head vana aasta lõppu!

Ning parimat uut - 2008. aastat!!!

kaks takti ette

Üks väheseid võistlusi, mida TV vahendusel jälgisin oli "Kaks takti ette". Täna oli finaal Mihkel Ratti, Iiris Vesiku ja Margus Vaheri vahel.

Viimases saates laulis Ratt suht mustalt. See häiris. Ja minu meelest tegi ta seda ka varasemates saadetes, kuigi ta oli alati lemmik nii žüriile kui publikule.

Iiris Vesiku hääl oli väääga sarmane Kerli Kõivule ja see mind veidi häiris. Seal puudus selline aluspõhi, mida tahan tavaliselt tunnetada. Samas, väga tubli esineja. Ja laulis puhtalt.

Margus Vaher polnud väga pealetükkiv ja seetõttu oli konkurentsis seal ääre pea. Kuid mulle Margus meeldis. Ja täna ta ka võitis. Olen tulemusega äärmiselt rahul. Palju õnne!!!

Ja nagu teada on (allikas PM), siis näeme kahte tänast finalisti ka Eurovisiooni eelvõistlusel (Iiris Vesik, tänane võitja).

Siin üks varasema saate esitus võitjalt:

Igor Mangi ennustus

Tänases Maalehes on esimene osa tähetarga Mangi ennustusest tulevaks aastaks. Juba mitu nädalat on see seltskondades jututeemaks. Teen lühikese ülevaate sellest osast, mida Mang kujutas kuude kaupa.

Jaanuar. Halvad ajad on ees. Palju agressiivsust ja vägivalda. Eriti keeruline periood 7.-20.jaanuar.

Veebruar. 20.veebruarini toimub stabiliseerumine. Riigikogus toimuvad sõnasõjad ning poliitiliselt on raske.

Märts. Rahulik periood. Koostöö saadakse väidetavalt tagasi. Aga ohh üllatust - tuleb muutusi valitsuse koosseisus. Ma ei loe välja, kas praeguste partnerite liikmete seas toimub muutusi või on see juba uute partnerite uus valitsus. Lõpukokkuvõttes Mang siiski mainib, et Riigikogul võib isegi laialisaatmisoht ees olla, sest ei suudeta valitsust kokku panna...

Aprill. Ei midagi eriti. Uued valitsused hakkavad usinasti tööle.

Mai. Kaineim ja asjalikuim kuu olevat. Peateema raha.

Juuni. Kuni 18.juunini on kõik rahulik ja soodne puhkuseks. Pärast seda algab taas raske periood.

Juuli. Pinge kogub taas jõudu.

August. Raske kuu. Katastroofid on tulemas. Valitsuses taas rahutused. 3.-25. august raske.

September. Tegeletakse peamiselt siseriiklike teemadega - majanduse ja põllumajandusega. Valitsuses pole endiselt kerge.

Oktoober. Võimalik on taas remont valitsuses. Lisaks võib ette tulla muutusi Presidendi meeskonnas.

November. Hinnad taas tõusevad. Valitsuse ja Riigikogu omavahelised suhted nullis. Tulevat palju muutusi, nt ka palgapoliitikas.

Detsember. Üks raskemaid kuid aastas. Parteid on pidevalt sõjas. Maailmas kuulutatakse mitmetes riikides välja erakorraline seisukord.

See oli tõesti üks valik ja peamiselt Eesti poliitelu silmas pidades. Raske aasta tulevat. Keeruline ning rahutu. 3.jaanuaril "saaga" jätkub.

Kainet meelt!


* ääremärkus peale mitut tagasisidet - see minu kokkuvõte on väikese iroonigaga. võta ka Sina, hea lugeja, seda irooniaga! (31.12.07)

Allikas: Maaleht (28.12.07) (kahjuks paistab server ülekoormatud olema...)

kurb päev

(täiendus - kaastunde avaldused netis)

Täna on äärmiselt kurb päev. Elavate hulgast lahkusid kaks märkimisväärset kodanikku. Üks neist siit samast - meie oma kodumaalt.

