Koguteos naistest poliitika tipus: EESTI VABARIIGI NAISMINISTRID

Olen viimastel nädalatel hädas korraliku igapäeva jalavarju otsimisega. Ei õnnestu kohe. Ja see mure on suuresti tänu minu "eripärasele" jalale. Kuid viimastel päevadel ütles sisetunne, et mine hoopis raamatupoodi. Eile (20.04) käisingi ja ei lahkunud teps mitte tühjade kätega. Lahkusin koguni kahe raamatuga! "Putini Venema" Anna Politovskaja poolt kirjutatu paistis väga ahvatlev. Just tema kurb saatus ning Venemaa "mõistatus" üleüldse.
Lugemist alustasin hoopis sellel aastal ilmunud raamatuga “Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus”. Ma lihtsalt ei suutnud seda raamatut riiulile tagasi panna. See jäi kramplikult kätte kinni.
Naised poliitikas on minu kui naise jaoks oluline teema. Ülikoolis kogesin, et lõputööd päris sellel teemal ma kirjutada ei taha. Katseks oli näitlik aine, kus tegime näidislõputöö (umbes sama mahuga, mis tänapäeva noored teevad, et saada 3+2 MA kätte, milline nöök...). Siis ma kirjutasin naistest. Selgeks sai see, et seda teemat ei tasu eriti puudutada. Õppejõud suhtusid teemasse irooniaga, mis poleks hästi lõppenud hindamisel päris lõppstaadiumis.
Ja ega ma rohkem eriti polegi selle teemaga tegelenud. Kuigi isegi tahaks. Lugedes mul tuli nagu elu sisse ja tulid mõned mõtted. See on hea. Olengi viimasel ajal "näljas" olnud. Tahaks enam teemaga tegeleda, kuid tean jällegi oma igapäevakaaskonna suhtumist teemasse. See teeb haiget. Ning teisalt pole minu kogukonna kaasvõitlejaskond veel ise ka selleks teemaks küps, paraku.
Märgin vaid seda, et külastasin isegi soolise võrdõiguslikkuse voliniku kodulehekülge (www.svv.ee), mis räägib enda eest. Tööd on palju, väga palju!

Raamatust. Tahan anda ülevaate raamatust. Teen nii, et loen ja siis täiendan mõtteid pidevalt.
Raamatu esimene osa on teoreetiline käsitlus. Meeldis see, et asjaga ei oldud "nilbeks" mindud. Mida selle all mõtlen? Ei mindud küüniliseks ega ka päris kitsarinnaliseks, mis on suur oht sellese emotsionaalse teemaga tegeledes.
Liisa Vask esitles kõige põhjalikuma ülevaate vajadustest, takistustest ja võimalikest probleemilahendustest. Lisaks esitati lühidalt Barbi Pilver, Raili Põldsaare, Tiina Raitviiri ja Margit Sarve töid. Nendest noppisin ma kõige olulisemaks välja just selle, et enam naisi poliitikas saame just täna siis, kui muutub erakondlik suhtumine. Oluline on kandidaatide selekteerimine just soosivatel eesmärkidel. Teine oluline samm positiivsema tulemuse saamiseks on ühiskonna pidev teavitamine ja kasvatamine, et ka naised saavad selle tööga hakkama.
Mure on selles, et teemal naised enam poliitikasse esinevad just naised ise. Meedia roll ei ole täna, minu arvates, enam esitada ühiskonnale tegusaid ja sisukaid inimesi, vaid propageeritakse beibelikkust, kus olulisel kohal on paljas naba, süstitud huuled, alasti rinnad ja kõrk ellusuhtumine. Lisaks siis uhkeldatakse endast tunduvalt vanemate elukaaslastega. Minu meelest olgu vanemad elukaaslased, kuid sellega ei pea uhkeldama ja pidevalt nina alla hõõruma, kartes, et muidu ei oldagi popid.

Järgmiseks esitatakse naispoliitikutega tehtud intervjuusid.
