäeva pealelõunat saatsin fotod prügihunnikutest linnaosavalitsusse. Eile sain kirja, et tegemist on eramaaga. Haldaja on Pro Kapital Eesti AS, kellele anti korraldus see sodi ära vedada. Pro Kapitali esindaja vastas, et nende prügivedaja oli seda märganud ning lubanud nädala lõpuks platsi puhtaks teha.

Olen kohkunud. Esiteks sellepärast, et Põhja-Tallinna linnaosavalitsustest ca 300 m kaugusel asub selline prügimägi, mida poldud peale "Teeme ära!" kampaaniat märgatud. Tean mitmeid metsa- ja maaomanikke, kes saavad kohe trahvi ning korralduse prügi ära koristada, kui see sinna tekkinud on. Kuid Tallinna puhul on tunne, et linnavõime ei huvitagi, mis nende ümber toimub.

Mind võeti küll väga lahkelt linnaosas vastu, kuid ma ei saa aru, miks mulle väideti, et tegemist on reformimata riigimaaga. Olin kontaktis (nii otse kui meilitsi) enne eilset kirjavahetust kokku kolme linnaametnikuga ning mõiste "reformimata riigimaa" vastu ei vaielnud keegi. Eramaa puhul oleksin vast käitunud teistmoodi, kuid vajadusel oleks käed külge löönud ka.

Niipalju siis kodanikualgatusest. Olen käinud iga päev vaatamas, ega keegi pole tehtud töö kallal laamendama hakanud või pole keegi uut prügi toonud. Ikka ootuses, et kui lähen, siis kõik on puhas.

Eks käin niikaua, kui plats on puhas.


Vaata fotosid: www.irl.ee ja www.herkel.net

Eestikeelse haridussüsteemi aeg on küps

Riigikogu ees tuli õiguskantsler Indrek Teder välja ideega anda kodakondsus alla 15-aastastele lastele, kelle vanemad on kodakondsuseta. Praegu kehtib kord, kus lastevanematel tuleb selleks riigile esitada taotlus. Tedre plaani järgi tuleb esitada taotlus juhul, kui Eesti kodakondsust ei soovita.

Olen väljapakutud idee suhtes ettevaatlik. Esmalt sellepärast, et ükski paber ei pane inimest tundma selle riigi kodanikuna, mis peaks olema peamine suund teiste rahvaste koondamisel Eestis.

Peamine murekoht minu jaoks on venekeelne kooliharidus Eestis. Elan ise Ehte Humanitaargümnaasiumi kõrval. See on venekeelne kool. Pea iga hommik lähen tööle, kui koolis on algamas kehalise kasvatuse tund. See peaks olema eestikeelne tund. Eesti keelt on seal vaid niipalju, kui "vabalt" ja "tervist". Ülejäänud jutt läheb kohe nii õpetaja kui laste poolt vanaviisi edasi. Korra olen kuulnud küll manitsust: "po-estonski, rebjata". Jääb mulje, et õpetaja ise ei valda niipalju eesti keelt või puudub tal tahtmine seda tegelikult rääkida.

Lisaks kuulen, kuidas Tallinnas avatakse valimiste eel venekeelseid lasteaedu. Juba vanades on kohti küllaga, sest tulevikku vaatavamad vanemad on lapsi hakanud panema riigikeelsetesse lasteaedadesse, kus seetõttu on eriti kohtade puudus.

Majanduslikult keerulises olukorras, kus õpetajad on "sunnitud" leidma tööd ka enda erialal, võiks lõpuks ometi teha eestikeelse haridussüsteemi, mis hõlmab nii lasteaedu kui koole. Riik ei pea lõpmatult üleval pidama neid õpetajaid, kes ei saa riigikeelega hakkama ning kellel puudub selleks motivatsioon.

Kui me kindlalt suudame tagada riigikeelse asjaajamise ning eesti keele kasutusala pole enam ohus, siis oleksin nõus õiguskantsleriga kodakondususe lihtsustatud andmise teemal edasi rääkima. Praegu tundub see mõte enneaegne.

Fotosid rattamatkalt

Siin on mõningaid pilte ühisfotokataloogist 4. septembri rattamatkast kui järgmisest hommikust.

Matkast loe lisaks SIIT.

Tallinna alternatiiv on IRL

Tallinna linnavolikogu valimistel on ainus selge alternatiiv Keskerakonna ainuvõimu vastu Isamaa ja Res Publica Liit. Põhjus on lihtne - IRL ei jookse esimesel võimalusel koalitsiooni Keskerakonnaga. Pole seda varem teinud ning loodan, et ei tee ka tulevikus.

Reformierakond tavaliselt muutub närviliseks, kui asjaolud pole läinud nendele oodatult - olgu selleks arvamusküsitluste tulemused või poliitiliste eesmärkide osas kompromisside mitteleidmine. Tagajärg on kiirelt uute partnerite otsimine, milleks pole harv juhus ka võimuliit Keskerakonnaga. Hämminguks pole põhjust, kui ollakse maailmavaatelt sarnased, kuid paraku seda progammide põhjal väita ei saa.

