...või on udusulg pigem osa elust?Udusulised ja rõõmsameelsed oleme me ühel hetkel kõik, siis kasvab(või kasvatame?) meile tihedam sulerüü, mis ühel tihedam ja turvalisem kui teisel.Ja mõni jääbki udusuliseks, aga sellel on raske,oi kui raske.Õnneks on ka kõige tihedama ja väliselt kareda rüü varjus udusulgede kiht:))
tegelikult on elu veel õrnem kui udusulg:täna võid olla siin ja homme juba teispoolsuses.Seda teades peaks tänane päikesepaiste eriti ilus olema, aga inimhing on millegipärast selliseks loodud, et vaatamata suurele õnnele elada täna, nutame sellepärast, mis oli eile või mis võiks olla homme.Ja see ongi inimlik:))
Ei ole mina eelkõnelejaga nõus. Elun kõige tugevam asi üldse siin maailmas. Kes suhtuvad elusse kui udusulesse ja paratamatusse hukku siis nad on kaotanud sihi silm eest. Ainult süütu loomake saab elad nii et eilset ei mäleta ja homse pärast ei muretse. Ka arenenumad loomad jätavad meelde negatiivsed kogemused ja seeläbi pääsevad oma kogemustege edasi ka tulevikku. Nõrk on elada vaid tänasele päevale.
Vastuse nii tänases päevas kui ka tulevikus ja minevikus elamisele leiame siitsamast blogist:
"Mu silmad sulgusid viimast korda ja kõik, mida ma olin siiani õppinud, tundus mõttetuna ja ilusana. Eks see elu olegi selline."
Aga päris täpselt kirjeldab seda ka järgnev Jaapani filosoofiast pärit jutuke.
Üks noor poiss reisis läbi Jaapani kuulsa õpetaja juurde. Kui ta jõudis dojo’sse anti poisile audients senseiga. ‘Mida Sa soovid minult?’ küsis õpetaja. ‘Ma soovin saada Sinu õpilaseks ja parimaks karatekaks kogu maal,’ vastas poiss. ‘Kui kaua ma pean õppima?’ ‘Kümme aastat vähemalt,’ vastas meister ‘Kümme aastat on pikk aeg,’ vastas poiss. ‘Aga kui ma õpin kaks korda nii palju kui kõik Su teised õpilased kokku?’ ‘Kakskümmend aastat,’ vastas meister ‘Kakskümmend aastat! Aga kui ma harjutan nii öösel kui päeval kogu oma hingest?’ ‘Kolmkümmend aastat,’ oli meistri vastus. ‘Kuidas on see nii, et kui ma luban rohkem harjutada, ütlete teie, et see võtab rohkem aega? ’küsis poiss. ‘Vastus on selge. Kui Sinu üks silm vaatab sihtpunkti, siis on jäänud vaid üks, millega leida sinna Teed.’
Olen sündinud Valgamaal 27.06.1981 kell 18.10. Elanud enamuse elust Pühajärve vallas, mis 1999.aastast liitus Otepää linnaga Otepää vallaks. Sealne kodanik olen tänaseni. Ja talu nimi on Lannussaare. Külliki Kübarsepp. Enamusele ikkagi Killu.
Otepää Gümnaasiumis sai selgeks, et politoloogia on minu edasine tee. Läbi pikkade ponnistuste ülikool lõppes 2006. aastal diplomiga :). Alates 2005. aasta jaanuarist olen seotud erakondliku eluga juba päris lähedalt. Kandideerinud olen küll alates 1999.aastast ja õpilasomavalitsuse presidendina isegi usin praktikant olnud õpilaste eest võideldes. Isamaaliidust sai 2006. aasta suvest Isamaa ja Res Publica Liit. Augustist 2007 olen teinud väikese elumuutuse ning asunud Põllumajandusministri nõunikuks.
Täna olen ikka mõtlemas, kuidas edasi. Kuhu edasi, seda tean (seda isegi mitmes võtmes, olen ju naine). Eks näis.
Armeenia unistus
-
Juhul kui Armeenia praegusel peaminsitril Nikol Pašinjanil õnnestub ületada
vastasseis Türgiga, on ta ilmselt avastanud poliitilise surematuse
saladuse. K...
-
Laste toitumise uurimine, sealhulgas imetamine ja võõrutamine, avaldab
olulist mõju meie arusaamisele imikute suremuse ja viljakuse kohta
varasemates ühisk...
