Vot täna hommikustest lehtedest ma ei saa aru ja meediale see paistab meeldivat.
Minu meelest on juhtunud halvim. Eestlased: teadlased, sotsioloogid, poliitikud jt panevad nüüd omavahel. See on rumalus! Savisaarest meile juba piisab. Kas me ei suuda temast ja ta käitumisviisist endiselt üle olla? Meie rahvaarv on niigi väike ja pigem peaksime koonduma, mitte targutama oma mätta otsast. See on ikka tõeliselt väikesele inimesele omane käitumine.
Minu meelest on ühe parima intervjuu kujunenud olukorrast andnud Peeter Oja.
Soovitan kuulata!
In Spe ja Ivo Linna - Eestlane olen
http://www.youtube.com/watch?v=5Q2xNvkyT9U
Ei ole üksi ükski maa
http://www.youtube.com/watch?v=r75WMX1WFgk
Möödunud öö on Eesti rahvast korralikult vapustanud. Eriti neid, kes hommikul raadio lahti lõid ja asjadest kuulsid. Nemad olid eriti shokis.
Elades ja töötades kesklinnas, ma praeguseks hetkeks keerisesse pole sattunud. Öösel tegi kõhutunde õõnsaks helikopter, kes tiirutas linna peal pea 3 tundi. Enne 12 lõpetas ka tema tegevuse. Muud kära ja müra minuni ei jõudnud. Hommikul sain BNSi vahendusel teada, et paralleeltänaval toimus pussitamine, mis lõppes siis ohvriga.
Meediaportaalid olid maas, sest rahvas tahtis teada enamast. Teles oli Kanal2 väga süüdimatult käitunud ja ise asja provotseerinud hullemaks. Ma ise seda ei jõudnud jälgida. Proovisin infot kätte saada ETV-st ja TV3-st.
Hommikul kaalusin põhjalikult, kuidas tööle minna. Kuid hirm lõi naha vahele ja otsustasin
tavapärast teed käia. Kui nägin lillepoodi akendeta, siis olin mina juba shokis. See oli jube tunne. Oli mitmel korral olnud juhus murdumiseks, kuid õnneks midagi ei juhtunud. Enne 9 oli enamus sodist puhtaks tehtud ja isegi Hansapanga ees olid aknad, kuigi hiljem kuulsin, et mõned hetked ennem ei olnud seal ka midagi ees.
Kontoris tunneme muret, et mis kella 15-st juhtuma hakkab, sest eestlased on nõuks võtnud Hirveparki koguneda. Samas näeme koledaid venelasi, keskaelisi, joobes, tagides, kes kaardistavad territooriumi. Rahvas on uudishimulik ja käib samuti kaamerad näpus ringi.
Hoiame pöialt, et öiseid sündmusi ei korduks. Ja verd ei tohi voolata lasta!!!
Olen viimastel nädalatel hädas korraliku igapäeva jalavarju otsimisega. Ei õnnestu kohe. Ja see mure on suuresti tänu minu "eripärasele" jalale. Kuid viimastel päevadel ütles sisetunne, et mine hoopis raamatupoodi. Eile (20.04) käisingi ja ei lahkunud teps mitte tühjade kätega. Lahkusin koguni kahe raamatug
a! "Putini Venema" Anna Politovskaja poolt kirjutatu paistis väga ahvatlev. Just tema kurb saatus ning Venemaa "mõistatus" üleüldse.
Lugemist alustasin hoopis sellel aastal ilmunud raamatuga “Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus”. Ma lihtsalt ei suutnud seda raamatut riiulile tagasi panna. See jäi kramplikult kätte kinni.
Naised poliitikas on minu kui naise jaoks oluline teema. Ülikoolis kogesin, et lõputööd päris sellel teemal ma kirjutada ei taha. Katseks oli näitlik aine, kus tegime näidislõputöö (umbes sama mahuga, mis tänapäeva noored teevad, et saada 3+2 MA kätte, milline nöök...). Siis ma kirjutasin naistest. Selgeks sai see, et seda teemat ei tasu eriti puudutada. Õppejõud suhtusid teemasse irooniaga, mis poleks hästi lõppenud hindamisel päris lõppstaadiumis.