Alternatiiv pole ka Sotsiaaldemokraadid. Kentsakas oli nende ühine nimekiri 2005. aasta valimistel Rahvaliiduga. See oli justkui Rahvaliidu kaval nipp sotsidel nahk üle kõrvade tõmmata. Praegu on neil Tallinnas raske üles tõusta. Tõsi, linnapeakandidaat Pihl on märksa tugevama brändiga kui näiteks Pentus.

Murelikuks teeb ka sotside viimase aja vagur käitumine Keskerakonna suhtes. Varem julgesime väita, et nö valged jõud on IRL, sotsid ja Reformierakond. Nüüd on sotsid ära nihkunud ja kardetavalt just keskparteile lähemale. On see teadlik tegevus või halb maitse mammuterakonnal väike partner vaikselt ära süüa? Seda näitab aeg.

Aternaviiv pole ka rohelised, kes sel korral kordavad sotside viga ning lähevad Rahvaliiduga valimistele vastu ühise nimekirjaga. Lisaks puuduvad neil persoonid, kes suudaksid kaasa lüüa meerirallil, mis paraku võib olla üks võtmeküsimus neil valimistel.

IRL poolt räägib ka tugev linnapeakandidaat Mart Laar, kes on aidanud riigil paaril korral mustast august välja tulla. Tallinna eelarve on tugevas miinuses. Linnastruktuur vajab julgeid otsuseid, mis peamiselt tähendab korruptsiooni ja politiseerimise lammutamist. Mina nimetaksin seda koguni nende inimeste vabadusse päästmiseks, kes on astunud Keskerakonda mingi hirmu või ostutehingu tagajärjel.

Teistest kandidaatides võiks Savisaarele enam konkurentsi pakkuda ka Jüri Pihl, kuid tema puhul jääb nõrgaks juhi imago. Teda teatakse kui julgeolekustruktuuri karmi kätt, kuid kas sellest piisab pealinna juhtimiseks?

Reformierakond käis varakult välja kandidaat Keit Pentuse. Julge ja vapper naisterahvas, kes kindlasti pakub mänguilu. Paraku pole ta nii tõsiseltvõetav, et vastu astuda Savisaarele.

Valimiskampaaniad on algamas. Tuleb teha kõik jõupingutused, et ainuvõim Tallinnas saaks võidetud. Võidu võtmesõna on tugev koostöö nende jõudude vahel, kes seda tõesti ka tahavad. Nii saab Tallinn vabaks!

Elu rattasõit

Eile oli tähelepanuväärne päev. Põllumajandusministeeriumi rahvas istus jalgrataste sadulatesse ning kihutas Läänemaale. Kokku tuli 97 km, mis oli üllatus, sest kuulutati välja kavalalt 75-80 km. Tunnistan, kui oleksin teadnud, et lõplik distants on üle 80 km, poleks ma ka läinud.

Hommikul kl 7 ladistas vihma mis hirmus. Eks see seadis mu eesmärgi kahtluse alla, kuid vapralt ronisin ikka seljakott seljas keldrisse ratta järgi. Kl 8 oli vihm üle läinud. Kõige suuremaks prahmakaks oli teel ministeeriumi. Nimelt, ma ei suutnud ületada trammiteed puhtalt. Trammirööbas neelas mu endasse ning libedusega käisin korraliku matakaga külili. Tramm tuli kaugelt (aeglustas isegi) ja mu peamine eesmärk oli ruttu püsti saada. Vilksamisi nägin, et püksid ühel põlvel on päris ribadeks. Ronisin ruttu sadulasse ja põrutasin ministeeriumi. No arm oli korralik. Kuid mis seal ikka. Tuli edasi minna.

Seadsime tee esmalt Balti jaama ning ummistasime ratastega ühe vaguni teel Keilasse. Keilast algas sõit Padisele. See ca 25 km oli selline katsetamise jupp. Algul ma ei pidanud aeglasele tempole vastu, pärast jäin tahapoole. Oli väike vahepeatus, kus sain esimese haavapuhastuse. Nii sattusin päris viimase 3 hulka, sest grupp pani ruttu minema. Sain selle lõigu jooksul selgeks, et liigne käiguvahetus põletab kiirelt läbi. Pulss oli maksimumi peal ja ega sellises olukorras eriti lõbus sõita polnud.

Padisel võttis vastu Raul Rosenberg, kes on sealne mõisavalitseja. Tegime ekskursiooni ning hampsasime paar võileiba. Väga soe ja meeldiv vastuvõtt oli.

Padiselt Harju-Risti kaudu seadsime uueks eesmärgiks Nõva. Distants 35 km. Üks väikene vahepeatus oli, kuid enamus teed tuli ise hakkama saada. Peale Harju-Risti oli fantastiline asfalt. Minu hübriidne ratas liugles rõõmuga. Püüdsin ühe suurema rühma kinni ning sõitsin isegi suurema vaevata eest ära. Kuid siis tuli kuid... 9 km enne Nõva oli 4,7 km teelõik, mida alles ehitati. See oli pehme kruus, mis minu peenikesed kummid neelas endasse. See võitlus neelas mu emotsionaalselt ning füüsiliselt. Lisaks vältas kogu tee kohutav tuul. Kuid grupp mind kätte ei saanud. Isegi mägiratastega sõitjad olid seda lõiku hambad ristis läbinud. Nõva RMK keskuses jõuti päris šohkeerivates olekutes. Oldi läbi nii füüsiliselt ja emotsionaalselt. Kõhud olid metsikult tühjad, mida edukalt täitis seljanka.

