nädalast

Neljapäeval möödus 20. aastat Hirvepargi miitingust, mis on paljudele oluliseks taasiseseisvuse suunas liikumise märgiks. Jagan pildikesi toimunust.
PS! Ilvese kõne Hirvepargis.

Järgmisel päeval sõitsime ministeeriumirahvaga Viljandimaale suvepäevadele. Vanaõue Puhkekeskuse ümber on mitu veekogu. Jõel saab kanuuga sõita ja veidi väiksematest veekogudest on võimalik piraka forelli kätte saada. Hommikul olid peaaegu kodustatud pardikesed maja juures tatsumas, kuid kaamerat polnud kaasas...

no, kas häbi ei ole või? minul küll oleks!

Rahvastikuminister Urve Palo sõnul võiks riik võimaldada kodakondsuse taotlejatel teha põhiseaduse ja kodakondsuse tundmise eksam oma emakeeles, näiteks vene keeles.

Palo tutvustas seda ideed kohtumisel Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) inimõiguste voliniku esindajatega, kes seda ministri sõnul igati toetasid, teatas Eesti Raadio.

Praegu tuleb kodakondsuse saamiseks läbida keeleeksam ning seejärel põhiseaduse ja kodakondsuse tundmise eksam, mis kõik tuleb teha eesti keeles.

«Siin võiks riik astuda sammu lähemale ja võimaldada teha põhiseaduse ja kodakondsuse tundise eksamit näiteks vene keeles,» ütles minister raadiouudistele.

Minister rõhutas samas, et praegu on see veel idee tasandil, kuid vääriks tema hinnangul kaalumist.

Kohtumisel OSCE esindajatega olid kõne all kodakondsuseta isikute arvu vähendamise võimalused Eestis ja teed, kuidas muuta Eesti kodakondsuse hankimine nende inimeste jaoks ahvatlevamaks ning ka lihtsamaks, teatasid Eesti Raadio uudised.

Tegemist oli OSCE delegatsiooni korralise visiidiga, mida tehakse liikmesriikidesse paar korda aastas. Eelkõige huvitas delegatsiooni vähemusrahvuste lõimumine ja naturalisatsiooniprotsess.

Toimetas Mirjam Mäekivi, Postimees.ee

kõigi vaenlaste vastu

... on raamatu nimi, mille lõpuks läbi sain :). Raamatu autor Richard A. Clarke (fotol) on töötanud nelja viimase USA presidendi teenistuses. Raamatu peamise tegevuse ajal oli ta terrorisimivastast võitlust koordineeriva üksuse juht.
Raamat algab 11.septembriga. Kirjeldatakse seda olukorda, mis Valges Majas juhtuma hakkas. Kes tegutsesid ja keda kätte ei leitud. Raamatu eesmärk oli tutvustada USA võitlust bin Ladini ning tema loodud rühmituse al-Qaida vastu.
Kindlasti on siin raamatus küsitavusi ning asja tuleb võtta "kaine mõistusega". Samas on asju, mida mina ise ooleks küll lubanud avalikustada. Nt erinevate riiklike strateegiakillukeste avalikustamine, et kaitsta julgeolekut. Ega strateegiaid pole võimalik kiiresti ning 100% muuta.
Mis tähendab "kaine mõistus"? Teost lugedes jäin sügavasse mõttesse, isegi sattusin hämmingusse. Tajusin tugevalt suurriigi ja väikese riigi nagu Eesti mõtteviisi. Autor toob korduvalt välja mõistet üliriik. Maailma ainus ülisuurriik peale NL lagunemist... USA ei häbene valitsuse tasemel ihaldada vaenalse surma. Riiklik eesmärk on näha ja tunda bin Ladini verd. Ma ei vaidle, et bin Ladin ei oleks maailmale ohtlik. Kuid mõrv valitsuse tasandil?
Bin Ladin on olnud kaval mees. Orbiiti astus ta aktiivsemalt 1992.aastast. USA luureametnikud (vabandust, ma ei suuda kõiki institutsioone meeles pidada ja isegi kokku lugeda, mis olid raamatus välja toodud) hakkasid al-Qaida rühmituse nime teadvustama alles kuskil 1997-1998.aasta paiku, kuigi tegevust riigi vastu võis täheldada 1993. aastast.
Islamistide hulgas tehakse tugevat meelemürgitustööd. Läbi usu õhutatakse Lääne maailma vastu. Nende jaoks on kolm olulist vahendit, et jõuda eesmärgini - võita võim USA üle ning sealt edasi liikudes:

1. raha,
   
2. relvad
   
3. ja koraan.