Jaan Kross (1920-2007). Eesti rahvuse suurkuju. Suurkuju ka minu põlvkonnale, kellele pole palju antud nii lähedalt tunda just suurkujusid.

Minule on Kross veidikene meenutanud vanaisa. Tegelikult isegi mõlemat vanaisa. Pikka kasvu. Lisaks teatud väline sarnasus.

Kross on alati avalikkuse ees esinedes jäänud erudeeritud, naeratav, kaalutlev ja sügava tähendusega inimesena. Temale väga sarnane oli ka Lennart Meri, kellega täna Krossi ka samastatakse.

Benazir Bhutto (1953 - 2007). Pakistani opositsioonijuht, kellele saadeti enesetaputerrorist. Jube surm. Kuid ma kartsingi, et temaga võib peagi midagi juhtunud. Bhutto oli paguluses kaheksa aastat ning tuli alles paar kuud tagasi kodumaale - Pakistani, et oma rahvast aidata. Ta oli haritud naine nii peaministri (kaks korda) kui ka juht õigluse eest võitlejana.

Ise ma temast palju ei tea, kuid tema julgus ning pealehakkamine olid aukartustäratavad. Oleks selliseid naisi enamgi. Need vähesedki kas tapetakse või tõrjutakse ühiskonnast eemale.

minu jõulud

Eile tuli lumekirme maha, mis ära sulas, kuid täna hommikul oli taas uus lumekirme maas. Õhtul tuli lisa. Mingilgi määral olidki meil valged jõulud.
Täna oli meie kingipäev.
Aitäh kõigile toreda õhtu eest! Aitäh päkapikkudele!

Hääd pühade jätku!

häid pühi!

HÄID PÜHI!!!

Valik soove, mida olen kingiks saanud.
IRL:

Aitäh Ann:

Jõulurõõm on punapalgne,
jõulurõõm on sajajalgne.
Igaühe juures käib,
tipib maja õnne täis.

Särisegu verivorstid,
krõbisegu piparkoogid.
Tulgu lund ja sõitku saanid,
mingu täide kõik Su plaanid.
Uuel aastal uue hooga,
saatjaks olgu rõõmus meel.
Mingu tööl ja oma kodus
kõik Sul ikka tõusuteel.

Aimar:


Charlie Rootsist:

dissidendi surm

Jõudsin täna lõpule raamatuga "Dissidendi surm. Aleksandr Litvinenko mürgitamine ja KGB tagasitulek" (Alex Goldfarb, Marina Litvinenko; Pegasus 2007).

Mõtlen siin, et kuidas alustada. See raamat tegi mu sõnatuks. Ma soovitan seda raamatut lugeda. See on hästi kirjutatud ning lugedes tekib sees imelik värin, et mis edasi. Eriti rabas mind lõpp, kus räägitakse tema mürgitamisest - peamine küsimus oli - mida oli talle sisse antud?

Selles raamatus on kõike - põnevust, kaastunnet, raevu, armastust. Paraku tuleb tõdeda, et armastus oligi see, mis muutis Šasa (Litvinenko hüüdnimi) elu ning võis tuua selle saatusliku enneaegse lahkumise. Aga seda mitte halvas tähenduses. Elu väärtused muutusid, võiks öelda, paremuse poole (minu kui naise pilgu läbi).

Šasa oli KGB luureohvitser. Edukas ja tunnustatud. Tal on esimesest abielust kaks last. 1993. aasta juunis kohtus ta Marinaga. Naine, kes võlus ta koheselt. Oktoobris ootas Marina "äkitselt" last. Nimelt ei oldud naisele antud lootust viljastumiseks. Šasa oli õnnelik. "Nüüd võin ma olla kindel, sa ei jäta mind maha," ütles ta.

Armastus muutis Šasa elu. Ta hakkas mõtlema elus olulisele. Elu mõte oli Marina. Enne teda ei kahelnud Šasa oma tegudes ning oli ustav oma tööle. Ega ta ei paistnud olema keegi, kes tapab. Tema ülesandeks oli lahendada olukordi. Ta oli ka üks neist, kelle ülesannete hulka kuulus ka Tšetšeenias toimuv. Seetõttu on ka see raamat tähelepanuväärne, et kirjeldatakse palju sealseid sündmusi. Anna Politkovskaja oma raamatuga "Putini Venemaa" kirjeldab peamiselt tagajärgi ja sündmusi, siin aga räägitakse enam poliitilistest tagamaadest ja käikudest.

