Kalev meedia pole meediakanal

Tänases AK-s ütles Hagi Šein analoogse mõtte: "Meedia peaks ohtu tundma, kuid keegi peaks neid rahva rahaga ära ostma."

Diskussioon on kerkinud Kalev meedia lahkest loast maksumaksja raha eest teha Tallinna linnavalitsuse ja kord kuus otse linnapea endaga juhitavat saadet.

Mina väidan, et Kalev meedia pole meediakanal. Omanik Oliver Kruuda pole kunagi hoolinud erapooletusest ning poliitilisest mitmekesisusest. Ta on alati ühte auku, õigemini ühe "suur"kuju heaks töötanud. Lisaks ei kasutavat see kanal hea tava võtteid. Näiteks. Peate valmis olema mingi telefonikõne peale, kus ette ei hoitata, et olete oste-eetris. Igatahes, te olete nagunii pidevalt jäädvustatud, sest lint võtab kõik oma mällu.

Ja endiselt hämmastab mind KE ülbus sellist tegu teha. Mulle ei mahu see üldse pähe. Ning üldsus on seda siiani rahulikult võtnud, paraku, kuigi nii ei tohiks... (kuigi üks Tallinna linnavolikogu istung venis selle jama pärast kella neljani hommikul...)

eurovisiooniralli taas alanud

Täna näidati siis esmakordselt 10 võistluslaulu, kes pürgivad meid esindama Eurovisiooni lauluvõistlusele.

Üldjoontes ei olnud midagi rabavat. Mõnedki pettumused olid, kuid kaks lemmikut jäid siiski.

Laul number 6 - "365". Artist Birgit Õigemeel. Mulle meeldis see lugu sellepärast, et ta läks hinge. Ta haaras end kuulama. Hea laulja. Võiks isegi tema uut plaati uurima minna...

Ja teine lemmil oli laul number 9 - "Ice-cold Story". Artist Iris Vesik. Siin oli teatud metsikust ning ka kaasahaaravat jõudu, mis pani kaasa elama.

Igaüks saab laule vaadata siit: http://etv.ee/?0544826.


Milline on Sinu lemmik?

Abramovitš. Miljardär ei kusagilt

Olin juba ammu võtnud sihikule raamatu - "Abramovitš. Miljardär ei kusagilt" (Dominic Midgley, Chris Hutchins, Kirjastus Pilgrim 2005). Nüüd sai ta siis ka loetud.

Mu mõtted on segased, sest minu jaoks oli see raamat kummaline. Seda lugedes ei tekkinud tunnet, et tahaks ikka ja ikka edasi lugeda. Ja autorid ise olid samamoodi segaste tunnetega. Raamat algas looga, kuidas nad käisid miljardäri enda juures. Nad oli hirmul. Kuid peategelane oli endale ka üllatavalt tööga rahule jäänud. Mina ei jäänud nende tööga rahule. Ärge pahandage, kuid võin raamatu alguse lood veidi puusse panna, tõesti, ei haakunud mu mäluga...

Roman jäi kahe ja poole aastaselt orvuks. Ema ei soovinud tema tulevast venda või õde ilmale tuua vaesuse tõttu ning läks muidugi nurgataguse "velskri" juurde ning tema katse aborti teha lõppes lisaks ka tema enda surmaga. Isa suri ka paar aastat hiljem tööõnnetuse tõttu. Temas voolab juudi verd, kelle kasvatasid üles onud ja vanaema.

Juba noorena tehti talle selgeks (vaatamata tollele ajastule), kuidas äri teha. Odavalt kaup kokku ja kallimalt maha ärida. Kooliharidus oli heitlik. Ei mingeid diplomeid. Kuid inimlikul tasandil oli olnud arukas.

Raamatust päris selgelt ei tule välja, kuidas Abramovitš miljonite ja sealt miljardite juurde sattus. Mingi roll oli juba varasematest raamatutest tundud Berezovskil. Kuid detailidele ma pihta ei saa. Neid ma ei näinud. Kuid rahapada kasvas.