USA suureks nõrkuseks on tema enda suurus. Kaitsefunktsioonidega institutsioone on loodud liiga palju. Ühe missiooni puhul lugesin kokku 9 asutust. Aga mida see tähendab? Tohutut bürokraatiat, mis teadagi ei soosi kiiret tegutsemist. Halastamatut vaenutsemist, konkureerimist omavahel. Tänu sellele on raamatus välja tulnud mitmed piinlikud ettevõtmised, mille peale näitaks rahuliku südamega näpuga.
Minu jaoks oli raamatut lugeda põnev. Tegevust oli ning presidentide käekäigud huvitavad. Clarke sümpaatia kuulus Clintonile. Tavapublikule kui naistemees ja võib olla tulevase USA esimese naispresidendi Hillary Clintoni abikaasa. Autor tundis teda enam - suure lugemuse ja töövõimega inimesena. Arutleva ja otsuse-, tegevuskindla juhina. See jutt kergitas ka minu kõrvu :).
Ronald Reagani puhul tuli välja, et tema kaaskond oma ülemust eriti ei austanud. Tuli ette olukordi, kus kaardina taga sõimati, et miks ta ikka nii ei vastanud pressile kui oli kokku lepitud jne.
Kõige vähem sümpaatiat Clarke poolt näen isa-poja presidnedi"paarist" Bushidele. Eriti viimasest, kelle ameti ajal palus ta end mujale üle viia. Bushi isekus, rumalus ja sõnakuulmatus Iraagi ründamise kinnisidee suhtes polnud talle vastuvõetav. Autori sihtmärk oli ju hoopis bin Ladin, kelle otsesid suhted Iraagiga ei suudetudki tõestada. Seda suudeti tõestada näiteks Pakistani, Iraani, Liibüa, Süüria, Saudi-Aarabiaga.
Mind haaras lugedes järgmine paralleel. Ka Venemaa peab end suurriigiks. Putin teeb kõik, et mitte seda tiitlit kaotada, vaid enam seda õigustada. Suurriigi tiitlit saavutatakse sõjalise edukuse näitel. Venemaa vallutab kui ka okupeerib, USA okupeerib ("aitab ehitada demokraatiat". Miks jutumärkides? Sest siiani pole USA mõistnud kohalikke iseärasusi ning pole koostanud pikaajalist tegutsemisstrateegiat, mille tõttu pole me täna edu näinud.). USA ja Venemaa erinevus on valitsevas režiimis - demokraatia versus autoritaarne "demokraatia". Üht eelistatakse enam tänu sellele kui teist. Kuid oma sõdurite sõtta saatmine, relvastuse üle kontrolli omamine, luuretegevus jne on analoogsed.
Hirmus, kas pole? Minu jaoks küll. Loo alguses tõin sisse väikese riigi Eesti. Väikeriigi mõtlemine on alalhoidlik. Ei juleta tugevaid samme ette võtta. Aga eks me oleme tänu sellele läbi ajaloo teinud vigu, pigem mitte alati põhjusega tappa saanud. Ei usu, et see mõtteviis ka murduks nii pea, kuid edusamme on tehtud. Venemaa propagandamasinale vastuhakkamine on tugev samm. Loodan, et seda teed suudetakse nii mõnigi aeg jätkata.
Soovitan tõesti lugeda R. Clarke "Kõigi vaenlaste vastu". Minu maailm avanes üle pika aja päris tublisti :).