Seoses Tšetšeeniaga tuleb mängu oligarh Boriss Berezovski. Truu, isegi liigagi kärsitu demokraatia eest võitleja. Liiga idealistlik, arvan ma, mis põhjustas tema pikaajalise "pimeduse" Venemaa teatud isikute suhtes (sh Putini enda suhtes). Vahel raamat nagu rääkiski Berezovskist. See saab tähendada vaid üht - kui olulist rolli ta mängis poliitilises elus.

Berezovski oli see mees, kes aitas haigel Boriss Jeltsinil edasi jõuda ning püsida teisel ametiajal. B. töötas Jeltsinile välja valimisloosungi - vali või kaota. Jeltsin oli (ja teatud ringkondades on ka täna) demokraatia sümbol Venemaal, hoolimata sellest, milline kaos sai osaks sealses ühiskonnas. Kahjuks ei avatud päris tagamaid, kuidas Berezovski nii kõrgele kui Kremlisse sai. Kardan, et mitte päris puhtalt.

Nagu Venemaale kombeks, otsiti ühel hetkel Jeltsinile mantlipärijat. 1999. aastast ilmus areenile Vladimir Putin. Tema puhul peeti kõige olulisemaks lojaalsust. Putin suutis kõiki lollitada. Berezovski oli temast sillas. Kuid see ei saanud kaua jätkuda. Rahva seas ju öeldakse - võim rikub inimesed.

Berezovskist püüti Kremlis kohe vabaneda. Tema ja ta demokraatia polnud Putinile meelepärane. B ei saanud sellest arugi, kuid tõde on see, et ta palus ka Inglismaalt asüüli ning erinevate vandenõuteooriate autor olevat B ise.

Alex Goldfarb lahkus 1970. aastatel Venemaalt USA-sse. Ta endast palju ei räägi, kuid oli ka omal ajal demokraatlike väärtuste eest väljas. Ta töötas miljardäri George Sorose heaks saadikuna Venemaa küsimustes. Sorosest ma aru ei saanud. Alguses oli ta nagu hea tegelane, kes toetas ka demokraatlikke liikumisi, kuid temas paistis see rahahimu nii suur, mis ajas tülli ta Berezovskiga, millele järgnesid kummalised süüdistused Sorose enda poolt (muud põhjust ma ei oska välja tuua). Alex pidi ühel hetkel valima ning ta valis B.

Berezovski oli see mees, kes muutis Šasa elu. 1998. aastal korraldas Šasa pressikonverentsi, kus avalikustas korruptsiooni ning tegeliku elu KGB-s. Korruptsioonist oli ta puhas. Šasa oli elanud keskkonnas, kus rahast ja KGB erinevatest väärtegudest ei räägitud. Ta polnud neist kuulnudki ning Marina oli isegi hämmingus, kui kesist elu nad tegelikult elasid. Oluliseks oli lojaalsus oma riigi suhtes ja seda oli Šasa hinges kuni surmani. Ta võitles Kremli vastu, kes püüdsid ka Berezovskit kõrvaldada, millega Šasa ka meediasse välja tuli.

Šasa oli üks neist, kes uuris elumajadele tehtud pommiplahvatusi, mis teenisid Putini huve. Ta istus vangis veebruar kuni detsember 2000. Detsembris ta tegi ka otsuse ning põgenes Türgi kaudu ja Alexi abiga maandus lõpuks Londonis, kus palus poliitilist varjupaika. London, peaks ütlema, on tõeline paradiis igasugustele venelastele, tšetšeenidele ning kindlasti veel pajudele teisitimõtlejatele. Londonis pühendas ta oma elu Putini ja KGB väärtegude tõestamisele. Ta kirjutas ka raamatu, mis on lõpuks ka eestikeelsena meie poelettidele jõudnud - "FSB laseb Venemaa õhku".