Läbi Berezovski jõudis ta ka Kremlisse. Paljude jaoks väga tagasihoidlik, karske mees ei teinud äkilisi käike ning ta sõbrunes Putiniga kiiresti. Putin usaldas teda niipalju, et ta isegi tegi intervjuusid võimalike valitsusliikmetega. Vot, nii käivad seal asjad. Oligarh paneb ikkagi ise pilgu tulevaste ministrite peale...

Abramovitš varjas oma isikut kiivalt. Teda esindavad vahemehed. Fotosid temast polnud ajani, mis sai temast kubernerikandidaat Siberis Tšukotkas. Kampaania oli võimas - kontserdid ning paljud muud üritused, koolide ja muude asutuste toetamised. Ja eks ta valiti ära ka. Raamatus oli hästi kirjeldatud Siberi olukord, mis oli tekkinud Jeltsini ajal, peale Nõukogude Liidu lagunemist. Värske kuberner mattis sadu miljoneid dollareid teede ehitusse. Lõi tingimused kaasärimeestele investeeringute toomiseks ringkonda.

Kuid Venemaa jäi kitsaks ning oma rahadega tuli midagi peale hakata. Sellest hetkest algas raamatu kroonikalik kulla-karra illusteerimine palju kuivemal viisil.

Abomovitš, nagu paljud teisedki vene oligarhid, jõudis Inglismaale. Ta ostis kriisi vaevleva jalgpalliklubi Chelsea. Ta mattis ainuüksi jalgpallitire ostule ja müügile kahe peatreeneri ajal 200 miljonit dollarit. Ma pole eriti jalgpalliga süvitsi kursis, meeldib küll seda vaadata, seetõttu jäin ma suht pahviks, kuidas oli kirjeldatud, mis kuulub jalgpalliklubi juurde - hotellid, helikopteri maandumisplatsid, klubid, ööklubi jne.

Abrmovitši rikas elu päädis tohutu suure häärberiga, kus on hobusetall, mitmeid erinevad spordiväljakuid jne. Tal on 30 ihukaitsjat. Peamiselt endised KGB liikmed, keda treenitakse pidevalt ning kelle palk pole mitte odav. Lisaks veel erinevatele korteritele ning majadele erinevatest maades on tal kolm lukslislikku kaartit. Kaatrid sisaldavad taas helikopteri mandumisala, allveelaeva ning muud luksust. Lisaks omab ta lukslennukeid. Lõpuks läks see üleslugemine läilaks.

Abramovtišil on kaks abielu. Teise naisega, Irinaga, ont tal koguni viis last. Raamatus räägitakse kokkuhoidvast ja tagasihoidlikust elust, keda peremees avalikkuse ette eriti viia ei taha. Kui ma netist pilte siia juurde otsisin, siis lahvatasid pealkirjad, kuid Romanil on lisaks naisele veel kuni kaks armukest, kelledest raamatus pole mitte ühtegi sõna.

Raamatu lõpus tuuakse välja, et Roman hoiab end juba enam Putunist eemale. Müüb tasapisi oma vara Venemaal. Pöördepunktiks olevat saanud Hodorkovski arreteerimine, mis tema arvates oli uskumatu tegu. Abramovitš arvas, et oligarhidel on teatud puutumatus. Kui hirmutatakse, siis seda just alluvate kaudu, mida tehti ka Hodorkovsikiga. Kui ma ise kahtlen selle väite õigsuses. Ka Berezovski hoiab Romanist tänaseks eemale ning avalikkuse ees püüab temaga seotust leevendada.

Abramovitš rajavat endale teed Inglismaa kõrgklassi hulka, kuhu kuulub ka juba tuttav prints Charles.