45 min hiljem tuli suure ehmatusena hakata sõitma 33 km Einbisse. Ehmatus seetõttu, et algul teadsime, et nii pikka distantsi meil läbida ei tule. Lisaks olime kõik üsna läbi ning istmikud olid sadula seljas istumisest üsna valusaks jäänud. Kaasa arvatud minul, kel olid rattapüksid jalas.

Algas tõeline elusõit. Tuul oli veel tugevam. Ja jaks oli otsas. Mingit energiat ei olnud. Sõitsin üksi, sest stardist ei saanud kuidagi rühmaga kaasa, nad panid kiiremalt minema, kohmitsesin kaua... Kui olin 15 km läbinud, hakkasin ise vahepeatusi tegema. Jõin ja kogusin mõtteid. Selleks ajaks olin mõned inimesed kinni püüdnud, kes aeg-ajalt sõid marju ja ka tihedalt puhkasid. Ega ma neilgi kuidagi kannul ei suutnud püsida. Käigud olid selleks liiga maas ja tempo sellest madal.

10 km enne päris lõppu tundsin, et olen isegi kosunud. Olime eelnevalt kõvema kattega kruusateelõigu läbinud. Sain tempo taas tagasi ja suutsin grupiga koos sõita. Einbi metsade sees oli TTI väike baas (kus ajaratas mõned aastakümned maas), kuhu jõudmine tundus lausa uskumatu, sest istmik oli metsikult valus ja veel ohtlikum oli aeg-ajalt ratta seljast maha tulla, sest olime kõik nii kanged.

5 tunni ja 30 min ringis oli puhas istumine sadula seljas alates Keilast. Vahel läks ajaarvamine segamini, seepärast ei oska veaprotsenti ennustada. Aga 5 min enne kella 18 olin kohal ja valmis sauna minema, et end tohutust higist puhtaks pesta.

Emotsioonid olid kõigil kõrged. Olime kõik tohutu väsinud, kui õnnelikud. Ilm oli ilus. Päike paistis, üksikud-üksikud piisad olid kui jahutus, kuid selleks oli ka neid vähe. Ainuke võitlus oli tuulega, milleta oleks läbimine olnud märksa lihtam. Tuul isegi vahel peatas hoo nii maha, et ratas jäi üsna seisma.

Õhtul sain veel korraliku haavapuhastuse ja külmakoti, mis hommikul näitas ilusat ning mitte valusat pilti. Hetkel see teeb mulle tiba valu, eks püüan ise tohterdamisega hakkama saada. Keegi teine mingi füüsilise vigastusega teed ei läbinud.

Meil oli julgestusauto, kes korjas ka väikeste valude ja jõuta inimesi kokku. Neid oli üsna vähe. Lisaks oli nö profigrupp, kes tegid metsiku tempoga matka läbi. Nendega võistlemine tundus mõttetu. Osad neist langesid hiljem ikka pikaks ajaks liikumatusse olekusse. Õhtul sai veel natuke tantsu löödud ning mina ronisin südaöösel jõetult sängi, kus vaatamata märtsule üsna ruttu ja segamatult magasin. Nii läbi olin.

Uskumatu sõit oli! Siiani imestan, et läbi tegin, kuid olen tiba uhke ka selle üle. Ja oma ratta üle olen ka õnnelik, mis sai selle sündmuse ajel soetatud. Lahe päev oli!

(Ahjaa, tagasi ei pidanud rattaga sõitma. Meid toodi bussidega linna tagasi. Keegi ju ei suutnud enam sadulasse istuda. Mitte pikemaks ajaks :))

***

Siin on kaart meie teekonnast: http://kaart.otsing.delfi.ee/index.php?id=1&uid=32ad0813689bf76df0dae8c7a8631a93#tc3

Fotod: fuksia õitseb

Ja lõpuks õitseb mu fuksia. Ilus!

Neljaparteiline Eesti?

Erakondi küll kritiseeritakse, kuid ilma nendeta pole võimalik ehitada demokraatlikku süsteemi. Iseküsimus on see, mitu erakonda Eestisse mahub. Teadlased Laakso ja Taagepera on välja töötanud erakondade tingarvu, mille alusel saab välja selgitada, kui mitmel erakonnal saab olla parlamendis otsuste tegemisel mõjuvõimu.

Eestis on pärast taasiseseisvumist toimunud viied parlamendivalimised ning meil pole domineerivat erakonda. Kui vaadata valimiste tulemustel moodustunud valitsustele ennustatud kestvust ja tegelikku valitsusaega, tuleb välja, et Eestis saab kaalukas mõju olla neljal erakonnal. Riigi suurust arvestades on see loogiline ega välista hulga pisiparteide olemasolu.