taasiseseisvumispäev

Kummaline, kuid Eesti vabariigi taastamine on tegelikult minu elu inspiratsiooniallikas olnud. See kirg, metsikus ja julge tegutsemine on mind siiani kadeks teinud, oleksin ise tahtnud nendes tegemistes aktiivselt kaasa lüüa. Mäletan seika, kui isa ja hea ehitusmees ning peretuttav Aksel "suurt" kuuri ehitasid. Mina olin selleks ajaks 10.aastane. Lauavirnale oli sätitud patareidel töötav raadio, mida iga natukese aja tagant kuulama jäime. Meeles sõnum: tankid tulevad. Mäletan seda tunnet - hirm, isegi raev.
Arvan, et tänu iseseisvumisliikumistele kaasa elamisele juba väikese lapsena ei suutnud ka vene keelt suhu saada. Õppisin seda kokku 7 aastat, kuid täna suudan heal juhul numbreid öelda. Aru ei saa midagi. Eks see oma aja vili...
Meenub seik mõned aastad tagasi. Temaatika viib mind ekstaasi. Sellest sai aru ka minuga sama päeva sünnilaps Ruutsoo. Meie erinevuseks on mõned vaated. Nt ühes kursusetöös ei soosinud ma kuidagi Rahvarinde tegevust, tänu Savisaarele. Ruutsoole see ei meelidnud. Ka tema oli ju RR aktivist. Sain oma tulemuse B. Nädal aega hiljem kohtusin temaga, et hinnet martikkelisse saada. "Mnjah, näen, et jagad asja. Panen Sulle A, kui edaspidi RR tegevust nii ei käsitle", sõnas ta minu üllatuseks. Olin vait ega osanud midagi öelda. Olin õnnelik oma uuest hindest A-st...
Aga täna olen veidi kurb. Tänases AK-s nägime kahte seltskonda - Ilves ja Savisaar. Üks pidas omi üritusi ja teine omi. Minu meelest on see väär. Savisaare, Rüütli ja teiste pärast ma ise ka seda päeva avalikult ei tähista, kuigi peaksin. Tänane päev peab olema üldrahvalik. Üks pool on nagu Savisaarele niisama alla andnud. Kuigi viimane on minu arvates muutunud ja muutub enam meie riigi julgeolekut õõnestavaks inimeseks. "Nagu" seetõttu, et see seltskond on Hirveparki koondumas 23.augustil.
Tegelikult oleks vaja siiski ületada Savisaare ülbus ja tema kõrvale julgelt astuda, nagu Ilves seda püüab. Kuid Ilves üksi ka ei suuda. Üheskoos suudame märkamatult haarata enda tegevustesse need, kes pimestatult Savisaare järel sörgivad.
Veidi idealistlik, kuid ilma ideaalideta me ka tuleviku poole suundu...
Minu jaoks on taasiseiseisvumisliikumise aastad hea näide eestlaste kodanikualgatusest. Täna me seda ei näe. Miks? Lühidalt - vabanemisega muutusid ühiskonna väärtused. Igaüks pidi ise oma heaolu eest seisma. Täna suudame juba enam ühiskonnale mõelda. Kuid see pole siiski õigustus kodanikuühiskonna puudumisele. Vähemalt mina ei taha sellega leppida.
Muret teeb tänane haridus koolides. Enam just ajalooline mälu ja selle õige edasikandumine noorpõlvedele, kes ise pole neist sündmusest kuidagi osa võtnud. Ning vanematel pole oma heaolu saavutamise nimel aega olnud neist sündmustest oma lastele rääkida. Mina olen tänulik oma õpetajale Riina Rajale, Laari kursuseõele. Kuigi päris oluline osa minu taustast pärineb ka kodust. Kuid Riina Rajasid ja minu analoogi kodust pole paljudel ja paljudel... Lisaks ajateenistujate arv väheneb ja suhtumine kuidagi lõtv. Möödusin täna hetkest, kui lõuna paiku Toompea kivi juures oli salk noori ajateenistujaid. Arvan, et neile tehti ajaloolist õpet. Mul oli seda nähes hea ja kindel meel.
Soovin, et meie haridusministrid, olenemata nimest ja parteilisest kuuluvusest, võtaksid meie haridussüsteemi tõsiselt. Just rahvusliku kasvatuse poole pealt. Et naised saaksid aru, kui tähtis roll on emadusel rahvuse edasikandmisel. Et noormehed saaksid aru, kui tähtis on olla tervislikult elav ja enesekaitseoskustega mees, et kaitsta oma peret ja rahvast isegi rahu ajal.

Hoidkem meie lippu kõrgel! Oleme vabad ja tegutsejad oma riigi ja rahva heaks!

Isamaa ilu hoieldes

Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele, pane tähele,
pane tähele, pane tähele!