Ja ega ma rohkem eriti polegi selle teemaga tegelenud. Kuigi isegi tahaks. Lugedes mul tuli nagu elu sisse ja tulid mõned mõtted. See on hea. Olengi viimasel ajal "näljas" olnud. Tahaks enam teemaga tegeleda, kuid tean jällegi oma igapäevakaaskonna suhtumist teemasse. See teeb haiget. Ning teisalt pole minu kogukonna kaasvõitlejaskond veel ise ka selleks teemaks küps, paraku.
Märgin vaid seda, et külastasin isegi soolise võrdõiguslikkuse voliniku kodulehekülge (www.svv.ee), mis räägib enda eest. Tööd on palju, väga palju!
Raamatust. Tahan anda ülevaate raamatust. Teen nii, et loen ja siis täiendan mõtteid pidevalt.
Raamatu es
imene osa on teoreetiline käsitlus. Meeldis see, et asjaga ei oldud "nilbeks" mindud. Mida selle all mõtlen? Ei mindud küüniliseks ega ka päris kitsarinnaliseks, mis on suur oht sellese emotsionaalse teemaga tegeledes.
Liisa Vask esitles kõige põhjalikuma ülevaate vajadustest, takistustest ja võimalikest probleemilahendustest. Lisaks esitati lühidalt Barbi Pilver, Raili Põldsaare, Tiina Raitviiri ja Margit Sarve töid. Nendest noppisin ma kõige olulisemaks välja just selle, et enam naisi poliitikas saame just täna siis, kui muutub erakondlik suhtumine. Oluline on kandidaatide selekteerimine just soosivatel eesmärkidel. Teine oluline samm positiivsema tulemuse saamiseks on ühiskonna pidev teavitamine ja kasvatamine, et ka naised saavad selle tööga hakkama.
Mure on selles, et teemal naised enam poliitikasse esinevad just naised ise. Meedia roll ei ole täna, minu arvates, enam esitada ühiskonnale tegusaid ja sisukaid inimesi, vaid propageeritakse beibelikkust, kus olulisel kohal on paljas naba, süstitud huuled, alasti rinnad ja kõrk ellusuhtumine. Lisaks siis uhkeldatakse endast tunduvalt vanemate elukaaslastega. Minu meelest olgu vanemad elukaaslased, kuid sellega ei pea uhkeldama ja pidevalt nina alla hõõruma, kartes, et muidu ei oldagi popid.
Järgmiseks esitatakse naispoliitikutega tehtud intervjuusid.
Renate Kaasik. Minu jaoks täiesti tundmatu naine, kahjuks. Ta oli eksiilvalitsuses (1971-1990) portfellita minister. Ainuke naisminister selles koosseisus. Põgenes Soome ja sealt Rootsi ja elas Rootsis. Ta nägi "Vaba Eesti" sünni õnneks ära. Suri 1993.aastal. Kardan, et kahjuks selle tõttu pole intervjuus juttu selle valitsuse tegemistest, mis mind oleks enam huvitanud. Ta oli aktiivne naisterahvas, selgitades just Eesti iseseisvumisõigust.
Siiri Oviir. Kolmekordne sotsiaalminister, pikaajaline Riigikogu liige, p
residendikandidaat, nüüdseks Europarlamendis. Mul oli kurb lugeda ridade vahelt tugevat sarkasmi. See paistis eriti tugevalt välja, kui jutt oli iseseisvumise algusaastatest ja selle aja kohta, mil Laar eesotsas oli. Ja ka Ilvese suhtes ei olnud tal midagi head öelda. Tugev austus Savisaare vastu. Kohatine tugev demagoogia. Samas oli ka seisukohti, millega nõus olin. Kahjuks eriti ei puudutatud teemat, et miks ta Brüsselisse läks.
Põnevusega ootasin, millal ta räägib oma perest, sest palju oli juttu tema lapsepõlvest. Ja siis ta lõpuks tuligi. Tema sõnum - toetav pere. Ainult sel juhul on võimalik riskantseid valikuid vastu võtta.