Neljaparteisüsteem tagaks stabiilsema valitsuse. Tõsi, aasta-aastalt on valitsuste kestmine muutunud püsivamaks. Paraku pole veel ükski valitsus saavutanud ideaaltulemust – valitseda terve valimistevahelise perioodi. Neljaparteisüsteem annaks selleks võimaluse, sest mida vähem on partnereid, seda lihtsam on leida kompromisse. Nii võtaks üks koalitsioon otsused vastu ning tunneks nende mõju ka omal nahal.

Praegu ei paista, et parteimaastik korrastuks. Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine 2006. aastal oli pigem üllatusmoment. Ent võrreldes erakondade reitinguid oleks loogiline oodata ühinemisi.

Riigikogu 2011. aasta valimiste eel on põnev teada, mis saab Rahvaliidust, kellel on praegu kuus parlamendikohta. Vahepeal tundus, et Rahvaliit laguneb. Lisaks tõi noorte toomine eurovalimiste nimekirja etteotsa tugeva tagasilöögi, sest ei tuntud ära erakonna nägu. Rahvaliidu tulevik sõltubki eelkõige sügisestest kohalikest valimistest. Soovides säilitada liikmeskonda, võiksid nad mõelda ühinemisele, kuid kes oleks kosilane?

Erinevad kahtlustused ja endiste liidrite süüdimõistmine kohtus ei meelita nende juurde kedagi. Et Rahvaliit on end nimetanud maalähedaseks erakonnaks, oleks üks võimalikest partneritest näiteks rohelised, kellel on ka riigikogus kuus kohta.

Rohelised pole aga kohalikul tasandil veel ilma teha jõudnud. Rahva pettumine erakondades ei tee nende pingutusi lihtsamaks. Lisaks on suur küsimus, kuidas suudetakse jätkata n-ö peataolekus – tunnustavalt tuleb imestada, et selge juhtimisstruktuurita partei on koos püsinud.

Sotsid (kümme kohta riigikogus) said eurovalimistel raske tagasilöögi. Koalitsioonist lahkumine ei toonud oodatud edu, kuid samas on sotsid üsna pikalt ühel kohal tammudes vapralt vastu pidanud.

Roheliste, Rahvaliidu ja sotside kooslus oleks üsna omapärane, samas pole neil suuri ideoloogilisi vastuolusid. Rohelisi on mõnes küsimuses raske kuhugi paigutada, kuid kalle on vasakule. Rahvaliit on seisnud suuremate sotsiaalsete hüvede eest, ehkki mitte väga veenvalt. Sotsid looksid siduva ideoloogilise telje. Ent vaja oleks ka tugevat ja pädevat liidrit. Praegused liidrid – Pihl, Strandberg ja Rüütli – pole suutnud tuua veel wow-efekti, mis kindlustaks neile stabiilse tuleviku.

Loogilisem liitumine oleks IRLi (19 kohta) ja Reformierakonna (31) oma. Neid ühendab parempoolne maailmavaade ja ka liidrite sarnane käekiri otsuste vastuvõtmisel.

Kas omavahel võiksid läheneda hoopis Keskerakond (28 kohta) ja sotsiaaldemokraadid? Keskerakonna esimehe persoon ilmselt välistab liitumise mis tahes teise praeguse parlamendierakonnaga. Aga ilma Savisaareta võib see erakond isegi lõhestuda.

Üldisemalt räägib erakondade ühinemise vajaduse poolt see, et Eesti poliitiline maastik vajab uut põlvkonda. See käib üsna raskelt – nii paljude parteide jaoks tegusaid noori lihtsalt ei jätku. Kui noored tulevadki, on nende elukogemuste pagas nõrk. Väheste noorte osaks jääb halvustav väljend «poliitbroilerid». Mille üle peaks lähiajal kindlasti arutlema, on valimisliitude, aga eeskätt erakondade vahel sõlmitud valimisliitude lubamine, sest nii saaksid sarnase profiiliga poliitilised jõud koostööd teha. See oleks ka eelis võimalikeks liitumisteks.

Kaheparteiline süsteem lõhestaks ühiskonda ja see poleks Eestile hea. Neljaparteiline süsteem tervendaks poliitilist kultuuri. Seda on vaja, et tugevdada vastutust ning luua selgust erakondade maailmavaadetes.



Avaldatud:
21.07.2009 POSTIMEES (web)

Uued rõdulilled

Tänasest on mul uued rõdulilled. Lahendus on värvilisem ja kuidagi vallatum kui tavaliselt. Ootan põnevusega, millal fuksia õitsema läheb. Küll siis võib õisi olla. Ta on hästi kosunud peale istutamist. Need, mis poodi alles olid jäänud, nägid täna väga armetud välja. Ja eks rõdulilledki aegapidi kosu.

Fotod: Tantsupidu 2009

Kolm õde käisid tantsupeol. Ilus oli! Mitmetel kordadel ja korduvalt oli klimp kurgus. See oli nii ülev. Ilm oli ilus ja seltskond oli ka super!

Klipike Kerda fotokast ka, kuid Eesti kaart loodi.