Kui sina usud endaasse,
kui sina usud endaasse
arukate arvamisse,
arukate arvamisse
tugevate turjadesse,
tugevate turjadesse
vanemate vägevusse,
vanemate vägevusse
noorte meeste nobedusse,
noorte meeste nobedusse
õdedesse, vendadesse,
õdedesse, vendadesse
enne kõike endaasse,
enne kõike endaasse,
siis saad põlve parema,
siis saad põlve parema.

Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele, pane tähele,
pane tähele, pane tähele!

Kui sina usud hundi juttu,
kui sina usud hundi juttu
kardad koerte klähvimisi,
kardad koerte klähvimisi
kuulad sakste sajatusi,
kuulad sakste sajatusi
kannupoiste kaebamisi,
kannupoiste kaebamisi
saamameeste salvamisi,
saamameeste salvamisi
madalate manitsusi,
madalate manitsusi
sõgedate sõitlemisi,
sõgedate sõitlemisi
siis ei saa sa midagi,
siis ei saa sa midagi.

Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele, pane tähele,
pane tähele, pane tähele!

Kui sina vajud valedesse,
kui sina vajud valedesse
upakile unedesse,
upakile unedesse
käpakile käsu alla,
käpakile käsu alla
röötsakile rubla alla,
röötsakile rubla alla
siis saad kirbud kubemesse,
siis saad kirbud kubemesse
sügelised südamesse,
sügelised südamesse
päised pähe, kondid kõhtu,
päised pähe, kondid kõhtu
siis sa lähed põrgusse,
siis sa lähed põrgusse.

Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele, pane tähele,
pane tähele, pane tähele!

Kui sina usud endaasse,
kui sina usud endaasse
siis sina usud rahvaasse,
siis sina usud rahvaasse
taludesse tarkusesse,
taludesse tarkusesse
õpetusse, õigusesse,
õpetusse, õigusesse
kodukoha kaasikusse,
kodukoha kaasikusse
pilvepiiril pääsukesse,
pilvepiiril pääsukesse
siis saad vaimu vägeva,
siis saad vaimu vägeva
siis saad põlve parema,
siis saad põlve parema.

Haapsalu-Nõva

Eile-täna tegi meie pere väikese ringsõidu kodumaal. Mina liitusin Nelliga Haapsalus. Peale jalutamisi põrutasime Nõvale tädi Üllele (isa noorem õde) ja tema perele külla. Tore oli! Suured tänud pererahvale! Mõlemale pererahvale.

Veel pilte Kerdalt

Palju õnne!

Täna tahan ma õnnitleda sünnipäeva puhul Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ühte aseesimeest Andres Herkelit. Palju õnne!

(pilte tema kodukalt: www.herkel.net)

esimene tööpäev

Täna oligi minu esimene tööpäev põllumajandusministri nõunikuna. Maja on praegu väga vaikne. Puhkuste aeg veel. Aga suht põnev saab olema. Päris palju saab mul endal teha tööd, mida pole välja töötatud. Sisseelamiseks läheb kindlasti mõni aeg, kuid õnneks on tööpõld enam tutvusringkonnaga seotud. Minu ülesandeks jääbki peamiselt erakonna erinevate strutuuridega suhtlemine. Lisaks kohalike omavalitsuste ja maakondadega suhtlused.
Igatahes, mul on lahe ülemus. Kardan vaid seda, et ei suuda mingil hetkel naljal ja tõelisusel vahet teha, kuid hiljem on nii hea meenutada, kuidas on ta meie elu kirkamaks teinud. Helir-Valdor Seeder on mulle siiani silma jäänud kui tõsise töömehe, aruka ja arutleva isiksusena. Loodan, et meie koostöö kulgeb hästi.

pomm...

Seda ma kartsingi, et millal taas hakatase pommidega "mängima" (kui alljärgnev osutub siiski tõeks). Postimees täna kirjutab järgmist:

Gruusia siseministeeriumi teatel lendasid eile õhtul nende õhuruumi kaks Vene hävituslennukit ning viskasid alla 700-kilogrammise pommi, mis ei plahvatanud.

Siseministeeriumi pressiesindaja Šota Utiašvili sõnul kukkus pomm pealinnast Tbilisist 65 kilomeetri kaugusel asuvasse Tsitelubani külla, vahendas Reuters.

«Õnneks see [pomm] ei plahvatanud,» rääkis pressiesindaja. «Kui see oleks plahvatanud, oleks järgnenud katastroof.»

