dissidendi surm

Jõudsin täna lõpule raamatuga "Dissidendi surm. Aleksandr Litvinenko mürgitamine ja KGB tagasitulek" (Alex Goldfarb, Marina Litvinenko; Pegasus 2007).

Mõtlen siin, et kuidas alustada. See raamat tegi mu sõnatuks. Ma soovitan seda raamatut lugeda. See on hästi kirjutatud ning lugedes tekib sees imelik värin, et mis edasi. Eriti rabas mind lõpp, kus räägitakse tema mürgitamisest - peamine küsimus oli - mida oli talle sisse antud?

Selles raamatus on kõike - põnevust, kaastunnet, raevu, armastust. Paraku tuleb tõdeda, et armastus oligi see, mis muutis Šasa (Litvinenko hüüdnimi) elu ning võis tuua selle saatusliku enneaegse lahkumise. Aga seda mitte halvas tähenduses. Elu väärtused muutusid, võiks öelda, paremuse poole (minu kui naise pilgu läbi).

Šasa oli KGB luureohvitser. Edukas ja tunnustatud. Tal on esimesest abielust kaks last. 1993. aasta juunis kohtus ta Marinaga. Naine, kes võlus ta koheselt. Oktoobris ootas Marina "äkitselt" last. Nimelt ei oldud naisele antud lootust viljastumiseks. Šasa oli õnnelik. "Nüüd võin ma olla kindel, sa ei jäta mind maha," ütles ta.

Armastus muutis Šasa elu. Ta hakkas mõtlema elus olulisele. Elu mõte oli Marina. Enne teda ei kahelnud Šasa oma tegudes ning oli ustav oma tööle. Ega ta ei paistnud olema keegi, kes tapab. Tema ülesandeks oli lahendada olukordi. Ta oli ka üks neist, kelle ülesannete hulka kuulus ka Tšetšeenias toimuv. Seetõttu on ka see raamat tähelepanuväärne, et kirjeldatakse palju sealseid sündmusi. Anna Politkovskaja oma raamatuga "Putini Venemaa" kirjeldab peamiselt tagajärgi ja sündmusi, siin aga räägitakse enam poliitilistest tagamaadest ja käikudest.

Seoses Tšetšeeniaga tuleb mängu oligarh Boriss Berezovski. Truu, isegi liigagi kärsitu demokraatia eest võitleja. Liiga idealistlik, arvan ma, mis põhjustas tema pikaajalise "pimeduse" Venemaa teatud isikute suhtes (sh Putini enda suhtes). Vahel raamat nagu rääkiski Berezovskist. See saab tähendada vaid üht - kui olulist rolli ta mängis poliitilises elus.

Berezovski oli see mees, kes aitas haigel Boriss Jeltsinil edasi jõuda ning püsida teisel ametiajal. B. töötas Jeltsinile välja valimisloosungi - vali või kaota. Jeltsin oli (ja teatud ringkondades on ka täna) demokraatia sümbol Venemaal, hoolimata sellest, milline kaos sai osaks sealses ühiskonnas. Kahjuks ei avatud päris tagamaid, kuidas Berezovski nii kõrgele kui Kremlisse sai. Kardan, et mitte päris puhtalt.

Nagu Venemaale kombeks, otsiti ühel hetkel Jeltsinile mantlipärijat. 1999. aastast ilmus areenile Vladimir Putin. Tema puhul peeti kõige olulisemaks lojaalsust. Putin suutis kõiki lollitada. Berezovski oli temast sillas. Kuid see ei saanud kaua jätkuda. Rahva seas ju öeldakse - võim rikub inimesed.

Berezovskist püüti Kremlis kohe vabaneda. Tema ja ta demokraatia polnud Putinile meelepärane. B ei saanud sellest arugi, kuid tõde on see, et ta palus ka Inglismaalt asüüli ning erinevate vandenõuteooriate autor olevat B ise.