Fotod: Jaanipäevane pühadeaeg

Esitlen fotosid, kus sündmused keerlevad meie hobuste ümber. Virko tuli meile 22.juuni õhtust ning huvitav oli jälgida, kuidas ta oma uut kodu koduks nimetab. Õnneks toimus see üsna valutult. Semu alguses oli veidi kompavam, kuid järgmisel hommikul oli näha, kui suured sõbrad nad on. Nimelt, hobud sügasid teineteist. See oli nii lahe vaatepilt! Lisaks on nad mõlemad nii armsad ja toredad.

Tegime kaks päeva tennise trenni. Tegelikult meist keegi seda mängu ei oska. Eks püüdsime lihtsalt pihta saada. Saimegi. Kuid esmalt meenutab me kõksimine sulgpalli. Minul oli niipalju kasu, et kogu keha lihased said tugeva trenni. Olen siiani jalgadest ja kõhu-seljalihastest kange. Kavas on ikka see mäng kuidagi selgemaks saada.

Ja eile pidasime kodukeskis sünnipäeva. Tore õhtu oli! Säde ja Verner ja Maiki tõid argiellu ärevust. Tänan kõiki osalejaid!

Ning lõpetan pildiga ema kingitusega. Hortensia. Peangi nüüd mõtlema rõdu ümberkujundamisele. Aga eks enne pean ka uued rõdulilled muretsema. Võõrasemade aeg on paraku enam-vähem läbi.

Head vaatamist!

Fotod: Virko ja tema pere

Eelmisel pühapäeval käisime vaatamas meie uut tulevast pereliiget Virkot. Virko on aastane hobune. Tal on kokku 9-liikmeline hobupere. Isa, ema, õekesed ja muud sugulased. Virko on selline üsna rahulik tegelane. Noorena on ta kindlasti ergem kui tulevikus, kuid loodan, et Semuga sobivad nad hästi.

Uus hoolealune

Tänasest on mul uus hoolealune. Kui eelmisel aastal kasvatasin roosi, siis sellel aastal kasvatan fuksiat. See on samamoodi roosa, kergelt lillakade südamikega. Oleks tahtnud veidi tugevamat värvi, kuid valik oli kehv.

Muide, praeguse allahindlusega on ehituskaubamajad pungil rahvast. Nii ka Haabersti K-Rautakesko.

Paar päeva tagasi avastasin, et mu kollaste võõrasemadega on omal jõul kaasa tulnud lillakat värvi väikeseõielised võõrasemad. Need on kui pärlid seal kollaste vahel.

Fotod: Eesti lipu päev 125 Otepääl

Väikese Eesti suured sündmused

Eesti seisab ühtäkki väga oluliste sündmuste keskel. Meie riigi sümbol – sinimustvalge lipp – tähistab 125. aastapäeva. Meenutan 1988. aastat. 7-aastase tüdrukutirtsuna olin vanaisa pasunakooriga Otepää kiriku kõrval, sealsamas, kus avati mälestustahvlid lipu auks.

Oli avanemise aeg, mil riik, rahvas ja vabadus olid kullahinnaga. Nende poole püüd oli midagi erakordset, midagi, mida täna unustama kiputakse.

Valime nimekirju

NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine olid riigi järgmised olulised sammud. Viis aastat tagasi eesmärgid saavutati. Tänu liidule oleme mitmeski majandussektoris saanud positiivse tõuke. Olgu selleks põllumajandus või teedeehitus. Oleme saavutanud vaba liikumise ühenduses. Oleme saanud eurooplasteks, nagu Noor-Eesti möödunud sajandil soovis.
Paraku on Euroopa Liit meid hellitanud. Oleme harjunud saama, kuid vastupakkumine ei tule meeldegi. Lihtsaim viis on minna valima europarlamenti.

Reformierakonna ja Keskerakonna tõttu ei saa me valida konkreetset isikut nimekirjas, vaid oma poolehoid tuleb anda tervele nimekirjale. Mida sellega on saavutatud? Valimissüsteem on kriisis. Jüri Adams (Vikerkaar 4–5/2009) on välja toonud kriisi ühe põhjusena selle, et üheaegselt on kasutusel mitu omavahel konkureerivat süsteemi. Adams märgib, et valimissüsteemi omaksvõtt võtab vähemalt 50 aastat.

Viis aastat tagasi sai valija reastada kandidaatide paremuse. Sel korral on see võimalus kodanikelt ära võetud. See on väär! Kaasnenud on peibutuspartide kasutamine, kusjuures viimased on selgelt öelnud, et Brüsselisse minna ei kavatseta. See paneb kahtluse alla poliitika tõsiseltvõetavuse.

Majanduses keeristuuled

Lisaks on suletud nimekirjad toonud kaasa ohtralt üksikkandidaatide ülesseadmist. Olukord poleks imelik, kui kandidaadid hoomaksid olukorda europarlamendis. Teisalt tekib küsimus, et kas neid fraktsioonidesse avasüli vastu võetakse, sest neil puudub tugiorganisatsioon, milleks on tavaliselt erakond.

