taasiseseisvumispäev

Kummaline, kuid Eesti vabariigi taastamine on tegelikult minu elu inspiratsiooniallikas olnud. See kirg, metsikus ja julge tegutsemine on mind siiani kadeks teinud, oleksin ise tahtnud nendes tegemistes aktiivselt kaasa lüüa. Mäletan seika, kui isa ja hea ehitusmees ning peretuttav Aksel "suurt" kuuri ehitasid. Mina olin selleks ajaks 10.aastane. Lauavirnale oli sätitud patareidel töötav raadio, mida iga natukese aja tagant kuulama jäime. Meeles sõnum: tankid tulevad. Mäletan seda tunnet - hirm, isegi raev.
Arvan, et tänu iseseisvumisliikumistele kaasa elamisele juba väikese lapsena ei suutnud ka vene keelt suhu saada. Õppisin seda kokku 7 aastat, kuid täna suudan heal juhul numbreid öelda. Aru ei saa midagi. Eks see oma aja vili...
Meenub seik mõned aastad tagasi. Temaatika viib mind ekstaasi. Sellest sai aru ka minuga sama päeva sünnilaps Ruutsoo. Meie erinevuseks on mõned vaated. Nt ühes kursusetöös ei soosinud ma kuidagi Rahvarinde tegevust, tänu Savisaarele. Ruutsoole see ei meelidnud. Ka tema oli ju RR aktivist. Sain oma tulemuse B. Nädal aega hiljem kohtusin temaga, et hinnet martikkelisse saada. "Mnjah, näen, et jagad asja. Panen Sulle A, kui edaspidi RR tegevust nii ei käsitle", sõnas ta minu üllatuseks. Olin vait ega osanud midagi öelda. Olin õnnelik oma uuest hindest A-st...
Aga täna olen veidi kurb. Tänases AK-s nägime kahte seltskonda - Ilves ja Savisaar. Üks pidas omi üritusi ja teine omi. Minu meelest on see väär. Savisaare, Rüütli ja teiste pärast ma ise ka seda päeva avalikult ei tähista, kuigi peaksin. Tänane päev peab olema üldrahvalik. Üks pool on nagu Savisaarele niisama alla andnud. Kuigi viimane on minu arvates muutunud ja muutub enam meie riigi julgeolekut õõnestavaks inimeseks. "Nagu" seetõttu, et see seltskond on Hirveparki koondumas 23.augustil.
Tegelikult oleks vaja siiski ületada Savisaare ülbus ja tema kõrvale julgelt astuda, nagu Ilves seda püüab. Kuid Ilves üksi ka ei suuda. Üheskoos suudame märkamatult haarata enda tegevustesse need, kes pimestatult Savisaare järel sörgivad.
Veidi idealistlik, kuid ilma ideaalideta me ka tuleviku poole suundu...
Minu jaoks on taasiseiseisvumisliikumise aastad hea näide eestlaste kodanikualgatusest. Täna me seda ei näe. Miks? Lühidalt - vabanemisega muutusid ühiskonna väärtused. Igaüks pidi ise oma heaolu eest seisma. Täna suudame juba enam ühiskonnale mõelda. Kuid see pole siiski õigustus kodanikuühiskonna puudumisele. Vähemalt mina ei taha sellega leppida.
Muret teeb tänane haridus koolides. Enam just ajalooline mälu ja selle õige edasikandumine noorpõlvedele, kes ise pole neist sündmusest kuidagi osa võtnud. Ning vanematel pole oma heaolu saavutamise nimel aega olnud neist sündmustest oma lastele rääkida. Mina olen tänulik oma õpetajale Riina Rajale, Laari kursuseõele. Kuigi päris oluline osa minu taustast pärineb ka kodust. Kuid Riina Rajasid ja minu analoogi kodust pole paljudel ja paljudel... Lisaks ajateenistujate arv väheneb ja suhtumine kuidagi lõtv. Möödusin täna hetkest, kui lõuna paiku Toompea kivi juures oli salk noori ajateenistujaid. Arvan, et neile tehti ajaloolist õpet. Mul oli seda nähes hea ja kindel meel.
Soovin, et meie haridusministrid, olenemata nimest ja parteilisest kuuluvusest, võtaksid meie haridussüsteemi tõsiselt. Just rahvusliku kasvatuse poole pealt. Et naised saaksid aru, kui tähtis roll on emadusel rahvuse edasikandmisel. Et noormehed saaksid aru, kui tähtis on olla tervislikult elav ja enesekaitseoskustega mees, et kaitsta oma peret ja rahvast isegi rahu ajal.

Hoidkem meie lippu kõrgel! Oleme vabad ja tegutsejad oma riigi ja rahva heaks!