Renate Kaasik. Minu jaoks täiesti tundmatu naine, kahjuks. Ta oli eksiilvalitsuses (1971-1990) portfellita minister. Ainuke naisminister selles koosseisus. Põgenes Soome ja sealt Rootsi ja elas Rootsis. Ta nägi "Vaba Eesti" sünni õnneks ära. Suri 1993.aastal. Kardan, et kahjuks selle tõttu pole intervjuus juttu selle valitsuse tegemistest, mis mind oleks enam huvitanud. Ta oli aktiivne naisterahvas, selgitades just Eesti iseseisvumisõigust.
Siiri Oviir. Kolmekordne sotsiaalminister, pikaajaline Riigikogu liige, presidendikandidaat, nüüdseks Europarlamendis. Mul oli kurb lugeda ridade vahelt tugevat sarkasmi. See paistis eriti tugevalt välja, kui jutt oli iseseisvumise algusaastatest ja selle aja kohta, mil Laar eesotsas oli. Ja ka Ilvese suhtes ei olnud tal midagi head öelda. Tugev austus Savisaare vastu. Kohatine tugev demagoogia. Samas oli ka seisukohti, millega nõus olin. Kahjuks eriti ei puudutatud teemat, et miks ta Brüsselisse läks.
Põnevusega ootasin, millal ta räägib oma perest, sest palju oli juttu tema lapsepõlvest. Ja siis ta lõpuks tuligi. Tema sõnum - toetav pere. Ainult sel juhul on võimalik riskantseid valikuid vastu võtta.
Aino Lepik von Wiren. Päris hea intervjuu. Mulle meeldis! Selle naise puhul on mind juba ammu paelunud mõte, et kuidas ta suudab pidevalt ühesuguse soenguga olla (ma ju veidi edev inimene ja tahan ise erinevaid soenguid kogeda:)). Temast on alati peegeldunud väljapeetud, konservatiivsust. Vaatama sellele, et oleme erakonnakaaslased pole ma tegama kordagi kohtunud. Kuigi isegi väga tahaks.
Intervjuu keskendus tema elule Rootsis (ta sündis ja kasvas seal, esimest korda Eestis 1988). Ta oli nimelt eksiilvalitsuses kohtuminister 1990-1992. Siia jõudes asus Mart Nutiga mitmeid olulisi seadusi koordineerima. Tore oli tunda, et ka tema on meeste puhul sarnaseid asju kogenud nagu minagi. Et noore naise kuuldes ei taheta kõikidest asjadest rääkida. Ja naist kuulatakse ja otsa vaadatakse siis, kui ta on kõva ja selge häälega korranud oma seisukohta. Just korranud. Viimane lause on julge ja tabav: mina olen eestlane. Lahe!
Klara Hallik. Kõige vastuolulisem lugu minu enda jaoks senini. Halliku kommunistliku partei karjäär ehmatab esialgu eemale. Ma ju ei tunne ka teda mitte kui üldse, siis tuleb selline tõrjuv hoiak kergesti. Ta tunnistab, et Moskvas Nõukogude ajalugu õppides läksid silmad enam lahti selle "elu" peale. Intervjuu on põhjalik ajaloolise külje pealt. Ta oli Vähi valitsuses (apr kuni okt 1992) rahvussuhete minister. Savisaar oli 1990.aastal sama ettepaneku teinud, kuid üks keeldumise põhjus oli tütre kaotamine ja 1,4 aastase lapselapse kasvatamine.
Hallik ei tähtsusta üle, kas oled eestlane või keegi muu. Teemal naised poliitikas jääb ta napisõnaliseks. Osalt sellepärast, et taasiseseisvumise ajal oli iga "käsi" oluline ja siis ei pööratud sellele eriti tähelepanu. Samas tõdeb, et asi on nukker: "Peamine on aga see, et naiste ja meeste tegelik võrdsus tsiviliseerib kogu ühiskonda.".