Mida saaks valimissüsteemi kriisi vastu teha? Minna valima! Nii tõestame, et valimised lähevad meile korda.
Eesti on ka maailmamajanduse keeristuultes. Majanduslangus on väikeriigi jaoks mõneti isegi lihtsam, sest oma väiksuse tõttu suudame turge ja olukordi kiiremini ümber suunata. Teisalt on meie tootmismahud väikesed, mis turgude ümbersuunamisel paneb omakorda piirangud peale. Ei ole suudetud ka välja ehitada toimivat infrastruktuuri meelitamaks välisinvestoreid, et inimestele tööd saada.

Sisemajanduse kriisi oleme tekitanud ise. Näiteks üle kuu aja tagasi oli riigile maksed tasumata 5 miljardi krooni ulatuses. See on suur summa, mida valitsus püüab meeleheitlikult kokku kraapida.

Hoida ja kasvatada riiki

Majanduslanguses on oma roll valitsustel. Lihtne on öelda, et ei oleks pidanud headel aegadel nii palju kulutama. Ei oleks tohtinud makse alandada ja mitmesuguseid toetusi suurendada, sest väikeriigi võimekus tuleb nagunii mürinaga vastu. Õigem oleks vastavalt tegutseda, et päästa riik rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimise alla sattumisest.

Kummaline on liberaalide ühe mustri järgimine. Kui ei saada oma tahtmist, tuleb tekitada valitsuskriis ning peita selle taha tegelikud probleemid, milleks on tahtmatus tajuda reaalset olukorda. Nii on minu hinnangul ka Rahvaliidu kaasamine peaministri poolt üks meelepete. Eelarve tasakaalu püüdlusi jupitatakse nagu vorsti. Kuid vorst võtab rohekassinise värvuse.

Tänane poliitiline ühiskond on veidi halvatud. Ühelt poolt vajaks poliitiline eliit mõistmist – kaua suudame vanaviisi edasi minna ning millised on julged valikud tulevikule mõeldes. Teiselt poolt vajab riik aktiivset ja mõtlevat kodanikkonda.
Usun, et meie ühine huvi on hoida ja kasvatada Eesti riiki.


Avaldatud: 4.juuni 2009 Oma Saar

Lilleilu

Mul paluti teha mõned pildid rõdulilledest. Võõrasemad on tohutult võrsunud. Eks sai neile korralik pinnas ka ette valmistatud. Istutasin need 5.aprillil. Muide, nad lõhnavad ka :)

Võrdluseks: http://killu.blogspot.com/2009/04/varvide-algus.html

Teadlik poliitika kahjustamine

Suviselt soe ilm meelitas eile paljusid inimesi Stroomi randa. Ka mina võtsin kepid kätte ning asusin tavapäraselt pühapäevast trenniringi tegema.

Minu üllatus oli suur, et vastu kajas venekeelne lavaesitlus. Slaavi muusika kajas kogu selle aja julgelt ja minu jaoks provotseerivalt. Ringi siblisid lastevankrid ja jalgrattad roheliste Keskerakonna õhupallidega. Omakorda sellele sõitsid erakondalsed kolme kaupa segway'ga (vt. pilti sellest riistapuust), millele olid kleebitud plakatid "Eesti vajab muutust".

Minu hinnangul kisub Keskerakond mõnuga alla poliitika mainet. Nende eesmärk on mõtlevate inimeste hing täis ajada, mille tagajärjel nad loobuvad valima minemast. Nende hääletajad on pensionärid, kes vanast harjumusest nagunii valimiskaste külastavad. Ning neile vanast harjumusest selline poliitiline propaganda sobib. (Loomulikult on erandeid!) Kindlasti on see ka eelmäng vene valijatele, kes sel korral suurt valida ei saa, kuid sügisel on venekeelsete valijate osatähtsus märgatavalt suurem. Seepärast Stroomi rannas mitte riigikeele harrastamine nii menukalt läkski.

Paraku nähtu ei piirne Keskerakonna "vaimukustega". Eile nägin Rocca al Mare kaubanduskeskuse parklas reklaami linnaosavanema Vassiljeviga. Teemaks oli Haabersti. Poolteist nädalat tagasi tuli postkasti abilinnapea Boroditši kiri, kus loetletakse erinevate teejuppide remontiminekud ja nende maksumused. Siiani sellist kirja tulnud pole, kuigi teejupikesi siin ja seal on korrigeeritud. Need sammud on mõeldud lisaks eurovalimistele ikka sügistesteks kohalikeks valimisteks. Tõsi, Tallinna teederaha on napp ja linnapropaganda enneolematu õilmistemine vähendab seda veelgi.

Ollakse väljas telkidega, kus range pilgu all kutsutakse inimesi e-hääletama. Siiani tõestas valimiskomisjon, et e-hääletamised on turvalised. Keskerakond nimelt otsib paanikanuppu, et lörtsida innovaatiline idee. Seadusekuulekus on Keskerakonna meelest pigem naljanumber kui tavapärane käitumisviis, mida pidasid iseenesestmõistetavaks Locke, Mill kui teisted poliitfilosoofid.

Savisaar lisab pingeid edevusega, pannes naerusuiselt kaamera enda töötuppa. Tule taevas appi!

