elu on kui...
näiteks...
udusulg... ???...
Need Canoni #blackfriday pakkumised panevad rahakoti rõõmustama
-
Kui oled unistanud EOS R-seeria hübriidkaamera või nõelterava RF objektiivi
ostust, siis oleme koostöös Canoniga saabuva musta reede puhul nende
populaar...
16 tundi tagasi
6 kommentaari:
...või on udusulg pigem osa elust?Udusulised ja rõõmsameelsed oleme me ühel hetkel kõik, siis kasvab(või kasvatame?) meile tihedam sulerüü, mis ühel tihedam ja turvalisem kui teisel.Ja mõni jääbki udusuliseks, aga sellel on raske,oi kui raske.Õnneks on ka kõige tihedama ja väliselt kareda rüü varjus udusulgede kiht:))
Ma jäin kohe mõttesse Kaie arutluse üle. See on päris tabav. Ise huitasin siin lennukusest, kergusest, haavatusest...
Tänan Sind!
tegelikult on elu veel õrnem kui udusulg:täna võid olla siin ja homme juba teispoolsuses.Seda teades peaks tänane päikesepaiste eriti ilus olema, aga inimhing on millegipärast selliseks loodud, et vaatamata suurele õnnele elada täna, nutame sellepärast, mis oli eile või mis võiks olla homme.Ja see ongi inimlik:))
Ei ole mina eelkõnelejaga nõus. Elun kõige tugevam asi üldse siin maailmas. Kes suhtuvad elusse kui udusulesse ja paratamatusse hukku siis nad on kaotanud sihi silm eest. Ainult süütu loomake saab elad nii et eilset ei mäleta ja homse pärast ei muretse. Ka arenenumad loomad jätavad meelde negatiivsed kogemused ja seeläbi pääsevad oma kogemustege edasi ka tulevikku. Nõrk on elada vaid tänasele päevale.
Kaie arvamus on ikka kõige täpsem ja tabavama
Vastuse nii tänases päevas kui ka tulevikus ja minevikus elamisele leiame siitsamast blogist:
"Mu silmad sulgusid viimast korda ja kõik, mida ma olin siiani õppinud, tundus mõttetuna ja ilusana. Eks see elu olegi selline."
Aga päris täpselt kirjeldab seda ka järgnev Jaapani filosoofiast pärit jutuke.
Üks noor poiss reisis läbi Jaapani kuulsa õpetaja juurde.
Kui ta jõudis dojo’sse anti poisile audients senseiga.
‘Mida Sa soovid minult?’ küsis õpetaja.
‘Ma soovin saada Sinu õpilaseks ja parimaks karatekaks kogu maal,’ vastas poiss.
‘Kui kaua ma pean õppima?’
‘Kümme aastat vähemalt,’ vastas meister
‘Kümme aastat on pikk aeg,’ vastas poiss.
‘Aga kui ma õpin kaks korda nii palju kui kõik Su teised õpilased kokku?’
‘Kakskümmend aastat,’ vastas meister
‘Kakskümmend aastat! Aga kui ma harjutan nii öösel kui päeval kogu oma hingest?’
‘Kolmkümmend aastat,’ oli meistri vastus.
‘Kuidas on see nii, et kui ma luban rohkem harjutada, ütlete teie,
et see võtab rohkem aega? ’küsis poiss.
‘Vastus on selge. Kui Sinu üks silm vaatab sihtpunkti,
siis on jäänud vaid üks, millega leida sinna Teed.’
Postita kommentaar