Kingime ülikoolile aabitsa
-
Herkeli kampaaniablogi X osa Seletan kõigile, kellel reitingunumbrid pea
ringi panevad käima, et rahulik tuleb olla. Tuleb oma asja edasi teha ja
ikka nii...
60 000 ninapidi veetud tallinlast
-
Kas mäletate, kuu aega tagasi olid kohalikud valimised? Varsti on seda vist
raske mäletada, sest Tallinna linnavolikogus algab taas traditsiooniline
vaikel...
Jällenägemiseni!
-
Seda kajastavad nüüd küll mitmed lehe ja muud audiovisuaalsed kanalid, aga
jah, minu tippsportlaskarjäär saab siinkohal otsa. Natuke nukker on neid
sõnu ...
Miks ma otsustasin kandideerida Riigikokku
-
Mina ise ja enamus tuttavaid on küsinud minult seda küsimust, nüüd
otsustasin endale ja kõigile teistele formuleerida see vastus.
Aus vastus on see, et tah...
Veider
-
Veider tunne on. Kool läbi, suvi tuleb, koju saab lõpuks. Eesti!!! Samas
ikkagi kummaline tunne ka siit lahkuda, mis siis et vaid mõneks ajaks.
Taani.... H...
salsa salsa salsa
-
Eile õhtul sai algust tehtud ammuse sooviga õppida salsat tantsima ... ja
nüüd on see keerulisim osa tehtud - alustamine! Vähemalt seda arvasin enne,
nüüd ...
6 kommentaari:
...või on udusulg pigem osa elust?Udusulised ja rõõmsameelsed oleme me ühel hetkel kõik, siis kasvab(või kasvatame?) meile tihedam sulerüü, mis ühel tihedam ja turvalisem kui teisel.Ja mõni jääbki udusuliseks, aga sellel on raske,oi kui raske.Õnneks on ka kõige tihedama ja väliselt kareda rüü varjus udusulgede kiht:))
Ma jäin kohe mõttesse Kaie arutluse üle. See on päris tabav. Ise huitasin siin lennukusest, kergusest, haavatusest...
Tänan Sind!
tegelikult on elu veel õrnem kui udusulg:täna võid olla siin ja homme juba teispoolsuses.Seda teades peaks tänane päikesepaiste eriti ilus olema, aga inimhing on millegipärast selliseks loodud, et vaatamata suurele õnnele elada täna, nutame sellepärast, mis oli eile või mis võiks olla homme.Ja see ongi inimlik:))
Ei ole mina eelkõnelejaga nõus. Elun kõige tugevam asi üldse siin maailmas. Kes suhtuvad elusse kui udusulesse ja paratamatusse hukku siis nad on kaotanud sihi silm eest. Ainult süütu loomake saab elad nii et eilset ei mäleta ja homse pärast ei muretse. Ka arenenumad loomad jätavad meelde negatiivsed kogemused ja seeläbi pääsevad oma kogemustege edasi ka tulevikku. Nõrk on elada vaid tänasele päevale.
Kaie arvamus on ikka kõige täpsem ja tabavama
Vastuse nii tänases päevas kui ka tulevikus ja minevikus elamisele leiame siitsamast blogist:
"Mu silmad sulgusid viimast korda ja kõik, mida ma olin siiani õppinud, tundus mõttetuna ja ilusana. Eks see elu olegi selline."
Aga päris täpselt kirjeldab seda ka järgnev Jaapani filosoofiast pärit jutuke.
Üks noor poiss reisis läbi Jaapani kuulsa õpetaja juurde.
Kui ta jõudis dojo’sse anti poisile audients senseiga.
‘Mida Sa soovid minult?’ küsis õpetaja.
‘Ma soovin saada Sinu õpilaseks ja parimaks karatekaks kogu maal,’ vastas poiss.
‘Kui kaua ma pean õppima?’
‘Kümme aastat vähemalt,’ vastas meister
‘Kümme aastat on pikk aeg,’ vastas poiss.
‘Aga kui ma õpin kaks korda nii palju kui kõik Su teised õpilased kokku?’
‘Kakskümmend aastat,’ vastas meister
‘Kakskümmend aastat! Aga kui ma harjutan nii öösel kui päeval kogu oma hingest?’
‘Kolmkümmend aastat,’ oli meistri vastus.
‘Kuidas on see nii, et kui ma luban rohkem harjutada, ütlete teie,
et see võtab rohkem aega? ’küsis poiss.
‘Vastus on selge. Kui Sinu üks silm vaatab sihtpunkti,
siis on jäänud vaid üks, millega leida sinna Teed.’
Postita kommentaar