Lagle Parek. Kurb, samas tore lugu. Mõnes mõttes tunnen Lagles end (enam muidugi, kui olin noor ja uljam...). Tema südikus ja julgus võimu vastu olla. Ta ütleb sedagi, et ega see parteisse kuulumine polnud tegelikult eeldus elus läbi lüüa. Parteisse astumine oli nõrkuse väljanäitamine. Samas pehmendab ta seda väidet, et ta saab samas aru neist, kes parteistusid.
Vahva on lugeda, kui otsekohene on ta Pikaro suhtes. Lisaks mainis ta, et tema arvelt lõikas kuulsust Einseln. Seppiku kohta: "Oli Ain Seppik, kes võib küll olla paheline, kuid on tark ja suure lugemusega.".
Kurb oli tõsiasi, miks ta astus tagasi nii siseministri (1992-1993) kohalt kui poliitikast. See oli erakonnasisene, kuidas ma ütlengi..., ärategemine. Usun sellesse siiralt. Ja nagu ta ütles, et ta ei lase end alandada, nii tal oligi mõistlikum tagasi tõmmata ja alustada uut elu, milleks on siis nüüd katoliku kiriku asjade ajamine Eestis, eelkõige heategevus.
Marju Lauristin. Minu arvates üks targemaid naisi ja inimesi Eestis. Tema loengud, mõned sain õnneks valikainena ülikoolis võtta, olid huvitavad ja sisutihedad. Tema intervjuu sobiks sinna teoreetilise osa juurde. Tsiteerin seda osa kokkuvõtvalt: "Naised loomuldasa vaatavad ette ja püüavad vältida ohtusid, sellal kui meestele - nagu me näeme igapäevases praktilises elus - on väga oluline uljas riskikäitumine ja ka ehku peale minek lootuses, et küll ikka läheb hästi. Ja ma arvan, et Eesti poliitika tasakaal on veidi viltu just meheliku, mittehooliva ja lühikese perspetiiviga käitumise poole.". Jah, ka mina kohtan pidevalt neid otsuseid ja suhtumisi, kus loodetakse heale juhuslikule käekäigule. Ja seda just meeste poolt. Loomulikult olen kohanud ka mõtlevaid mehi, kuid nende saatus on tihti tagaplaanil olemine, kui olulisel kohal tegutsemine.
Sotsiaalministrina (1992-1994), arvan, käis ta ka meil külas. Seal Otepääl metsade vahel. Tõesti, mäletan, kuidas me jalutasime meie metsatukka. Ma ei mäleta küll miks, kuid õdedega vurasime ratastega kõrval ja pilt on selles ka kuskil lehes. Oli see vist Edasi?! Lauristin rääkis, et ministrina oli kohutav vaade puuetega inimestele, kes olid kuskil vene ajal keldritesse aheldatutena peidetud. Jube!
Ta lõpetab loo, et temasse pole küll suhtutud kuidagi teistmoodi, et ta on naine. Aga tema vastu oleks see ka alatu. Ta on kõrgelt haritud ja laia silmaringiga inimene.
Liia Hänni. Ta sai osaleda kahes järjestikuses valitsuses reformiministrina (1992-1994 -> Laar; 1994-1995-> Tarand), kus peamiseks kujunes omandireformi läbiviimine. Tema oluline roll oli põhiseaduse loomes.
Hänni poliitilise mõtte kujundaja paistab olevat tema mees, keda ta kartis kaotada, kui kodus ei saa laiemalt kõigest rääkida. Usun, et see oligi peamine, mis aitab tal tänaseni olla laiahaardega inimene. Läbi avaliku arutluse on minu meelest ka kõige parem kasvõi iseendas selgusele jõuda. Paistab, et ta peab lugu Lauristinist, sest koos tol ajal oli kindlasti toekam ettevõtmisi läbi viia ja neid polnud mitte vähe.