Jah... Raamatu tegelaskuju Roman Abramovitš jäi minu jaoks kunstlikuks miljardäriks. Ei selgunud tema tegelik olemus, mida ma otsima läksin. Nii, et võin seekord esmakordselt öelda - see pole raamat, mida tõeliselt ihaldada. On kindlasti paremaid kirjatükke.

Fotod Grüne Wochest

Esitan lubatud valiku fotosid Grüne Wochest.
Vabandan teatud kehva kvaliteedi pärast. Peaks vist hakkama mõtlema parema aparaadi peale, mis oleks kiirem ja millel oleks tugev välk...

köieltantsija

Olen tagasi. Reis oli tore. Grüne Woche mastaapsus on tohutu. Eesti ei jõua vist kunagi nii ligilähedale. Eks õhtupoole püüan ka pilte üles riputama hakata.

Lahkusin ning saabusin koju segaste tunnetega. Vaadates just tänast poliitilist segadust, mis toimub regionaalministri ümber. Praegu ütlen vaid niipalju, et mõlemad pooled - minister Reimaa kui erakond on teinud korduvaid möödarääkimisi.

Muidugi ei läinud kaua, kuid RE pead tõstis ja asja enda poole ära kasutama hakkas. Vist tänu sellele tõusis uus blogi meie areenile - autoriks Urmas Reinsalu.

Minu kommentaar talle oleks järgmine:
"Minu meelest on üldse täiesti kohatu minna avalikkuse ette prõõkama, kuidas inimestest vabanema peaks. Selge on see, et Lootsmann pole pädev inimene. See, kuidas diilitamist avalikkusele õigustamiseks tuuakse pole normaalne! Nii, et RE vaadaku oma poliitiline kultuur üle."

Loodan siiralt, et IRL samasuguseks kui RE ja KE ei muutuks. Selline piiripeal mängimine on hukatus. Ehtne näide on Res Publica näol olemas. Diilide peale mängimine ei vii erakonda tulevikku, vaid hukutab kuristikus. RE ja KE on isegi suutnud sellega oma valijad ära hullutada, kuid Eesti tulevik selle läbi küll ei võida, vaid iga hetkega kaotab.

Kerda, palju õnne!

Minu pisemail õel Kerdal on täna sünnipäev.
Soovime talle kõik koos -

PALJU ÕNNE!!!!!!!!!!!!

Venemaale "küüditamine"

Küüditamiste aeg pole läbi. Seda tõestab Tallinna linnavalitsus oma tegevustes eesotsas linnapea endaga. Täna loen uudist, et Moskvale on tehtud ettepanek noori malevlasi saata Moskvasse tööle.

Mis toimub? Saan aru, et Venemaa on suur ja lai ning vajab töökäsi, kuid Eesti ise on veel suuremates raskustes. Ja ärme räägi ideoloogilisest poolest! Moskva ja Naši - see on ohtlik suund.

Eile kirjutati alla Tallinna ja Moskva protokollile, millega lepiti kokku Moskvas toimuva Tallinna päeva tänavu sügisel. Kultuuriliste suhete parandamisest saan aru, kuid mind hakkab see asi tervikuna tugevalt häirima. Näha on, et tugevtud Venemaale orinteerumist. See on väga ohtlik samm.

Lisaks näeme läbi meediakanalite, et našilased on taas aktiviseerunud seoses kohtuprotsessile aprillirahutuste õhutajate vastu. Tekib küsimus. Kuidas suudab Savisaar nii hästi Kremilile lähedalseisvatega läbi saada? Mis on tegelikud mängud?


Annan siin ka teada, et kaon veidi pikemaks ajaks siit ära Saksamaale. Osalen ministriga roheliste ja maamessil Grüne Woche. Edu teile!