Aino Lepik von Wiren. Päris hea intervjuu. Mulle meeldis! Selle naise puhul on mind juba 
ammu paelunud mõte, et kuidas ta suudab pidevalt ühesuguse soenguga olla (ma ju veidi edev inimene ja tahan ise erinevaid soenguid kogeda:)). Temast on alati peegeldunud väljapeetud, konservatiivsust. Vaatama sellele, et oleme erakonnakaaslased pole ma tegama kordagi kohtunud. Kuigi isegi väga tahaks.
Intervjuu keskendus tema elule Rootsis (ta sündis ja kasvas seal, esimest korda Eestis 1988). Ta oli nimelt eksiilvalitsuses kohtuminister 1990-1992. Siia jõudes asus Mart Nutiga mitmeid olulisi seadusi koordineerima. Tore oli tunda, et ka tema on meeste puhul sarnaseid asju kogenud nagu minagi. Et noore naise kuuldes ei taheta kõikidest asjadest rääkida. Ja naist kuulatakse ja otsa vaadatakse siis, kui ta on kõva ja selge häälega korranud oma seisukohta. Just korranud. Viimane lause on julge ja tabav: mina olen eestlane. Lahe!
Klara Hallik. Kõige vastuolulisem lugu minu enda jaoks senini. Halliku kommunistliku partei 
karjäär ehmatab esialgu eemale. Ma ju ei tunne ka teda mitte kui üldse, siis tuleb selline tõrjuv hoiak kergesti. Ta tunnistab, et Moskvas Nõukogude ajalugu õppides läksid silmad enam lahti selle "elu" peale. Intervjuu on põhjalik ajaloolise külje pealt. Ta oli Vähi valitsuses (apr kuni okt 1992) rahvussuhete minister. Savisaar oli 1990.aastal sama ettepaneku teinud, kuid üks keeldumise põhjus oli tütre kaotamine ja 1,4 aastase lapselapse kasvatamine.
Hallik ei tähtsusta üle, kas oled eestlane või keegi muu. Teemal naised poliitikas jääb ta napisõnaliseks. Osalt sellepärast, et taasiseseisvumise ajal oli iga "käsi" oluline ja siis ei pööratud sellele eriti tähelepanu. Samas tõdeb, et asi on nukker: "Peamine on aga see, et naiste ja meeste tegelik võrdsus tsiviliseerib kogu ühiskonda.".
Lagle Parek. Kurb, samas tore lugu. Mõnes mõttes tunnen Lagles end (enam muidugi, kui olin 
noor ja uljam...). Tema südikus ja julgus võimu vastu olla. Ta ütleb sedagi, et ega see parteisse kuulumine polnud tegelikult eeldus elus läbi lüüa. Parteisse astumine oli nõrkuse väljanäitamine. Samas pehmendab ta seda väidet, et ta saab samas aru neist, kes parteistusid.
Vahva on lugeda, kui otsekohene on ta Pikaro suhtes. Lisaks mainis ta, et tema arvelt lõikas kuulsust Einseln. Seppiku kohta: "Oli Ain Seppik, kes võib küll olla paheline, kuid on tark ja suure lugemusega.".
Kurb oli tõsiasi, miks ta astus tagasi nii siseministri (1992-1993) kohalt kui poliitikast. See oli erakonnasisene, kuidas ma ütlengi..., ärategemine. Usun sellesse siiralt. Ja nagu ta ütles, et ta ei lase end alandada, nii tal oligi mõistlikum tagasi tõmmata ja alustada uut elu, milleks on siis nüüd katoliku kiriku asjade ajamine Eestis, eelkõige heategevus.