1.novembril 2006 Šasa mürgitati. Ta pidas vastu erakordselt kaua. 23 päeva. Kolm esimest päeva oli ta kodus. Haiglas ei suudetud leida põhjust, mis ta sees kõike hävitas. Alguses arvati, et see on tallium. Talliumi puhul oleks pidanud ka ta lihased kärbuma. Paar päeva enne surma tuli üks teadlane mõttele, mis võiks olla. Peale surma saabunud laboratoorsed uuringud kinnitasid, et tegu oli poloonium - 210. See on tuumapommi valmistamise aine. 1 g tapab sadu. Talle oli meeletu kogus seda sisse joodetud tee kaudu. Kui pole otsekontakti ainega, siis puudub ka oht. Kuid see jääb kõikjale külge ning hakkab vähehaaval lagunema 138 päevaga muutudes lõpuks tinaks.

Enne surma tegi Šasa avalduse, kus tunnistas, et see on Putini kätetöö. Tema saadikud Andrei Lugovoi ja Dmitri Kovtun pidid "töö" ära tegema juba 16.oktoobril Šasaga kohtudes. Kuid nad ei saanud hakkama. 1.novembril oli neil kaasas kolmas, tundmatu mees, tapja silmadega, kes väidetavalt tegi põhitöö ära. Putin muidugi eitas. Ja eitab tänaseni. Mina usun, et see oli tema tellimustöö. Kes on järgmine? Kaua elab loomulikku elu veel Berezovski?







Oleksin nagu palju rääkinud, aga samas öelnud raamatu kohta väga vähe. Tegu on mahuka ja sisuka raamatuga. Eks igaüks peaks seda lugema. Üks parimaid viimase aja lugemisi kindlasti. Nüüd ootan hetke, mil saan lugeda tema enda raamatut. Lisaks ootan Politkovskaja uut raamatut, mis lubadustele vaatamata pole raamatupoodidesse jõudunud. Ahjaa, ja minu huviorbiidis on ka raamat oligahrist Abramovitšist, kes vilksatas Berezovski kaaslastest läbi. Kuid kes oli jäänud Putinile truuks.

Pühade kohta sünged raamatud. Kuid eks elu on selline, mis ei sõltu pühadest ega moraalist.

Head lugemist!

kes on kes?

Loen Posimees Online kokkuvõtet riigikogulaste tööst ja lõpus on selline lausejupp - "IRL liikmed Jaanus Rahumägi ja Margus Tsahkna."

Tuletan kirjutajale meelde, et Rahumägi on juba ammu Reformierakonnas. Seda fakti võiks kontrollida. Olemas on allikas info.eer.ee, kus saab erakondlikke kuuluvusi kontrollida.

Eks tuleb arvestada ka seda, et eksimine on inimlik.


Allikas: Postimees, Riigikogu liikmed käisid usinalt tööl.

koosviibimine

14.detsembril oli IRL töötjate ja fraktsiooni ning ministrite ühisjõulupidu. Esitlen väikese valiku meeleolu fotode kaudu.

teerull

KE ja RE teerull tegi oma töö. Jõks ei saanud toetust jätkata õiguskantslerina.
Poolt oli 36 saadikut.
Vastu 56 saadikut.
Erapooletuid polnud.

IRL + SDE + RL + Rohel oleksid kokku andnud 41 häält, kuid paistab, et puudujaid oli päris mitmeid. Ma ei usu, et RE ja KE poolt oleks lisahääli tulnud. Kahju!

Väiksematest parteidest, Presidendist ja avalikust arvamusest üle sõitmine pole avatud demokraatiale omane ning meenutab Venemaa suveräänset demokraatiat.

Ootan Presidendi uusi ettepanekuid.

Reform kardab Jõksi

RE poolt Allar Jõksile vastuhakkamine pole hea märgiga. Seda just orvatele otsa vaadates. Poole kõrvaga kuulsin, et nende jaoks pole Jõks vastuvõetav tänu tema tegevusele erakondade rahastamsie teemal. Eks neile ei meeldi, et rahakoti kallale kiputakse.