Allikas: PM, Savisaar tahab malevlasi saata Venemaale tööle

mina kui töövõtja

Eks igat palgalist huvitab teema, mis puudutab tööga seotud garantiisid. Olen küll parempoolses erakonnas veidi aktiivsem kui tavaline liige ning peaksin kindlalt järgima erakonda. Siiski võtan õiguse avaldada oma mõtteid tänases hetkeseisus. IRL on lisaks parempoolsusele määratlenud end konservatiivse erakonnana, mis peaks kindlasti haakuma minu isikliku hoiakuga. Lisan algatuseks ka veel seda, et IRL pole tõesti sel teemal arutelu pidanud ning seetõttu võetud madal profiil on õigustatud, mis väldib asjatut lahmimist. Toetan seda käitumisviisi.

Mina olen siiski mures kõnealuse töölepinguseadusele mõeldes. Väidetakse, et kiire töölt vabanemine on positiivne ning sunnib inimesel kohe uuele lainele orienteeruma. Kevadel käisin ise läbi kadalipu, kus kandideerisin mitmetele töökohtadele ja see pole teps mitte lihtne! Eesti ühiskond on väike ning siiski suhteliselt korporatiivne. See tähendab seda, et ilma isiklike tutvusteta ning seaduspäraselt kandideerides võidki tööd otsima jääda. Mida see tähendab tervikuna? Võib tekkida vaakum inimeste elus, kus tekib mõttetu stress, mille tulemusena lüüakse kergemini käega. Võidakse olla enam altid mõjuainetele (sh alkohol). Tekib suurem hulk riskigrupiks nimetatut inimesi.

Fantaasiat leidub uues seaduses veel - töövõtuleping võib ka suuline olla. Ansip - tule taevas appi! See säte soodustab töövõtjate petmist ettevõtete poolt, kes kindlasti hoiavad tänu sellele kõrvale palkade maksmisest kui kindlustuste tagamisest. Niigi töökoormuse all kannatav kohtusüsteem külvatakse veel omakorda üle tööga, mis tihti pole tõestatava materjaliga kaetud, sest pabereid ju pole.

Maripuu ähvardab ka ametnike kallale minna. See nõuab avaliku teenistuse seaduse kallale minemast. Loodan, et praegu käib lihtsalt kompamine ja sõnade loopimine. Ametnike soodustuste lõikamine tähendab mitut tagajärge. Esiteks, meil on 2500 töötajat avalikus sektoris puudu. Enne tuleks suuta motiveerida inimesi minema avalikku teenistusse ning motiveerima töötama riigile ustavalt vältimaks korruptiivsuse süvenemist. Probleem on kindlasti olemas. See pigem just juhtkonna ja tavaametnike liiga suurte palkade vahede tõttu. Neljandaks, Maripuu peaks enne suutma oma ministeeriumi eelarvet nii koostada, et palgareal oleks võimalik näha tegelikke kulusid, mitte peitma sinna kümneid miljoneid kroone arvatavasti RE tegevuste jaoks.

Ütlen, et tegemist RE enda upitamiseelnõuga oma peamiste toetajate - ettevõtjate suunas. Ei mõtelda ühiskonnale, mis on RE tavaloogika, vaid pigem ise endale ehk oma erakonna käekäigule. Loodan, et IRL-s toimub konstruktiivne arutelu ning rutakalt RE plaaniga kaasa ei minda, vaid esitatakse pädevaid põhjendusi ning uusi lahendusi.

Georgia - Eesti sisepoliitika?

5.jaanuaril Georgias toimunud erakorralised presidendivalimised muutusid ühtäkki Eesti sisepoliitiliseks matšiks. Blogidel on täna väga tugev mõju. Esimesena, minu mäletamistmööda, hakkas prõõkama Silver Meikar, järgnesid Evelyn Sepp, Makro Mihkelson, Andres Herkel jne. Asi oli tragikoomiline eilse õhtuni välja. Täna paistab teema enam-vähem ammendunud olema.