Marju Lauristin. Minu arvates üks targemaid naisi ja inimesi Eestis. Tema loengud, mõned 
sain õnneks valikainena ülikoolis võtta, olid huvitavad ja sisutihedad. Tema intervjuu sobiks sinna teoreetilise osa juurde. Tsiteerin seda osa kokkuvõtvalt: "Naised loomuldasa vaatavad ette ja püüavad vältida ohtusid, sellal kui meestele - nagu me näeme igapäevases praktilises elus - on väga oluline uljas riskikäitumine ja ka ehku peale minek lootuses, et küll ikka läheb hästi. Ja ma arvan, et Eesti poliitika tasakaal on veidi viltu just meheliku, mittehooliva ja lühikese perspetiiviga käitumise poole.". Jah, ka mina kohtan pidevalt neid otsuseid ja suhtumisi, kus loodetakse heale juhuslikule käekäigule. Ja seda just meeste poolt. Loomulikult olen kohanud ka mõtlevaid mehi, kuid nende saatus on tihti tagaplaanil olemine, kui olulisel kohal tegutsemine.
Sotsiaalministrina (1992-1994), arvan, käis ta ka meil külas. Seal Otepääl metsade vahel. Tõesti, mäletan, kuidas me jalutasime meie metsatukka. Ma ei mäleta küll miks, kuid õdedega vurasime ratastega kõrval ja pilt on selles ka kuskil lehes. Oli see vist Edasi?! Lauristin rääkis, et ministrina oli kohutav vaade puuetega inimestele, kes olid kuskil vene ajal keldritesse aheldatutena peidetud. Jube!
Ta lõpetab loo, et temasse pole küll suhtutud kuidagi teistmoodi, et ta on naine. Aga tema vastu oleks see ka alatu. Ta on kõrgelt haritud ja laia silmaringiga inimene.
Liia Hänni. 
Ta sai osaleda kahes järjestikuses valitsuses reformiministrina (1992-1994 -> Laar; 1994-1995-> Tarand), kus peamiseks kujunes omandireformi läbiviimine. Tema oluline roll oli põhiseaduse loomes.
Hänni poliitilise mõtte kujundaja paistab olevat tema mees, keda ta kartis kaotada, kui kodus ei saa laiemalt kõigest rääkida. Usun, et see oligi peamine, mis aitab tal tänaseni olla laiahaardega inimene. Läbi avaliku arutluse on minu meelest ka kõige parem kasvõi iseendas selgusele jõuda. Paistab, et ta peab lugu Lauristinist, sest koos tol ajal oli kindlasti toekam ettevõtmisi läbi viia ja neid polnud mitte vähe.
Julgustav oli see, et inimene suudab olla mitmel alal väga kompentente. Ta on astofüüsik ja töötas sellele alal 20 aastat. Taasiseseisvumisajal suutis ta end viia peaaegu juristi tasemele ja olla oluline jõud seadusloomes. Neid oskusi oli vaja rakendada ka Euroopa Tulevikukonvendis. Nüüd on ta spetsialiseerunud kodanikuühiskonna ja demokraatia arengu uurimisele ja selle edendamisele.
Ta on siiani ainuke, kes pooldab sookvootide sisseseadmist. Samas tunnistab ta, et Eestis pole see veel võimalik ja tuleb teha tööd teistmoodi. Kui ta usub, et see ka õnnestub.
Liina Tõnisson. Ohohoo! See julgus ja otsekohesus asjadest rääkida nii nagu nad on, mulle 
meeldib. Ja kuidas veel! Ja siiani paistab see kõige reaalsem jutt üleüldse.
Tõnisson on kahekordne majandusminister (apr - nov 1995 ->Vähi; 2002-2003 ->Kallas). Tema puhul kohutas mind enam see, et tema abikaasa eriti aldis polnud teda toetama. Ta korra mainis, et on ka neid inimesi, kes innustavad teatud valikute tegemiselt. See on tohutult oluline, leian ma, eriti viimasel ajal kogetu põhjal. Ja ta jagas minu jaoks päris mitmeid näpunäited, mida peaks tegema, et naispoliitik edukas ja aksepteeritav oleks.
Tema ütleb lõpetuseks nii: elu ei ole nii karm. Seda me veel vaatame... ;). Teiseks seda, et poliitikasse ei peaks liiga noorelt minema. Jäin mõtlema...
