Sõjakurjategijad

A.Politovskaja kirjeldused kohtuprotsessidest on jahmatavad. Eriti minusugusele, kes pole vene ajal suurt elanud. Aint tillukesena koolis käidud ja õige peakandmine algas siiski ju taasiseseisvumise ajal :).
Politovskaja on ahastuses: "Võim on meil selline, ja sellest, et meie oleme sellised... Täpsemalt öeldes: selline, nagu oleme meie, on ka võim." Ta oli ahastuses sellepärast, et rahvas kiitis heaks ühe polkovniku julma käitumise. Nimelt, polkovnik röövis tšetšeeni 18.a neiu. Vägistas ja tappis ta ning käskis maha matta. Kõige selle ajend olevat olnud, et tüdruku ema olevat naissnaiper ja palju venelasi tapnud (aga seda ei suudetudki tõestada). Ning neiu hakkas polkovnikule vastu ja tuli ennast kaitsta. Ühiskond oli sellega päri, et vaenlasele tuleb samamoodi vastata ja kätte maksta.
Kohus käitus tavapäraselt. Seega, tehti kõik, et polkovnik süütuks tunnistataks. Tehti korduvaid ekspertiise, mille tulemusena selgus, et mehe vaimne olukord on ebastabiilne. Aga toimus pöördepunkt. Oli 2004.aasta, enne presidendivalimisi (Putini taasvalimine) ning selgus... "... on teada, et Putinile avaldas survet Saksamaa Bundestag - kirjade ja läkitustega Putinile isiklikult (aga tavapäraselt reageerib Putin kõigele Saksamaalt tulevale tarmukamalt kui Venemaa parlamendiliikmete, ühiskondlike organisatsioonide ja veelgi vähem kodanike pöördumistele). Ka kantsler Schröder ise ei unustanud kõrgetasemeliste kohtumiste ajal huvi tundmast, miks on sõjakurjategijad ja Budanovi (see on see polkovnik - mina) kohtuasi keskendatud ainsale lahendusvõimalusele - pattudest puhtakspesemisele."
Selle tulemus oli see, et polkovnik sai ootamatult 10.aastat ranges vanglas. Kolmeaastane kohtukaasus oli saanud ootamatu lahendi, mida isegi rahvas ei mõistnud.

Samal ajal, lugedes, mõtled ikka kodusündmustele. Eriti sellele, mis juhtuma võib hakata, sest 9.mai on veel ees. Kuulujutud verevalamisest on saanud ülelinnaliseks. Isegi siin elavad välismaalased räägivad sama juttu. See näitab, et asi võib veel minna eriti tõsiseks.
Ma ei imesta, et siia on ka vägesid juhtima saadetud Tšetšeenia sõjas sõdinud "raskekahurvägi". Nende psüühika on sõja tagajärjel kannatanud. Peksmised, piinamised on igapäevarutiin. "Natuke" verd on kui rahuldus.
Murelikuks teeb ka välismaailma suhtumine. Ühelt kommentaatorilt Saksamaal võeti intervjuu, kus ta kinnitas, et Schörder on küll Putini hea sõber, kuid õnneks Schröderit enam siin (Saksamaal) tõsiselt ei võeta. Loodame... Samas on näha, et tööd tuleb teha paljude vanade demokraatlike riikidega, sest infoallikaid on palju ning usaldusväärsemaks kiputakse pidama just suurriigi kanaleid...
Nagu näha, siis lähen ka päris hoogu sellest raamatust ja iseenda "fantaasiast", kuid mine tea, mis juhtuma hakkab... ...
Toetan siiski Eesti valitsuse rahulikku joont - mitte alluda provokatsioonidele ja olla targem vaenlasest. Jah, oleme eeskujuks võimule, sest - selline, nagu oleme meie, on ka võim.