Põhiteema oli siis: kas Georgias toimunud valimised olid ausad, õiglased ning vabad. Sepp ladus kõik negatiivsuse poole üle, saades heakskiidu Vene võimu all olevalt meedialt. Meikar ja ülejäänud rääkisid risti-vastupidi. Eile üllatas Herkel, et Sepp hoopis rikkus vaatlemise tavasid. No võta näpust, mis siis toimus? Lisaks ei pakkunud, vähemalt minule, mingit rahulolu Urmas Reinsalu eilne esinemine ETV hommikuprogrammis Terevisioon. See näis ikka samasse auku minevat. Tekib küsimus - kas ja miks tehti Georgiast selline palagan? Miks on selle riigi valimised erilisema kaaluga kui näiteks Saksamaa, Itaalia, Ukarina, Valgevene jne...? Kas Georgia teemal on vallanud propaganda, mida oma riigi kohta ei suudeta teha?

Ohh, neid küsimusi võib veel ja veel esitada. Ühes olen ma selgusele saanud. Kõik asjad on kahe poolega. Kui on võimalik midagi negatiivset väita, siis päris tühja koha pealt ei saa see tulla. Nagu näiteks kindlasti KE eitab häälte ostmist viinaga. No kuskilt peab ju see jutt tulema, allikas on siis olemas...

Georgiast ise rääkides, siis mina eriti optimistlik Saakašvili suhtes ei ole. See pole ainuüksi tingitud tema kasvavast karismast vaid ka ühiskonnast endast. Saakašvili sai ühel hetkel tugeva välispoliitilse legaalsuse, mis kasvatas ka tema eneseusku. Teatavasti ei tohi eneseusuga ka liiale minna, suur oht on õhku täis minna. Lisaks puudub Georgias arvestatav opositsioon. See on sama killustunud ning nõrk kui vene parteid Eestis. Lisaks maadeldakse Kremlist tuleva survega, mis kõik kokku takistab riigil normaalselt eksisteerida.

Eestlasti teeb ärevaks kindlasti ka see, et meie inimesed on aktiivsed nõustajad kohalikule võimule: Mart Laar, Indrek Tarand jne. Mina arvan, et peame tunnustama eestlaste aktiivsust ja toetust, kuid me ei tohi selle najal end purki mõelda. Me kõik saame nõu ja jõuga head tahta, kuid kas pakutav suudab kõike pädevalt vastu võtta. Minul endalgi on tihti jonn ja trots. Algul käitun enda moodi. Heal juhul võtan aja maha. Hiljem tean, et oleks ju võinud kuulata... Nii vast ka Georgia inimeste endaga. Kõik tuleb omal moel läbi elada. Oluline on siht - see peaeesmärk. Loodan, et demokratiseerumine on nende peaeesmärk ning nad suunduvad ka sinna õigel ajal ja väikeste, kuid õpetlike tagasilöökidega.

riik riigis?

Vähe veel sellest, et Pärnu keskerakondlikul linnavalitsus on oma valitsemisega linna rahakoti suuurelt lõhki ajanud. Nüüd on nad veel ära unustanud oma riigi sümbolid ning selle tähenduse rahva jaoks.

Siin on näha foto möödunud laupäevast, mis kutsuti inimestel heiskama leinalippe kirjanik Jaan Krossi lahkumise puhul.




Allikas: Postimees.

oranž printsess

Oma viimase nädala olen pühendanud raamatule "Oranž printsess. Julia Tõmõšenko saladus" (Dmitri Popov, Ilja Milštein; Olinon 2007). Lugu hiljaaegu Ukraina teistkordseks peaministriks saanud oligarh Julia Tõmõšenkost (sünd 27.11.1960).

Olin seda raamatut korduvalt näpus hoidnud ning oodanud õiget hetke. Sain isegi vihje, et pole mõtet "temast" küll eriti lugeda. Aga trots oli sees...

Alguses oli raamat minu jaoks päris šokiteraapia. Kaks esimest peatükki olid väga propagandistlikus stiilis kirjutatud. Olin juba kahetsemas... Kuid hiljem suutsin tõdeta, milleks oli vaja kahte autorit. Kui ühe töö kõrvale jätta, siis oleks raamat poole õhem. Aga see minu oletuslik väide...