Tiiu Aro. Taas kahekordne sotsiaalminister (1996-1997-> Vähi, 1997-1999-> Siimann). Arst. 
Tegelikult jättis see lugu mulle kõige leigema tunde. Ta tunnistab, et koolis oli tal pea lahtine, õppima ei pidanud. Elus on olnud palju juhuslikke olukordi. Ja kui ministrina oleku puhul oli suurimaks plussiks reisimisega seotud valdkonnad, siis ma ei teagi...
Ega ta päris nii ka muidugi polnud, oli ka neid mõtteid, mida täiesti jagan. Ta märkis, et raske oli ministrina olla ühes mõttes - ta oli isoleeritud partei juhtkonna poolt. Usun samamoodi, et kui maailmavaatelist arendust ei tule, siis on raske edasi minna. Ja infopuudus teeb palju-palju kahju.
Andra Veidemann. Siiani neid lugusid lugedes tunnen, et elan suht igavat elu. Need võitlused 
komsomoli ja partei vastu tunduvad nii lahedad. Ja siis see, kuidas kõiki kuhugi tööle suunati, kuid näiteks Andra ei andnud alla ja ta saigi võitluse tulemusel oma tahtmise ning teadust tegema hakata. Samas näen, et nendele vastuhakkamistele tuleb meeletult tugev isiksus juba sünnilt olles.
Ja sellest loost koorus minu jaoks põhjus, miks Oviiri tekstis oli sarkasmi nii Laari kui president Ilvese suhtes. Savisaarest muidugi. Veidemann oli ühe vahe KE esimees. Savisaar esitas ta vastaskandidaadiks Oviiri, valituks osutus siiski Veidemann. Ta vihjas seal sellele, et kui olla truu S-le, siis kõik laabub ja Sul on tugev seljatagune. Kui ise mõtled, siis kaotad kõik. Ja nii on see Savisaare noorte ja vanade kamp üks tore teatrilava, kus neid liigutatakse vastavalt soovile. Ja nukud ei astu vastu, sest nemad ei räägi. Nemad on vahendid rääkimiseks. (3 viimast lauset minu "avastus".)
Veidemann oli eurominister (1996-1997) ja rahvastikuminister (1997-1999). Ega ta eriti nendest naiste ja meeste omavahelisest "võiduajamisest" eriti rääkinud. Mainis vaid seda, et poliitika on Eestis tohutult muutunud. Ja tunnen kirjeldusi jälgides (ka nt Lauristini ja Hänni omi), et mitte just paremuse poole. Kadunud on idealism ja missioon. Nüüd on tegu enam poliitikuametiga.
Signe Kivi. Kultuuriminister kahes valitsuses (1999-2002-> Laar; 2002 -> Kallas). Tunnen 
mõningaid sarnaseid iseloomujooni. Samas ei saa aru, miks minna Isamaasse kandideerima, et järgmisel aastal joosta RE juurde. Läinud siis kohe sinna. Aga tema ootas kutset, mida ta ei saanudki. Sai küll kutse ministriks saada.
Ka tema rõhutab toetust perekonnalt, erakonnalt ja kaaskonnalt. Ilma on tõesti raske. Minu arvates on need kaks isegi olulisemad kui kolmas...
Tema jaoks pole vaja mingeid sanktsioone, et naisi enam oleks. Ta pooldab seda, et naised ise taipaksid kandieerida ning ka naisi ise valida.
Katrin Saks. Nagu Kivi, jõudis ka Saks ministriks (rahvastikuminister 1999-2002) enne 
parlamenditööd. Ta tunnsitab, samuti Kivi, et see tegi asja palju raskemaks. Saks on mulle alati paistnud väljapeetud, enda eest hoolitsev ja šarmikas naisterahvas. Ta tunnistab, et tal on sellevõrra kergem läbi lüüa olnud, sest Lauristin ja Hänni tegid suure töö erakonnas ära. Ega ma kedagi teist oskagi sotsidest nimetada, kes mulle poliitikuna meenuks. Olen ühel naiste konverentsil Mikkot kuulnud, kuid ta jättis ilueedi mulje, mitte just eriti sisuka mulje. Ja nende uuest ministrist ma ei tea midagi. Olen vaid kuulnud, et ta juba ammu nõudis mingit kohta parteis.