Eks näiteid oleks loendada veel ja veel. Olen mures. Pooldan terve poliitilise kultuuri kujunemist. Kuid sellised julmad ja südametud piiri peal katsetamised võivad esile kutsuda suuremaid tagajärgi. Esiteks kasvab karistamatuse tunne. Jah, neid saadab teatud pahameelepomin, kuid midagi enamat millegipärast ei juhtu.

Teiseks võivad teised erakonnad samadest tegusviisidest indu saada ning järgmisel korral sama teha. Kuid nii peletatakse inimesi valimistelt eemale.

Kutsun kõiki üles kainele meelele. Kindlasti tuleb minna valima ja anda hinnang sellisele käitumisele.

Maijooks 2009

Täna oli tore päev. Vaatamata vihmasele hommikule, oli Maijooksu start päikesepaisteline. Rahvast oli tohutult ja teed üsna kitsad. Eks sellel oli oma tagajärg ka. Kaotasime Beritiga ajas võrreldes eelmise aastaga ligikaudu 8 minutit. Eks see tribalmine ja ettepoole jõudmine sel aastal nii hästi ei õnnestunud.

Viimase kilomeetri tegime sörkjooksu. Finišis olles tundsin tohutut kergendust. Ja samas valdas tore tunne. Peale ülimärja särgi vahetamist kuiva vastu tundsin end nagu uuena.

Jooksu boonuseks oli Tanel Padar & The Suni tunnine kontsert. Mulle meeldis. Meeldib Padari hääl ja pillimäng. Tore oli. Lisaks kohtusin klassiõe Evega, keda polnud ikka aastaid näinud.

Nelliga tegime jalutuskäigu Kadrioru pargis ja päikese nautimise lossi aias. Väike tee ja kook kohvikus oli kui rosin tordi peal. Koju jõudes oli kell pea seitse. Ja nüüd on mu lampjalg päris keerulises olukorras. Kahju, et ta ei taha sellele koormale vastu pidada. Loodan homme sellest painest prii olla.

Aitäh, Nelli!

Hooaja esimene

Täna õhtul tegin selle hooaja esimese rulluisusõidu. Ilm oli parajalt soe võrreldes eelmise nädalaga ja see lausa kutsus õue. Tegelikult on siinkandis rullidega sõidetud juba sulalume ajal. Kadedusega vaatasin pealt. Samas parastavalt, sest mulle loeti poes peale, et rullidega lopmidest läbi sõita ei tohi. Laagrid lähevad rikki ning ühe uisu laagrid olevat ligikaudu tuhat krooni.

Eelnevalt põdesin ka teatud hirmu. Põdesin tänavaületuste ja äärekivide pärast. Ei taha kuidagi käna käia.

Kuid täna läks kõik hästi. Tunne oli super ja paaril korral sain üsna tempoka hoo sisse. Mureks oli minu parem jalg, mis vanal asfaldil tugevama vibratsiooni tõttu paaril korral korralikult krampi tõmbas. Eks tuli siis paariks minutiks aeg maha võtta ja see valu ära kannatada.

Nüüd on selline tore tegutsemisjärgne väsinud tunne. Jalad surisevad all. No see teine jalg, lampjalg, nüüd väheke valutab, kuid ka see on mööduv nähe.

On ka palve. Kui keegi oskaks soovitada Tallinnas mõnda rulluisuteed, kus puuduvad järsud langused. Tõuse naudin täiega, kui langusid ma ei soovi (erinevalt suuskadega, kust vaid kimaksin alla ja alla...). Ja kus oleks vähe tänavaületusi ja äärekive. Igatahes, andke teada.

Rahvaliit koalitsioonipartneriks?!

Üsna pikalt oodatud mullistused koalitsioonis on alanud. Ja minu hinnangul mitte õigel ajal ega õiges suunas. Tuletagem meelde, et eesmärk on esitada tuleva nädala neljapäeva hommikul riigikogule järjekordne negatiivne lisaeelarve.

Jah, sotsidega on keeruline olnud. Ei ole neil ühist maailmavaadet Reformierakonna (RE) ja Isamaa ja Res Publica Liiduga. Puudub selge liider, kellega lõplikke läbirääkimisi pidada. Lisaks on sotside tõsiseltvõetavusele hävitavalt mõjunud rahandusminister Padari astumine eurokampaaniasse. Mõistlik samm oleks olnud sotsidel euronimekirjade esitamise ajal ise minister välja vahetada.

Padari nõrkus on olnud jõuetus tegeleda rahandusministeeriumi kui ka eelarveläbirääkimistega. Viimaseks pole olnud jõudu ka peaministril, mis on Eesti riigi arengule mõeldes päris nukker fakt. Padar pole suutnud valitsusele isegi esitada riigieelarve strateegia 2009-2011 projekti, mille peaks vastu võtma juba käesoleva kuu lõpul!?

Peaministri nõrkus ja sotside jäikus on kihelema pannud RE poliitikud, kes püüavad halvaksläinud toormest söödavat toitu teha. Rahvaliidu (RL) kutsumine koalitsioonipartneriks on kas lühinägelik või täiesti läbi mõtlemata samm.