Minu arvates on korralik debatt erakondade rahastamise üle pidamata. On kuulda olnud erinevatest seisukohtadest, kuid miski jääb puudu.

Olen ka saanud sellist infot kolmandast allikast, et oravad on oma tegevusi suuremas osas rahastamas läbi riiklike ehitusobjektide, kus summad käivad läbi oma ministeeriumide. Ehitusmaterjalide maksumust on võimalik kontrollida, kuid töötasusid mitte. Kurb, et asjad nii käivad.

Soovitan RE uhkus alla neelata ning alustada läbipaistvat elu. Muidu lõpeb nii nagu juhtus Rahvaliiduga...

Lisaks, kuuldavasti pole President alla andnud! Õige ka - keegi peab ka avalikku arvamust esindama ja selleks sobib President väga hästi.

Lõpetan Mihkel Muti tabava tsitaadiga:
"Rahva silmis läheb see juhtum ajalukku ikkagi kui ausa mehe kotti ajamine."

"naiste võim"

Eile kukkus läbi Ukrainas peaministri kinnitamine. Kandidaadiks oli suht skandaalne naisterahvas Julia Tõmošenko, kes kahetsusväärselt ühe puuduva parlamendisaadiku hääleta jäi volitustest ilma. See tõi kaasa tavapäratu käsikähmluse, mis mulle tõendab, et demokraatlikest käitumisnormidest Ukrainas ollakse veel üsna kaugel.

Seda väikest "rüselust" näeme Reutersi vahendusel.

päeva tsitaat

Tänases Postimehes on arvamuslugu Garri Kasparovilt Venemaa parlamendivalimistest.
Paar tsitaati ja tähelepanekut sealt:

• Ühe anekdoodi järgi on demokraatial ja Putini süsteemil samasugune vahe nagu kahel toolil: üks on nahaga kaetud, teine elektritool.

• Ebamaise 99,5-protsendise osalemise juures andis 99 protsenti tšetšeene hääle Ühise Venemaa poolt. Ärgem unustagem, et see on partei, mida juhib Putin, teise Tšetšeenia sõja autor, mille käigus vähem kui kümne aasta eest tehti maatasa Tšetšeenia pealinn Groznõi. /.../ ainsad, kes Tšetšeenias ei hääletanud, olid need, kes surid valimispäeval.

jõks vs madise

Eesti Vabariigi Põhiseadus ütleb:

XII peatükk

ÕIGUSKANTSLER

§ 139. Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.
Õiguskantsler analüüsib seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande.
Õiguskantsler teeb Riigikogule põhiseaduse §-des 76, 85, 101, 138, 153 ettenähtud juhtudel ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe või Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks.

§ 140. Õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul seitsmeks aastaks.
Õiguskantslerit saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega.

§ 141. Õiguskantsleril on oma kantselei juhtimisel samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimiseks.
Õiguskantsler võib sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse istungitest.

§ 142. Kui õiguskantsler leiab, et seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse õigustloov akt on põhiseaduse või seadusega vastuolus, teeb ta akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see kahekümne päeva jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla.
Kui akt ei ole kahekümne päeva jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla viidud, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks.

§ 143. Õiguskantsler esitab kord aastas Riigikogule ülevaate seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kooskõlast põhiseaduse ja seadustega.

§ 144. Õiguskantsleri õigusliku seisundi ja tema kantselei töökorralduse sätestab seadus.

§ 145. Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta ainult Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.

X X X

Tänane olukord on päris huvitavaks kujunenud. Kui tõsiselt rääkida siis halekoomiliseks. President tegi parteide juhtkondadega konsulteerides ettepaneku Riigikogule ennistada õiguskantslerina Allar Jõks. Mina toetan ettepanekut. Jõks on end tõestanud kui erapooletut institutsiooni, kes ei löö risti ette ka Riigikogule näpuga näitamisel.

Kui midagi parteidega rääkima või kooskõlastama hakkad, siis arvavad nemad, et roll on siiski nende käes. Eriti Reformierakond leiab, et nemad on need tegelikud valikute tegija. RE-ga lõi mesti nende vana truu partner Keskerakond.