Mul on tunne, et ta oleks poliitikas juba ammu, mitte 1998.aastast. Teda tahaks isegi enam tunda saada.
Mailis Reps. Mnjah, selle naise koha pealt on mul eelnevalt tugevalt sees eelarvamused, ja ega 
see intervjuu suutnud kõiki eelarvamusi minust eelmale tõrjuda. Hiljuti sain veel teada, et kui ta oli viimast korda haridus- ja teadusminister (2005-2007; 2002-2003 oli ta samal kohal esimest korda), siis ta Tartus ministeeriumis käis kokku VAID 7 korda. Ma jäin tookord sõnatuks. Antud fakti peaks kindlasti kontrollima ja minu meelest tuleks seda avalikustada. Nii ei saa ministeeriumi juhtida, eriti nii olulist ministeeriumi.
Repsi käest küsiti, et kas on raske, et mees elab Lätis. Ta ei suutnudki sellele küsimusele vastata, vaid õigustas, miks ta ei jäänud lapsega koju vaid vuhas laps kaenlas ringi. Tegelt ta eitas viimast, kuid siis oli lause, et mõnedel valitsusistungitel ei ärganud poeg üleski. Eks see tema käitumine ses küsimuses on kahe otsaga asi, kahjuks. Ta ise toob välja, et ühiskond ei soosi hästi naisi, kui neil on väikesed lapsed, et karjääri võimaldatakse teha keskealistel või lastetutel noortel. Nõus. Samas pole ma ka nõus, et ema ei suuda vastsündinule end pühendada. Aga ega ma enne teagi mis õige, kui pole ise samas olukorras olnud...
Kummaline, ta oli Riigikogus ka siis, kui ta minister ei olnud. Ja ma ei pannudki seda tähele. Ta ei taha tähtsustada välimust. Kuid välimuse tähtsust on nii mitmedki selle raamatu tegelased korranud just oma kogemuse põhjal.
Kristiina Ojalund. Järgmine minu jaoks vastuolulisemaid poliitikuid. Kahekordne 
välisminister (2002-2003 -> Kallas; 2003-2005 -> Parts). See jutt paistab nii tore ja tõene, kuid kui teda vaadata, siis ma ei usu sellesse. Minu jaoks peab väline ja sisemine elu kokku klappima, et tekiks usaldus.
Tema ütleb, et Euroopas peabki poliitikat tegema lühikese seeliku ja blondi peaga. Ja kui vaja, siis räägime huulepulkadest ja ripsmeduššidest. Kui vaja, siis kirjutame arvamuslugusid. Nhjah...
Ojuland mainis optimistlikult seda, et 21.sajand on naiste sajand. 2000 pimeduseöö aastat hakkab lõpule saama.
Ester Tuiksoo. Kahekordse põllumajandusministri (2004-2005 -> Parts, 2005-2007 -> Ansip) 
jutt oli neist kõigist naistest kõige kunstlikum. Esimene lause on juba selline: "Ma arvan, et ilusamat lapsepõlve kui mul annab otsida". Pärast tuli välja, et lapsepõlv oli täis kohustusi, mida tuli ka ise otsida. Ning leidus veel paar imelikku lauset, mis ahhetama pani.
Kurb oli see, et tal tuli teha valik ministritooli ja elukaaslase vahel. Viimane ei suutnud leppida naise eduga. Sellest mehest ma aru ei saa. Ja siis ta kiidab taevani põllumajandusministeeriumi kollektiivi. Tahan näha, kuidas sellele reageerib praegune minister Helir-Valdor Seeder.
uskumatu, et 24 aastat Moskvas töötanud ja elanud inimene on suutnud säilitada tugeva eesti keele ja meelsuse.
naispresident maailmas. Intervjuu oli väga põnev. Hoopis midagi laiahaardelisemat kui Eesti naistega olnud.
lugemine! Sissejuhatus U-st toob välja kohe, kui enesekindel ta on: ta erineb kõigist ja pole ei naiste ega meeste esindaja.