Julgustav oli see, et inimene suudab olla mitmel alal väga kompentente. Ta on astofüüsik ja töötas sellele alal 20 aastat. Taasiseseisvumisajal suutis ta end viia peaaegu juristi tasemele ja olla oluline jõud seadusloomes. Neid oskusi oli vaja rakendada ka Euroopa Tulevikukonvendis. Nüüd on ta spetsialiseerunud kodanikuühiskonna ja demokraatia arengu uurimisele ja selle edendamisele.
Ta on siiani ainuke, kes pooldab sookvootide sisseseadmist. Samas tunnistab ta, et Eestis pole see veel võimalik ja tuleb teha tööd teistmoodi. Kui ta usub, et see ka õnnestub.
Liina Tõnisson. Ohohoo! See julgus ja otsekohesus asjadest rääkida nii nagu nad on, mulle meeldib. Ja kuidas veel! Ja siiani paistab see kõige reaalsem jutt üleüldse.
Tõnisson on kahekordne majandusminister (apr - nov 1995 ->Vähi; 2002-2003 ->Kallas). Tema puhul kohutas mind enam see, et tema abikaasa eriti aldis polnud teda toetama. Ta korra mainis, et on ka neid inimesi, kes innustavad teatud valikute tegemiselt. See on tohutult oluline, leian ma, eriti viimasel ajal kogetu põhjal. Ja ta jagas minu jaoks päris mitmeid näpunäited, mida peaks tegema, et naispoliitik edukas ja aksepteeritav oleks.
Tema ütleb lõpetuseks nii: elu ei ole nii karm. Seda me veel vaatame... ;). Teiseks seda, et poliitikasse ei peaks liiga noorelt minema. Jäin mõtlema...
Tiiu Aro. Taas kahekordne sotsiaalminister (1996-1997-> Vähi, 1997-1999-> Siimann). Arst. Tegelikult jättis see lugu mulle kõige leigema tunde. Ta tunnistab, et koolis oli tal pea lahtine, õppima ei pidanud. Elus on olnud palju juhuslikke olukordi. Ja kui ministrina oleku puhul oli suurimaks plussiks reisimisega seotud valdkonnad, siis ma ei teagi...
Ega ta päris nii ka muidugi polnud, oli ka neid mõtteid, mida täiesti jagan. Ta märkis, et raske oli ministrina olla ühes mõttes - ta oli isoleeritud partei juhtkonna poolt. Usun samamoodi, et kui maailmavaatelist arendust ei tule, siis on raske edasi minna. Ja infopuudus teeb palju-palju kahju.
Andra Veidemann. Siiani neid lugusid lugedes tunnen, et elan suht igavat elu. Need võitlused komsomoli ja partei vastu tunduvad nii lahedad. Ja siis see, kuidas kõiki kuhugi tööle suunati, kuid näiteks Andra ei andnud alla ja ta saigi võitluse tulemusel oma tahtmise ning teadust tegema hakata. Samas näen, et nendele vastuhakkamistele tuleb meeletult tugev isiksus juba sünnilt olles.
Ja sellest loost koorus minu jaoks põhjus, miks Oviiri tekstis oli sarkasmi nii Laari kui president Ilvese suhtes. Savisaarest muidugi. Veidemann oli ühe vahe KE esimees. Savisaar esitas ta vastaskandidaadiks Oviiri, valituks osutus siiski Veidemann. Ta vihjas seal sellele, et kui olla truu S-le, siis kõik laabub ja Sul on tugev seljatagune. Kui ise mõtled, siis kaotad kõik. Ja nii on see Savisaare noorte ja vanade kamp üks tore teatrilava, kus neid liigutatakse vastavalt soovile. Ja nukud ei astu vastu, sest nemad ei räägi. Nemad on vahendid rääkimiseks. (3 viimast lauset minu "avastus".)