Ülle Madise vastu mul ei ole midagi. Ta on mulle paar ainet ülikoolis andnud ning tema julgus, erudeeritus ja vaprus ning teatud idealism mulle meeldivad. Tean, et temast peavad paljud lugu. Paraku on Madise, minu arvates, lõksu langenud. Ta on sattunud RE mängukanniks. Selle tulemusena ei saa keegi aru, kas tema huvi on saada õiguskantsleriks või riigikontrolöriks, sest jutud on, et ta on nii ühes kui teises fraktsioonis esinenud mõlema ametiposti kandidaadina. Kardan, et selline segadus ei tule talle tulevikku vaadates, lähiajal kasuks. Madise saab õiguskantsleriks, tean seda, kuid ka tunnen, et ta pole sel korral selleks päris küps. Seitsme aasta pärast pole talle konkurenti.

Minu tarkusetera on, et tuleb oodata oma õige aeg ära. Kuigi mul endal on ka selle ootamisega muresid... Kuid hiljem on ootamine kasuks tulnud.

Mind selle teema puhul panebki muretsema RE käitumine. Ta tahab olla ainuvalitseja. Ka presidendi üle, kelle selja taga ta seisis koos SDE ja IRLiga presidendikampaania ajal. Nüüd on RE oma presidendi hüljanud ning umbusaldab teda. Kahetsusväärne.

Lisaks on presidendi ja Jõksi poolt avalik arvamus, mis on tugevam kui RE viimaste aja reitingud.

Loodan, et RE seekord neelab uhkuse alla. Suur tükk ajab suu lõhki! Tullakse arukusele ning ei anta soodsat pinnast taas KE pluss RE koalitsioonile, mis Eestile kindlasti hästi ei mõju. Eelmise valitsuse "musta pesu" peseb RL, kes oli väike partner kahe suure vahel. Kuid usun, et ka suurte "must pesu" tuleb peagi välja. Et seda "musta pesu" liiga palju ei tuleks, selleks ongi vaja vältida RE ja KE koalitsiooni, päästmaks riigi areng.

Elust Venemaal läbi kahe raamatu

Novembri alguses kirjutasin loo kahest siingi räägitud raamatust - "Putini Venemaa" (A.Politkovskaja) ja "Mihhail Hodorkovski. Vaikuse Vang" (V.Panjuškin).

Tänan avaldajaid -

09.11.2007 Hiiu Leht, "Elust Venemaal läbi kahe raamatu silmade"
15.11.2007 Pärnu Postimees, "Elust Venemaal"
15.11.2007 Koit, "Venemaa tänasest elust kahe raamatu kaudu"
27.11.2007 Sakala, "Põlates ja tappes"

Aitäh!

Riik - see on kodanik

Enne kodanikupäeva, 26.novembrit esitlesin maakonnalehtedele oma loo "Riik - see on kodanik". Tänan kõiki lehti, kes selle loo avaldasid.

Suured tänud -

22.11.2007 Meie Maa
22.11.2007 Lõuna-Leht
23.11.2007 Pärnu Postimees
23.11.2007 Oma Saar
23.11.2007 Harjumaa
24.11.2007 Põhjarannik
24.11.2007 Koit
26.11.2007 Harju Ekspress
27.11.2007 Virumaa Teataja
27.11.2007 Lääne Elu

press tegi taas oma valiku

Täna kuulutas Eesti ajalehtede liit taas pressisõbra ja -vaenlase. Tänase valiku üle on mul päris hea meel. Juba oligi hirm, et keegi on oma mainega päris pikalt pilvepiiril hõljunud. Aeg on maa peale tulema hakata.