1944.aastast, kui tema pere põgenes Lätist. V-F on hämmastav mälu. Samas ta ütleb, et osa asju ei tahaks enam mäletada, kuid ikkagi... Tal on päris detailid meeles. Algul Saksamaale, sealt Marokosse ja siis Kanadasse.
Lugemise vahele tegin veidi lustakamat tegevust ka. Selleaastased võõrasemad :). Reedel istutasin tegelikult esimesed juba Wismari maja territooriumile ka. Eks kui lähen, siis võtan aparaadi kaasa ja näitan neid ka :)
ETV tutvustus:
Film kõneleb eestlaste kohanemisest Nõukogude Eesti "kuldajal" - seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate aastate alguses. Peategelasteks on kolm endist vabadusvõitlejat - Tunne Kelam, Lagle Parek ja Tiit Madisson, kelle tegevust rea-eestlane toona vaatas mõistmatusega. Kuhu on endised dissidendid tänaseks jõudnud ja kas müüt eestlaste kustumatust
vabaduseihast nõukogude ajal vastab tegelikkusele? Režissöör Urmas E. Liiv, produtsent Kiur Aarma. Tootja Ruut.Tegelaskujudest hirmutab kõige enam Madisson. Temast kiirgab kuidagi kibestumus. See, kuidas ta lootis leida paremat elu Kreekas. Tegelikult ju vahet pole, kus seda elu elada. Ta on igal pool päris sama. Põgenemine pole alati pääsetee.
La
gle paistab neist kõigist kõige tagasihoidlikum. Tal on oma eesmärk ja ta liigub selles suunas eesrindlikult. Mulle meeldib tema otsekohesus. Kahjuks pole temaga palju kokku puutunud.
Tunne on ikka oma headuses :). Teda on nii lahe vaadata. Tegelikult on ta minu vanaemaga täitsa võrreldav. Nad on samavanused, kuid pole siiani vanuse tõttu risti ette löönud. Elu tuleb ju ka siis elada. See tugev missioonitunnetus on Tunne puhul kadestamistvääriv. Tal on veel mitmeid omadusi, mida eeskujuks võtta. Üle kahjuks ei suuda teise omadusi keegi võtta. Pigem vast ikka õnneks, muidu oleksime kõik väga sarnased. Seda me ju ei taha.
Ja see nõukogude aeg. Need klipid olid head ja kommentaarid ka. Ohh, tahaks isegi veel korra rahulikumalt läbi vaadata.
Mul tuli täna tahtmine parte pildistama minna. Oli sadanud ja päike kõrgel. Kohati oli petlik tugeva tuule märkamatus, kuid tegu sai käsile võetud. Pühajärvel ma parte ei märganud, kuid minu üllatuseks olid seal luiged. Ma ahmisin õhku ja olin päris õnnelik. Hiilisin ja paistis, et neile see poseerimine isegi meeldis, sest nad harjusid minuga kiiresti. No, ja selja taga märkasin ka pardipaari, kelle pesa paistis puu all kraavisopis olevat.
Miks selline pealkiri: tavaliselt on luiged Neitsijärvel, mida ühendab päris kidur kraavike Pühajärvega. Luiki oleme Neitsijärvel kohanud ka päris tõsisel talveilmal.
Kaunid linnud, mis?
Käisin täna üle pika aja metsas jalutamas. Nüüd muidugi fotokaga. Kahjuks magasin maha metsakitsed ja pardid. Tõeliselt kahju, kuid loodan neid ükspäev ikka püüda. Siin on näha valik nii kodust kui metsast.
Palju õnne täna ametisse astunud valitsusele!
Loodan, et neli aastat seekord täitub ja edukalt!
Eriliselt hoian siiski pöialt Tõnisele, Juhanile, Helir-Valdorile, Vallole ja Jaagule! Pidage vastu!
Täienduseks: Otepääl on õhkõrn lumevaip. Siiski talvepealinn ;)