Veidemann oli eurominister (1996-1997) ja rahvastikuminister (1997-1999). Ega ta eriti nendest naiste ja meeste omavahelisest "võiduajamisest" eriti rääkinud. Mainis vaid seda, et poliitika on Eestis tohutult muutunud. Ja tunnen kirjeldusi jälgides (ka nt Lauristini ja Hänni omi), et mitte just paremuse poole. Kadunud on idealism ja missioon. Nüüd on tegu enam poliitikuametiga.
Signe Kivi. Kultuuriminister kahes valitsuses (1999-2002-> Laar; 2002 -> Kallas). Tunnen mõningaid sarnaseid iseloomujooni. Samas ei saa aru, miks minna Isamaasse kandideerima, et järgmisel aastal joosta RE juurde. Läinud siis kohe sinna. Aga tema ootas kutset, mida ta ei saanudki. Sai küll kutse ministriks saada.
Ka tema rõhutab toetust perekonnalt, erakonnalt ja kaaskonnalt. Ilma on tõesti raske. Minu arvates on need kaks isegi olulisemad kui kolmas...
Tema jaoks pole vaja mingeid sanktsioone, et naisi enam oleks. Ta pooldab seda, et naised ise taipaksid kandieerida ning ka naisi ise valida.
Katrin Saks. Nagu Kivi, jõudis ka Saks ministriks (rahvastikuminister 1999-2002) enne parlamenditööd. Ta tunnsitab, samuti Kivi, et see tegi asja palju raskemaks. Saks on mulle alati paistnud väljapeetud, enda eest hoolitsev ja šarmikas naisterahvas. Ta tunnistab, et tal on sellevõrra kergem läbi lüüa olnud, sest Lauristin ja Hänni tegid suure töö erakonnas ära. Ega ma kedagi teist oskagi sotsidest nimetada, kes mulle poliitikuna meenuks. Olen ühel naiste konverentsil Mikkot kuulnud, kuid ta jättis ilueedi mulje, mitte just eriti sisuka mulje. Ja nende uuest ministrist ma ei tea midagi. Olen vaid kuulnud, et ta juba ammu nõudis mingit kohta parteis.
Mul on tunne, et ta oleks poliitikas juba ammu, mitte 1998.aastast. Teda tahaks isegi enam tunda saada.
Mailis Reps. Mnjah, selle naise koha pealt on mul eelnevalt tugevalt sees eelarvamused, ja ega see intervjuu suutnud kõiki eelarvamusi minust eelmale tõrjuda. Hiljuti sain veel teada, et kui ta oli viimast korda haridus- ja teadusminister (2005-2007; 2002-2003 oli ta samal kohal esimest korda), siis ta Tartus ministeeriumis käis kokku VAID 7 korda. Ma jäin tookord sõnatuks. Antud fakti peaks kindlasti kontrollima ja minu meelest tuleks seda avalikustada. Nii ei saa ministeeriumi juhtida, eriti nii olulist ministeeriumi.
Repsi käest küsiti, et kas on raske, et mees elab Lätis. Ta ei suutnudki sellele küsimusele vastata, vaid õigustas, miks ta ei jäänud lapsega koju vaid vuhas laps kaenlas ringi. Tegelt ta eitas viimast, kuid siis oli lause, et mõnedel valitsusistungitel ei ärganud poeg üleski. Eks see tema käitumine ses küsimuses on kahe otsaga asi, kahjuks. Ta ise toob välja, et ühiskond ei soosi hästi naisi, kui neil on väikesed lapsed, et karjääri võimaldatakse teha keskealistel või lastetutel noortel. Nõus. Samas pole ma ka nõus, et ema ei suuda vastsündinule end pühendada. Aga ega ma enne teagi mis õige, kui pole ise samas olukorras olnud...
Kummaline, ta oli Riigikogus ka siis, kui ta minister ei olnud. Ja ma ei pannudki seda tähele. Ta ei taha tähtsustada välimust. Kuid välimuse tähtsust on nii mitmedki selle raamatu tegelased korranud just oma kogemuse põhjal.