Eesti ajalehtede liidu valikud läbi aegade:
2007 Pressisõber Juhan Kivirähk, pressivaenlane Andrus Ansip
2006 Pressisõber postuumselt Aadu Luukas, pressivaenlane Enn Pant
2005 Pressisõber Tõnis Lepp, pressivaenlane Andres Lipstok
2004 Pressisõber Marko Pomerants, pressivaenlane Rein Lang
2003 Pressisõber Mati Alaver, pressivaenlane Peeter Tali
2002 Pressisõber Allar Jõksi, pressivaenlane Heiki Kranich
2001 Pressisõber Ingrid Rüütel, pressivaenlane Mart Laar
2000 Pressisõber Ivar Tallo, pressivaenlane Toivo Jürgenson
1999 Pressisõber Jüri Mõis, pressivaenlane Lennart Meri
1998 Pressisõber Lennart Meri, pressivaenlane Olari Taal
1997 Pressisõber Paul Varul, pressivaenlane Robert Lepikson
1996 Pressisõber Tunne Kelam, pressivaenlane Tiit Made
1995 Pressisõber Siim Kallas, pressivaenlane Edgar Savisaar
1994 Pressisõber Mart Laar, pressivaenlane Lennart Meri


Allikas ETV24

Ühtne Venemaa võitis

... õigemini polnud see mingi üllatus. Võit oli vaid vormistamise tulemus. Astrid Kannel mainis AK otsestuudios, et Putin on pettunud oma tulemuses. Ju ootas üle 80% toetust.

Ehmatas Eestis elavate venelaste toetuse Putnini parteile - 81%. See on Putini unistus kuid Eesti katastroof. Tõsine sõnum meie riigile, kes peaks hakkama mõtlema meie haridussüsteemile venekeelsete noorte seas ning venekeelse meediaruumi levikule meie territooriumil.

Ja juba juubeldab KE, kes rahuga jälgis vaatepilte saatkondade uste taga pikkadest järjekordadest Narvas ja Tallinnas.

Kui loetud on 97,8 protsenti Venemaa riigiduuma valimiste häältest, on Itar-TASSi andmetel hääletustulemused järgmised (sulgudes välismaal hääletanud venemaalaste eelistused):
Ühtne Venemaa- 64,1 protsenti häältest (73,26)
Venemaa Kommunistlik Partei- 11,6 (8,66)
Liberaaldemokraatlik Partei- 8,2 (4,75)
Õiglane Venemaa- 7,8 (3,55)
Agraarpartei- 2,3 (0,86)
Jabloko- 1,6 (3,61)
Kodanlik Jõud- 1,1 (1,36)
Paremjõudude Liit- 1 (2,05)
Venemaa Patrioodid- 0,9 (0,7)
Sotsiaalse Õigluse Partei- 0,2 (0,26)
Demokraatlik Partei- 0,1 (0,16)

Allikad Postimehest: "Putini partei sai välisvenelastelt hiigeltoetuse" ja "81 protsenti Eesti venemaalastest hääletas Ühtse Venemaa poolt"

Rahvaliit - kadunuke?

Eile oli Rahvaliidu kongress, kus erakonna esimeheks valiti Jaanus Marrandi. Viimasel ajal kiputakse ikka mõtisklema Rahvaliidu saatuse üle. On ju järjest ilmnevad korruptsioonisüüdistused kui ka -tabamised erakonda tunduvalt tumestanud. Viimane juhtum oli siis Kiviõli linnapeaga.

Täna RL tugevus on kohalikes omavalitsustes. Pärnumaal oli sügisel näha seda, et peale KOV valimisi vallavanemateks pandud erakonnatud kodanikud tuli asendada lojaalsete erakonnaliikmetega, kelle abil alustada kampaaniat 2009. aasta oktoobris toimuvateks KOV valimisteks. Erakonnatutele vallavanematele anti kolm valikut: astud erakonda; lahkud kohalt isikliku avaldusega ning saad kaasa rahalise kompensatsiooni; umbusaldame. Veel ei tea ma kedagi, kes esimest varianti kasutasid, mis on isegi hea. Kuid ega sealt päris puhtalt lahkumisi ka polnud. Usun, et teistes maakondades toimub samasugune positsioonide kindlustamine RL poolt. Need on ju ainukesed nende võimalused.

Arvan, et üldises plaanis juhtub RL sama, mis Koonderakonnaga. Varem või hiljem lähevad kõik oma teed. Erakondlikku ühinemist ei toimu. Laiemas plaanis on see päris ohtlik. Miks nii arvan?

