Kuubast ajendatult...

Täna tuli ootamatu uudis, et meie Riigikogu saadik Herkel külastas Kuubat ning sai seal ähvarduse maalt välja saata. Lugedes mõningaid kommentaare jääb silma Herkeli süüdistamine - ta olevat kurjategija, kes "mõnitas" kehtivat režiimi.
Vabandust, kuid ma ei saa mitte selle peale vait olla. Loen hetkel Richard Clarke raamatut "Kõigi vaenlaste vastu". Eks sealset tuleb ka kaine mõistusega võtta, kuid maailm on keeruline.
Clarke kirjeldab tihti olukordi, kus USA püüab asju lahendada füüsiliselt, mitte diplomaatlilsel viisil. Mõnes mõttes on see viimane samm - see tähendab, et "vaenlase" vastu tuleb astuda samade meetoditega. Kuid üldjuhul mina sellist meetodit ei toeta. See tekitab lisavaenu, mis võib korraks näiliselt lahendada olukorra, kuid keegi möödunud situatsioonist saab enam tuld jätkamaks vaenu ja nii hakkab kõik uuesti otsast peale.
Eestlaste roll maailmapoliitikas on oluline. Oleme siiski ainulaadses olukorras. Varsti täitub taas aastake, kui taasvabanesime Nõukogude Liidu ikke alt. Ja päris edukalt (v.a. sotsiaalsed probleemid). Nende kogemuste edasi andmine on oluline. Tänase kõne all oleva poliitiku roll minu arusaamist mööda oligi jagada suusõnaliselt mõtteid ja lootusi, et üks päev on ka kuubalastel parem kui täna. Ta ei läinud plaaniga nt Fidel Castro maha lasta, mida võiksid näiteks ameeriklased planeerida (kuigi see on ju mõttetu, viimane on suremas...).
Ohh, loodan, et peagi hakkab mul tänu sellele kirjutisele kergem ja neid inimesi, meie oma kodanikke, kes pooldavad kommunistlikku režiimi nii palju ilmsiks ei tule. Viimastele annaksin otsekohese soovituse: maailm on avatud, mine sinna, kus Sa end hästi tunned, Sa ei pea siin vägisi kopitama.