Alex Goldfarb lahkus 1970. aastatel Venemaalt USA-sse. Ta endast palju ei räägi, kuid oli ka omal ajal demokraatlike väärtuste eest väljas. Ta töötas miljardäri George Sorose heaks saadikuna Venemaa küsimustes. Sorosest ma aru ei saanud. Alguses oli ta nagu hea tegelane, kes toetas ka demokraatlikke liikumisi, kuid temas paistis see rahahimu nii suur, mis ajas tülli ta Berezovskiga, millele järgnesid kummalised süüdistused Sorose enda poolt (muud põhjust ma ei oska välja tuua). Alex pidi ühel hetkel valima ning ta valis B.

Berezovski oli see mees, kes muutis Šasa elu. 1998. aastal korraldas Šasa pressikonverentsi, kus avalikustas korruptsiooni ning tegeliku elu KGB-s. Korruptsioonist oli ta puhas. Šasa oli elanud keskkonnas, kus rahast ja KGB erinevatest väärtegudest ei räägitud. Ta polnud neist kuulnudki ning Marina oli isegi hämmingus, kui kesist elu nad tegelikult elasid. Oluliseks oli lojaalsus oma riigi suhtes ja seda oli Šasa hinges kuni surmani. Ta võitles Kremli vastu, kes püüdsid ka Berezovskit kõrvaldada, millega Šasa ka meediasse välja tuli.

Šasa oli üks neist, kes uuris elumajadele tehtud pommiplahvatusi, mis teenisid Putini huve. Ta istus vangis veebruar kuni detsember 2000. Detsembris ta tegi ka otsuse ning põgenes Türgi kaudu ja Alexi abiga maandus lõpuks Londonis, kus palus poliitilist varjupaika. London, peaks ütlema, on tõeline paradiis igasugustele venelastele, tšetšeenidele ning kindlasti veel pajudele teisitimõtlejatele. Londonis pühendas ta oma elu Putini ja KGB väärtegude tõestamisele. Ta kirjutas ka raamatu, mis on lõpuks ka eestikeelsena meie poelettidele jõudnud - "FSB laseb Venemaa õhku".

1.novembril 2006 Šasa mürgitati. Ta pidas vastu erakordselt kaua. 23 päeva. Kolm esimest päeva oli ta kodus. Haiglas ei suudetud leida põhjust, mis ta sees kõike hävitas. Alguses arvati, et see on tallium. Talliumi puhul oleks pidanud ka ta lihased kärbuma. Paar päeva enne surma tuli üks teadlane mõttele, mis võiks olla. Peale surma saabunud laboratoorsed uuringud kinnitasid, et tegu oli poloonium - 210. See on tuumapommi valmistamise aine. 1 g tapab sadu. Talle oli meeletu kogus seda sisse joodetud tee kaudu. Kui pole otsekontakti ainega, siis puudub ka oht. Kuid see jääb kõikjale külge ning hakkab vähehaaval lagunema 138 päevaga muutudes lõpuks tinaks.

Enne surma tegi Šasa avalduse, kus tunnistas, et see on Putini kätetöö. Tema saadikud Andrei Lugovoi ja Dmitri Kovtun pidid "töö" ära tegema juba 16.oktoobril Šasaga kohtudes. Kuid nad ei saanud hakkama. 1.novembril oli neil kaasas kolmas, tundmatu mees, tapja silmadega, kes väidetavalt tegi põhitöö ära. Putin muidugi eitas. Ja eitab tänaseni. Mina usun, et see oli tema tellimustöö. Kes on järgmine? Kaua elab loomulikku elu veel Berezovski?







Oleksin nagu palju rääkinud, aga samas öelnud raamatu kohta väga vähe. Tegu on mahuka ja sisuka raamatuga. Eks igaüks peaks seda lugema. Üks parimaid viimase aja lugemisi kindlasti. Nüüd ootan hetke, mil saan lugeda tema enda raamatut. Lisaks ootan Politkovskaja uut raamatut, mis lubadustele vaatamata pole raamatupoodidesse jõudunud. Ahjaa, ja minu huviorbiidis on ka raamat oligahrist Abramovitšist, kes vilksatas Berezovski kaaslastest läbi. Kuid kes oli jäänud Putinile truuks.

Pühade kohta sünged raamatud. Kuid eks elu on selline, mis ei sõltu pühadest ega moraalist.

Head lugemist!