Olen täheldamas "valijatega" koosviibimistel, et Eesti tulevik on kaheparteiline süsteem. See on äärmiselt ohtlik, eriti väikeriigile. Välja on kujunenud kaks liidrit - Ansip ja Savisaar - Reformierakond ja Keskerakond. Teisi kõrval eriti ei nähta. Rohelised - ma ei teagi, kui kaua nad vastu peavad lakoonilise parteilise administratsiooniga. Praegu paistavad nad sellised pilve peal-elava-parteina. Administratsiooniliste korraldustega on hädas ka SDE ja IRL. Paraku on tänane poliitiline maastik näidanud, et administratioon peab olema sama tugev kui erakonna poliitika. Kui üks pool on kreenis, siis pole ka erilist edu ja stabiilsust oodata.

Ma täpselt ei hakka ennustama, et kui pika aja jooksul üks või teine sündmus aset leiab. Ma pole selleks piisavalt pädev, kuid kui politoloogina arvan, et kaheparteiline süsteem pole meile õige. 4-5 tugevat erakonda oleks hea. Praegu on kaks tugevat, üks kesmik ja kolm nõrka. Ka see pole eriti konstruktiivne lahend. Oluline on see, et need keskmikud ja nõrgad suudaksid end lõpuks käsile võtta ning pakkuda väärilist konkurentsi.

mis on hääle kaal?

Täna avalikustati KUKU raadio küsitluse tulemused EPLis (PM on ka, kuid kirjutamise hetkel oli PM server maas... seda juhtub nädalavahetuseti päris tihti). Kuna olen ise neti teel KUKU kuulaja, siis klikkasin tihti sellest gallupist mööda. Tegin seda seetõttu, et neti teel on lihtne manipuleerida tulemusi. Just erinevate kampaaniate teel erinevate huvigruppide hulgas. Olin veendunud, et minu hääl seekord midagi eriti ei muuda.

EPLis toodi ka välja, et Keskerakond ei suutnud vastu panna ning tegi kampaaniat Savisaare ja raudtee tagasiostmise poolt ning Ansipi vastu. Selle tulemusena jagati tulemused kahte perioodi. Võin tunnistada, et minu postkasti ei tulnud IRL poolt küll ühtegi üleskutset KUKUsse hääletama minna. Isegi ühegilt eraisikult ei tulnud üleskutset.

Mõningatsest tulemustest. Ise pean adekvaatseks siis esimese perioodi tulemusi, mis olid enne KE kampaania algust.

Kes on olnud Eestit kõige positiivsemalt mõjutanud poliitik viimase 15 aasta jooksul?
1. Lennart Meri 32%
2. Mart Laar 31%
3. Edgar Savisaar 13%
4. Siim Kallas 8%
5. Andrus Ansip 4%

Kes on olnud Eestit kõige negatiivsemalt mõjutanud poliitik viimase 15 aasta jooksul?
1. Edgar Savisaar 58%
2. Andrus Ansip 9%
3. Mart Laar 9%
4. Villu Reiljan 4%
5. Arnlod Rüütel 3%

Negatiivsemate tegelaste puhul on esimese ja teise vahel metsik tühimik. Mõlema peale kokku võttes saame täheldada, et ega meil neid "suuri" poliitikuid polegi...

Täna lugesin Mart Laari blogi. Tema hääl viimases loos kõlab kihlvedude kasuks. Mulle need kihlveod pole kunagi meeldinud ega saa eriti pihta ka sellest "naudingust", mis antud kaalutlusele viib - olgu selleks siis kas hinnalisem vein või viski, mõni imagoloogiline muutus või raamatud või raha... Poliitikat ei tohi kihlvedude kaudu ajada. Selles on küll teatud huumor, kuid siiki...

Mis on siis hääle kaal? Kus saame seda tõsiselt võtta ja kus mitte? Arvan, et peamiselt peame tõsiselt võtma neid hääli, mis on saadud valimiskastidest, muu on väga subjektiivne ning hetkelisem.