Kristiina Ojalund. Järgmine minu jaoks vastuolulisemaid poliitikuid. Kahekordne välisminister (2002-2003 -> Kallas; 2003-2005 -> Parts). See jutt paistab nii tore ja tõene, kuid kui teda vaadata, siis ma ei usu sellesse. Minu jaoks peab väline ja sisemine elu kokku klappima, et tekiks usaldus.
Tema ütleb, et Euroopas peabki poliitikat tegema lühikese seeliku ja blondi peaga. Ja kui vaja, siis räägime huulepulkadest ja ripsmeduššidest. Kui vaja, siis kirjutame arvamuslugusid. Nhjah...
Ojuland mainis optimistlikult seda, et 21.sajand on naiste sajand. 2000 pimeduseöö aastat hakkab lõpule saama.
Ester Tuiksoo. Kahekordse põllumajandusministri (2004-2005 -> Parts, 2005-2007 -> Ansip) jutt oli neist kõigist naistest kõige kunstlikum. Esimene lause on juba selline: "Ma arvan, et ilusamat lapsepõlve kui mul annab otsida". Pärast tuli välja, et lapsepõlv oli täis kohustusi, mida tuli ka ise otsida. Ning leidus veel paar imelikku lauset, mis ahhetama pani.
Kurb oli see, et tal tuli teha valik ministritooli ja elukaaslase vahel. Viimane ei suutnud leppida naise eduga. Sellest mehest ma aru ei saa. Ja siis ta kiidab taevani põllumajandusministeeriumi kollektiivi. Tahan näha, kuidas sellele reageerib praegune minister Helir-Valdor Seeder.

Intervjuud naisministritega said selleks korraks läbi. Veel on tabelitena antud ülevaade, kuhu keegi on kandideerinud ja mis tulemustega. Kaasik ja von Wiren pole kuhugi kandideerinud.
Algab uus rubriik: naised poliitika tipus, kus neljast kolm pole meie riigi esindajad.

Ene Ergma. Riigikogu esimees 2003-2006 ja nüüd uuesti 2007-... . Põnev lugemine. Isegi uskumatu, et 24 aastat Moskvas töötanud ja elanud inimene on suutnud säilitada tugeva eesti keele ja meelsuse.
Pean tunnistama, et kohanen veel mõtte ja teadmisega, et Ergma on teine inimene riigis. Kui ma teda nägin esimest korda, siis ütlesin, et vaat, kui laps veel. Seda tingis tema käitumine. Kuid pikka mööda olen aru saanud, et tema otsekohesus meeldib mulle. Eks aeg näitab, kui palju ma teda veel tunda saan.
Ta tunnistab, et naisena on raskem läbi lüüa poliitikas kui teaduses. Lõpus oli isegi tunnistus, et Riigikogus on paar hüsteerilist naist, kes mainele vee peale tõmbavad. Kahjuks ei ole selgemaid vihjeid nende isikute suhtes. Kuid ta jääb kindlaks: loomulikult on vaja naisi poliitikasse.
Vigdis Finnbogadottir (Islandi Vabariigi president 1980-1996). Ta on esimene naispresident maailmas. Intervjuu oli väga põnev. Hoopis midagi laiahaardelisemat kui Eesti naistega olnud.
F õppis Prantsusmaal. Hiljem oli õppejõud prantsuse keele valdkonnas. Intervjuus pidas ta tugeva sõnavõtu islandi keele hoidmise üle. Teda huvitas väga teater ning enne presidendiks saamist oli teatri direktor. Lahutatud, kes adopteeris ja kasvatas lapse üksi üles.
1975.aastal võtsid Islandi naised kollektiiviselt kaks tundi vabaks, et koos meeleavaldus naiste kaitseks maha pidada. Sellest tekkis riigis täielik kaos. Aga oli niipalju kasu, et naisi jõudis enam poliitikasse. Peale F lahkumist presidenditoolilt on naiste osalus parlamendis langenud 32%-ni.
