ebaõiglus on tolereeritud

Lugesin tänasest Postimehest lugu, kuidas tasuta maasturiga sõita saab. Peategelane siis endine Rahvaliidu peasekretär Lea Kiivit. Ja esimene mõte oli müügimehe põhjendusi lugedes, et maailmas valitseb tohutu ebaõiglus (kuidas küll võib nii anda ja samas võtta, kuid ülejäänud peavad ausal ja küllaltki bürokraatlikul teel oma vara soetama). Ühiskonna korruptiivsusaste on küllaltki kõrge. Hoolimata Eurostati ja ma ei tea veel kelle uurimustest.

Samasugust õudust tundsin ka eilset EPLi lugedes, kuidas Reiljani jahiarvete maksmise kahtlusest vabanes seesama Saksa Auto omanik Sarri, kes on seotud ka Kiivitile maasturi hankimises. Terve lugu oli minu jaoks tõestus, et mingi tõsine sahker-mahker seal käis, kuid prokuratuur ei leidnud midagi. Tekib küsimus, et kas tõesti? Miks?

Paraku on korruptiivseid ilminguid veel enam kohalike omavalitsuste tasandil. Riiklikul tasandil jäävad hambusse tõsisemad "tegijad", kes siiani on tegelikult karistuseks saanud küll tohutu meediatähelepanu, kuid reaalsest karistusest on puutumata jäädud. Paraku kohalikes omavalitsuses maetakse kõik kinni. Kogukonnad on neis kohtades kahanevad ning need vähesedki hoiavad suu kinni töökoha säilitamise tõttu. Riigikontrollil pole reaalseid tegevusvõimalusi.

Minu jaoks on kogu see kupatus kokku tõeline ülekohus. Nii ju jäädakse rahva vara järjest enam ja enam varastama. Mis on praegune Venemaa? Vare, mille on tühjaks teinud riigiisad ise. Kas meid ootab ees analoogne tulevik? Päris sellist vast mitte, kuid võib olla kuristik tuleb ühel hetkel läbi elada küll.

Kui kohus midagi ette ei suuda võtta ning Riigikontroll ka, siis me ju tolereerime neid tegevusi. Vaikides, kuid kindlalt. Miks? Me ei tea, mida teha? Meil pole julgust. Kas mul on julgust näituseks? Arvan, et oleneb olukorrast. Täna suutsin vähemalt probleemi tõstatada. Hea algus seegi.