omalooming

Istun paadisillal ja vaatan vett,
seda sillerdavat päikesesära.
Olen mõttes, sest vajan seda.

Mida teed mu süda, mu hing,
mida tahad minult, kui tundub kõik endine.
Ära palu minult enamat,
vaid andesta mu olemus.

Istun paadisillal ja vaatan tõtt
iseenda ja oma südamega.
Kuid keegi segab seda vaikelu.

Mida teed Sina minuga,
mida tahad minult, kui pakun Sulle kõik.
Ära jäta mind nii,
see on valus ja haavlik.

Istun paadisillal ja vaatan Sind.
Ma ei saa silmi ära -
ei veelt ega Su kujutlemalt.

Mida teed, ma ei tea.
Päike loojub, et anda teed kuule seal kõrgel taevas.
Tähed vilguvd ja ajavad teineteist taga.
Uus päev, uus tunne, uus elu...

Nii, nüüd pean tunnistama, et need on esimesed avalikud omaloomingu read. Mõte tuli hambaid pestes. :) Ja siis meenus see pilt, mille tegin möödunud reedel Pärnus. Hästi tore ilm oli ja see meenutab mulle suve. :)

Täna hommikul ärkasin nohusena. Päeval oli pea paks. Nüüdseks olen elu taas enam sisse saanud ja lisaks nendele luuleridadele sisustan OMA elu ikka kallihinnalise tööga ... ;)