Põhjus on väga lihtne. RL maine viimasest koalitsioonist Keskerakonna ja RE-ga on saanud hävitava löögi. Erinevad skandaalid Reiljani ja Tuiksoo ümber on kahandanud nende maine niivõrd madalale, et küsitluste järgi pole RL riigikokku juba ammu asja.

Samas on RL trumbiks kohalikud omavalitsused. Seal on neil üsna tugev positsioon, mis on saavutatud just riigis võimu juures olles erinevate rahade ja muude hüvede suunamisega kohalikele liidritele. Kaasates RL enne kohalikke valimisi koalitsiooni annab see vanale korruptsioonihõngulisele tegevusele uue hoo. Kohalike liidrite poputamine riigi rahaga jätkuks. Sellel ei tohi lasta juhtuda.

RL on selles mõttes mugav koalitsiooni haarata, sest neil puudub ideoloogiline nägu. Nad sarnanevad liberaalidega, kes võimu nimel on võimelised tegema otsuseid, mis esindaksid mitte idoloogilisi, vaid grupihuve.

Mina kaaluksin partnerina Rohelisi. Nende poliitiline kogenematus paneb vast enam kukalt kratsima, kuid see on pigem voorus. Roheliste kogenematuse taltsutamine olgu peaministri peamine ülesanne. Kuid paraku on tunda, et tänane peaminister ei ole selleks valmis . Kahte asja korraga juhtida – riiki majandusraskustest välja ja Rohelisi – paistab olevat liig mis liig. Samas karakteriga peaministrile ei valmistaks see erilist peavalu.



*autor väljendab käesolevas kirjatükis tugevalt isiklikke seisukohti.

Eesti saavutas hää tulemuse

Valgamaalase onlines oli üleval küsimustik eurovisiooni vaatamise kohta, kus oli ka vastusevariandiks, et vaatan võistlust siis kui on ka Eesti. Mina jälgisin täpselt neid voore, kus esines Eesti.

Üldmulje võistlusest polegi nii hävitav, kui oleksin eeldanud. Tase oli päris ok. Tõsi, neid lugusid on hää kuulata otseesituses. Pärast raadio kaudu need laulud mulle mingeid emotsioone ei paku.

Norra võit oli meeldiv, sest olin laulu poolt. Oli emotsionaalsust, elu, sära. Üle polnud minu meelest õnneks pingutatud.

Eesti edu oli isegi üllatav, sest minu hinnangul jäi powerist puudu. Sellisest jõulisust, mis annaks teada, et oleme tugevad. Arvan ka, et edu oli tingitud tagasihoidlikkusest ja stiilipuhtusest. Viimastel aastatel oleme väga üle pingutanud oma esinemistega. Nii, et tulevikus tuleks ka arvestada puhtuse ja siirusega.

Võidu lugu:


Eesti lugu:

Aknapesupäev

Täna oli mul aknapesupäev. Rohelised kasepuud kiiragavd nüüd eriti selgelt tuppa. Helesinine taevas on veel helesinisem.

Mõtlen, et kas minu elu on olnud nii selge kui puhtad aknaklaasid. Selge just selles mõttes, et ega ma pole oma eesmärke liiga kõrgele seadnud, kuid minu iseloomu ja nö andekuse kriteeriumid pole kaasa antud.

Selle jutu peale kindlasti küsite, et kust sellised mõtted. Viimasel ajal on olnud mitu taaskohtumist ülikoolikaaslastega. Ja see on mu mõtlikuks teinud.

Eks pean leidma valemi, kuidas leida oma tee. Kuidas püsida sel teel, mis mind köidab. Kuidas nende kompromisside seas jääda iseendaks.

Kevadised talgud

Täna hommikupoolikul osalesin Kadrioru pargi koristustalgutel. Omal ajal (17.sajandil, kui ei eksi) ehitati kraavid, et kõrvalasuvatest taludest loomad parki ei tungiks. Need kraavid on mingil määral säilinud, kuid omaette armetus olukorras. Täna sai siis ühte osa lehtestest ja muust sodist puhastatud.

Ilm oli ilus, soojem kui selle nädala hommikutel. Pärast sain süüa maitsvat suppi ja väikesest füüsilisest pingutusest oli hää olla.

Loodus on õide puhkemas. Fotol on näha Kopli ja Ristiku pea nurga peal oleva viadukti juures olevat õitsvat kirsipuud. Ilus ja õrn, nagu mõnes heas muinasjutus.

Üllata end ja teisi valimistel

Mis on lapsel vaja?

Heljo Mänd

Mis on lapsel vaja?
Vaja kodumaja.
Kui on ema-isa,
kuivab ruttu pisar.
Lahket sõna tahab,
siis ta pole paha.

Hea, kui vend ja õde
ja veel mõni sõber,
siis on päevad ikka
rõõmsad, mängurikkad.

Mis veel lapsel vaja?
Päikest päeva ajal,
piima-leiba kõhtu,
ja kui tuleb õhtu,
unejuttu uni
vestaks hommikuni.

Mis veel tarvis oleks?
Et ta terve oleks,
et saaks ikka koos ta
sõpradega joosta.
Õu ja koduaas
lapse kodumaa.

Kaunist emadepäeva kõikidele emmedele!



Palju õnne sünnipäevaks, Emm!