kõigi vaenlaste vastu

... on raamatu nimi, mille lõpuks läbi sain :). Raamatu autor Richard A. Clarke (fotol) on töötanud nelja viimase USA presidendi teenistuses. Raamatu peamise tegevuse ajal oli ta terrorisimivastast võitlust koordineeriva üksuse juht.
Raamat algab 11.septembriga. Kirjeldatakse seda olukorda, mis Valges Majas juhtuma hakkas. Kes tegutsesid ja keda kätte ei leitud. Raamatu eesmärk oli tutvustada USA võitlust bin Ladini ning tema loodud rühmituse al-Qaida vastu.
Kindlasti on siin raamatus küsitavusi ning asja tuleb võtta "kaine mõistusega". Samas on asju, mida mina ise ooleks küll lubanud avalikustada. Nt erinevate riiklike strateegiakillukeste avalikustamine, et kaitsta julgeolekut. Ega strateegiaid pole võimalik kiiresti ning 100% muuta.
Mis tähendab "kaine mõistus"? Teost lugedes jäin sügavasse mõttesse, isegi sattusin hämmingusse. Tajusin tugevalt suurriigi ja väikese riigi nagu Eesti mõtteviisi. Autor toob korduvalt välja mõistet üliriik. Maailma ainus ülisuurriik peale NL lagunemist... USA ei häbene valitsuse tasemel ihaldada vaenalse surma. Riiklik eesmärk on näha ja tunda bin Ladini verd. Ma ei vaidle, et bin Ladin ei oleks maailmale ohtlik. Kuid mõrv valitsuse tasandil?
Bin Ladin on olnud kaval mees. Orbiiti astus ta aktiivsemalt 1992.aastast. USA luureametnikud (vabandust, ma ei suuda kõiki institutsioone meeles pidada ja isegi kokku lugeda, mis olid raamatus välja toodud) hakkasid al-Qaida rühmituse nime teadvustama alles kuskil 1997-1998.aasta paiku, kuigi tegevust riigi vastu võis täheldada 1993. aastast.
Islamistide hulgas tehakse tugevat meelemürgitustööd. Läbi usu õhutatakse Lääne maailma vastu. Nende jaoks on kolm olulist vahendit, et jõuda eesmärgini - võita võim USA üle ning sealt edasi liikudes:

1. raha,
   
2. relvad
   
3. ja koraan.

USA suureks nõrkuseks on tema enda suurus. Kaitsefunktsioonidega institutsioone on loodud liiga palju. Ühe missiooni puhul lugesin kokku 9 asutust. Aga mida see tähendab? Tohutut bürokraatiat, mis teadagi ei soosi kiiret tegutsemist. Halastamatut vaenutsemist, konkureerimist omavahel. Tänu sellele on raamatus välja tulnud mitmed piinlikud ettevõtmised, mille peale näitaks rahuliku südamega näpuga.
Minu jaoks oli raamatut lugeda põnev. Tegevust oli ning presidentide käekäigud huvitavad. Clarke sümpaatia kuulus Clintonile. Tavapublikule kui naistemees ja võib olla tulevase USA esimese naispresidendi Hillary Clintoni abikaasa. Autor tundis teda enam - suure lugemuse ja töövõimega inimesena. Arutleva ja otsuse-, tegevuskindla juhina. See jutt kergitas ka minu kõrvu :).
Ronald Reagani puhul tuli välja, et tema kaaskond oma ülemust eriti ei austanud. Tuli ette olukordi, kus kaardina taga sõimati, et miks ta ikka nii ei vastanud pressile kui oli kokku lepitud jne.
Kõige vähem sümpaatiat Clarke poolt näen isa-poja presidnedi"paarist" Bushidele. Eriti viimasest, kelle ameti ajal palus ta end mujale üle viia. Bushi isekus, rumalus ja sõnakuulmatus Iraagi ründamise kinnisidee suhtes polnud talle vastuvõetav. Autori sihtmärk oli ju hoopis bin Ladin, kelle otsesid suhted Iraagiga ei suudetudki tõestada. Seda suudeti tõestada näiteks Pakistani, Iraani, Liibüa, Süüria, Saudi-Aarabiaga.
Mind haaras lugedes järgmine paralleel. Ka Venemaa peab end suurriigiks. Putin teeb kõik, et mitte seda tiitlit kaotada, vaid enam seda õigustada. Suurriigi tiitlit saavutatakse sõjalise edukuse näitel. Venemaa vallutab kui ka okupeerib, USA okupeerib ("aitab ehitada demokraatiat". Miks jutumärkides? Sest siiani pole USA mõistnud kohalikke iseärasusi ning pole koostanud pikaajalist tegutsemisstrateegiat, mille tõttu pole me täna edu näinud.). USA ja Venemaa erinevus on valitsevas režiimis - demokraatia versus autoritaarne "demokraatia". Üht eelistatakse enam tänu sellele kui teist. Kuid oma sõdurite sõtta saatmine, relvastuse üle kontrolli omamine, luuretegevus jne on analoogsed.
Hirmus, kas pole? Minu jaoks küll. Loo alguses tõin sisse väikese riigi Eesti. Väikeriigi mõtlemine on alalhoidlik. Ei juleta tugevaid samme ette võtta. Aga eks me oleme tänu sellele läbi ajaloo teinud vigu, pigem mitte alati põhjusega tappa saanud. Ei usu, et see mõtteviis ka murduks nii pea, kuid edusamme on tehtud. Venemaa propagandamasinale vastuhakkamine on tugev samm. Loodan, et seda teed suudetakse nii mõnigi aeg jätkata.
Soovitan tõesti lugeda R. Clarke "Kõigi vaenlaste vastu". Minu maailm avanes üle pika aja päris tublisti :).