Naistele soovitab ta õppida, õppida ja õppida. Vaid siis suudetakse meestega ühel pulgal olla. Ja siis ikka see hea väljanägemine. Ja tunda end ikka naisena.
Riitta Uosukainen (Soome Vabariigi Eduskunna esimees 1994-2003). Taas huvitav lugemine! Sissejuhatus U-st toob välja kohe, kui enesekindel ta on: ta erineb kõigist ja pole ei naiste ega meeste esindaja.
U on esimene naisspiiker maailmas. Ta kandideeris parlamenti IRL sõsarerakonna Rahvusliku Koonderakonna (Kansallinen Kokoomus) ridades ja just sellepärast, lisaks oma maailmavaatele, et inimesed olid sotsiaaldemokraatide poolelt ära hirmutatud. Kekkoneni juhtimine oli viinud selleni, et inimesed kartsid kaotada oma töö, kui nad pole õiges parteis või kuuluvad valesse parteisse. Ei juletud sellepärast validagi midagi muud kui sotse või Keskerakonda.
U oli haridusminister (1991-1994). Ja spiirki koha nõudis ta endale, väidetavalt. Üks lahe ettevõtmine oli see, et Eduskunda loodi lastesõim, mis meeldib ka isadele.
Huvitav on see, et U ei luba end rõhutada või liigitada naispoliitikuks (eriti läheb põlema sõnale feminism). Ta ei taha seda imagot. Ta rõhutab oma "ülest" saatust. Üheks oma ebaõnnestumiseks peab ta presidendiks kandideerimist 2000.aastal, sest seda tegi ta partei survel, mitte omast tahtest. Valiti praegune president Tarja Halonen. Vastates, et miks Soomes naised edukad on vastas ta, et nii väikse riigi puhul tuleb kasutada kõiki, nii mehi kui naisi ja sellest on rahvas ise ka aru saanud. Ta on õnnelik ka pensionil olles, sest: pidusid ja balle jätkub endiselt!
Vaira Vike-Freiberga (Läti Vabariigi president). Taas omapärane lugu. Seekord alates 1944.aastast, kui tema pere põgenes Lätist. V-F on hämmastav mälu. Samas ta ütleb, et osa asju ei tahaks enam mäletada, kuid ikkagi... Tal on päris detailid meeles. Algul Saksamaale, sealt Marokosse ja siis Kanadasse.
Taas tugeva akadeemilise taustaga inimene. Õppis psüholoogiat. Andis Kanadas kogukonnale Läti kultuuri ja keelt puudutavaid loenguid.
Naistest poliitikas oli vähe juttu. Ka tema rõhutas seda, et naised pole aldid enam riskima ehk nõus igal hetkel kandideerima. Mehed ei kaalutle nii põhjalikult. Ja kui naised otsustavad siiski kandideerida, siis valik on neile ikka tihti negatiivne. Tema soovitab enam aktiivsust. Suurem valikuvabadus nii soo kui eriti isikute endi põhjal on põhilisem.
Võin öelda, et lõpusõnad on temal kõige asjalikumad, kus ta räägib Baltikumi tõsisemaist murest - energiavarude probleemist. EL teenuste direktiivi laienemisest ka meile. Ja imetore on see, et oleme siiski ELis.

Ja see raamat saigi läbi. Kokkuvõttes võin öelda, et minu jaoks oli see kasulik lugemine. Sai tutvuda erinevate isikutega, põgusalt, kuid siiski. Samuti pani see mind ennast enam analüüsima, võrdlema. Kohati innustas ja kohati aitas jalgu maa peal hoida ja mõningaid mõtteid ning näpunäiteid edasiseks tegevuseks saada. Usun, et kui vaja taas midagi enda jaoks lahti mõtestada, siis võtan selle raamatu uuesti ette. Aga eks elu näitab...
Kui julgust jagub, siis soovitan ka vähemalt seda raamatut sirvida.