Utiašvili sõnul visati pomm kohaliku aja järgi kell kaheksa õhtul, keegi juhtumis vigastada ei saanud.

Tsitelubani küla asub Gori linna lähedal, mõne kilomeetri kaugusel Lõuna-Osseetia regioonist.

Toimetas Erik Henno, Postimees.ee

Kuubast ajendatult...

Täna tuli ootamatu uudis, et meie Riigikogu saadik Herkel külastas Kuubat ning sai seal ähvarduse maalt välja saata. Lugedes mõningaid kommentaare jääb silma Herkeli süüdistamine - ta olevat kurjategija, kes "mõnitas" kehtivat režiimi.
Vabandust, kuid ma ei saa mitte selle peale vait olla. Loen hetkel Richard Clarke raamatut "Kõigi vaenlaste vastu". Eks sealset tuleb ka kaine mõistusega võtta, kuid maailm on keeruline.
Clarke kirjeldab tihti olukordi, kus USA püüab asju lahendada füüsiliselt, mitte diplomaatlilsel viisil. Mõnes mõttes on see viimane samm - see tähendab, et "vaenlase" vastu tuleb astuda samade meetoditega. Kuid üldjuhul mina sellist meetodit ei toeta. See tekitab lisavaenu, mis võib korraks näiliselt lahendada olukorra, kuid keegi möödunud situatsioonist saab enam tuld jätkamaks vaenu ja nii hakkab kõik uuesti otsast peale.
Eestlaste roll maailmapoliitikas on oluline. Oleme siiski ainulaadses olukorras. Varsti täitub taas aastake, kui taasvabanesime Nõukogude Liidu ikke alt. Ja päris edukalt (v.a. sotsiaalsed probleemid). Nende kogemuste edasi andmine on oluline. Tänase kõne all oleva poliitiku roll minu arusaamist mööda oligi jagada suusõnaliselt mõtteid ja lootusi, et üks päev on ka kuubalastel parem kui täna. Ta ei läinud plaaniga nt Fidel Castro maha lasta, mida võiksid näiteks ameeriklased planeerida (kuigi see on ju mõttetu, viimane on suremas...).
Ohh, loodan, et peagi hakkab mul tänu sellele kirjutisele kergem ja neid inimesi, meie oma kodanikke, kes pooldavad kommunistlikku režiimi nii palju ilmsiks ei tule. Viimastele annaksin otsekohese soovituse: maailm on avatud, mine sinna, kus Sa end hästi tunned, Sa ei pea siin vägisi kopitama.

Ilus suvepäev

Täna oli üle pika aja soe ja suvine päev. Ootasin seda väga ja saan nüüd öelda, et mu puhkus polnudki nii väga valel ajal.
Olen ka siin mõnda aega eemal olnud. Oli igasuguseid tegutsemisi. Tööl oli vaja asjad kokku tõmmata. Lõpuks oligi pea nii laiali, et said isegi ühed olulised failid kustutatud. Vabandust. Jäi maha palju tegemisi, ja tõdemus, et minu tööga oleks pidanud tegelema ikka kaks inimest, mitte ainult mina ise. Viimane tööpäev oli iseenesest vaikne. Tööl olin vaid mina ja Merike. Merike on hästi tubli ja armastusväärne inimene. Tänan teda kogu südamest. Nii mitmedki rasked hetked oskas ta optimistlikult üle elada ning tuge pakkuda teistelegi. Hoia end, Merike!!!
Ja samal päeval sai lõpuks leitud ka endale uus elamine. Pidin kolima. Aga see oli nö uue elu algus. Tänan neid korteriomanikke, kelle juures sain viibida oma esimesed eluaastad Tallinnas - neid sai kokku seal siis 2 aastat ja 7 kuud. AITÄH!
Uus kodu, uus töö. Ohh, nädal veel ja siis olengi kõigi nende muutuste keskel. Täna tunnen mõnu puhkusest. Olen maal. Rohin peenraid, asjatan kasvuhoones, harvendan vaarikataimi, loen, magan pikalt hommikuti, suhtlen meie loomakestega, pesen nõusid, õmblen isegi ja tunnen vabadusest mõnu. Nii tore. Oleks seda vaid pikemalt...
Pildikesi ka tänasest päevast: