Rahvaliit - kadunuke?

Eile oli Rahvaliidu kongress, kus erakonna esimeheks valiti Jaanus Marrandi. Viimasel ajal kiputakse ikka mõtisklema Rahvaliidu saatuse üle. On ju järjest ilmnevad korruptsioonisüüdistused kui ka -tabamised erakonda tunduvalt tumestanud. Viimane juhtum oli siis Kiviõli linnapeaga.

Täna RL tugevus on kohalikes omavalitsustes. Pärnumaal oli sügisel näha seda, et peale KOV valimisi vallavanemateks pandud erakonnatud kodanikud tuli asendada lojaalsete erakonnaliikmetega, kelle abil alustada kampaaniat 2009. aasta oktoobris toimuvateks KOV valimisteks. Erakonnatutele vallavanematele anti kolm valikut: astud erakonda; lahkud kohalt isikliku avaldusega ning saad kaasa rahalise kompensatsiooni; umbusaldame. Veel ei tea ma kedagi, kes esimest varianti kasutasid, mis on isegi hea. Kuid ega sealt päris puhtalt lahkumisi ka polnud. Usun, et teistes maakondades toimub samasugune positsioonide kindlustamine RL poolt. Need on ju ainukesed nende võimalused.

Arvan, et üldises plaanis juhtub RL sama, mis Koonderakonnaga. Varem või hiljem lähevad kõik oma teed. Erakondlikku ühinemist ei toimu. Laiemas plaanis on see päris ohtlik. Miks nii arvan?

Olen täheldamas "valijatega" koosviibimistel, et Eesti tulevik on kaheparteiline süsteem. See on äärmiselt ohtlik, eriti väikeriigile. Välja on kujunenud kaks liidrit - Ansip ja Savisaar - Reformierakond ja Keskerakond. Teisi kõrval eriti ei nähta. Rohelised - ma ei teagi, kui kaua nad vastu peavad lakoonilise parteilise administratsiooniga. Praegu paistavad nad sellised pilve peal-elava-parteina. Administratsiooniliste korraldustega on hädas ka SDE ja IRL. Paraku on tänane poliitiline maastik näidanud, et administratioon peab olema sama tugev kui erakonna poliitika. Kui üks pool on kreenis, siis pole ka erilist edu ja stabiilsust oodata.

Ma täpselt ei hakka ennustama, et kui pika aja jooksul üks või teine sündmus aset leiab. Ma pole selleks piisavalt pädev, kuid kui politoloogina arvan, et kaheparteiline süsteem pole meile õige. 4-5 tugevat erakonda oleks hea. Praegu on kaks tugevat, üks kesmik ja kolm nõrka. Ka see pole eriti konstruktiivne lahend. Oluline on see, et need keskmikud ja nõrgad suudaksid end lõpuks käsile võtta ning pakkuda väärilist konkurentsi.