Julia on pärit Dnipropetrovskist. Mulle oli selle koha nimi kuskilt juba tuttav. Olin seda nime kellegi kodulehel näinud... Julia kodukohas Dnipropetrovskis käis valimisi vaatlemas ka riigikogu liige Andres Herkel. Dnipropetrovsk on olnud Ukraina edukaim tööstusringkond (ja ega see võitlus "koha" pärast pole siiani kadunud).

Vaene pere. Ainus laps. Kuid lapsest peale ei olnud Julia oma eluga rahul ning ta pidi kogu aeg parim ja populaarseim olema. Emotsionaalsus, korralduslikkus, väga tugev enesekindlus, olukordadega kiire kohanemine on need võtmesõnad, mis kipuvad pidevalt korduma. Temast oleks saanud isegi edukas võimleja, kuid ränk kukkumine ning luumurd viis selle tee ta rajalt.

Julia abiellus 18.aastaselt ning aasta hiljem sündis tütar, kes alates 13. eluaastast on peamiselt elanud Inglismaal. Ma ei saanud aru, kas selles abielus oli ka mingit tõelist armastust või oli see abinõu elus midagi saavutada. Äi oli tutvuste ja veidi süsteemis sees. Mitte eriti kõrgel kui siiski. Äi hoidis ning austas oma miniat väga. Äris olid nii tema mees, kui äi lähimad usaldusalused, kuigi mees oli hoopis teiste huvide ja iseloomuga. Tänaseks ei elata koos. Juba ammu ei elata koos. Lahutatud pole.

1980.aastate lõpus oli ka Ukrainas näha, et riigis on tulemas uued tuuled. See lõi valla turumajanduse sugemed, mis tõi edu nende õuele, kes olid õiges kohas ja õigel ajal. Nii ka Julia, kes alustas oma äritegevust videolaenutusega. Isu kasvas. Raha ning võim olid silme ees. Peagi suundus ta gaasi, metalli ning teiste õlitoodete ärisse.

Tema äritegevusest eriti ei räägita. Õigemini pole millestki rääkida, sest asjaosaline ise vaikib. Selge on see, et oligarhiks tõusta puhtal viisil pole võimalik. Liikusid metsikud summad. Keegi ei tea Julia varanduse suurust, kuid ühe allika väitel olevat see 4 miljardit inglise naela. Tehingud, maksudest kõrvale hoidmised ning muud "nipid" viisid noore naise kiirelt majanduslikule edule.

Mis olid tema edu saladused? Julia jaoks oli oluline välimus. Ta põdes oma lühikest kasvu. Selleks tulid appi kõrged kontsad. Tema värvideks on valge ja must. Juustega olevat palju-palju mänginud, kuni leidnud selle praeguse ja õige. Palmik ta peas rabas kõiki ning ta pidi isegi tõestama, et tegu on isiklikest ja ehtsatest juustest põimikuga. Muidugi ärimaailmas oli ta julgem ja mitte nii konservatiivsem kui poliitilises elus, kus ta ise kujundab omi kostüüme.

Juliat peetakse väga osavaks läbirääkijaks, nutikaks ning kiirelt mõtlevaks. Peamisteks partneriteks olid mehed. Ta ei kartnud neid ning minusse jäi suur kahtluseuss - kas ta kasutas ka voodit oma edu saavutamiseks??? Kahtlus on sellepärast, sest raamatus on korduvalt rõhutatud, kui tähtsal kohal on ilu ning kõrged kontsad. Hiljem on poliitilises valdkonnas toimunud salajasi kohtumisi Kutšma ning teistegi poliitikutega, kus kohtumiste detailidest pole tänaseni räägitud. On nähtud teatud vaherahu perioodi.

Poliitikasse siirdus Julia 1996. aastal. Kusjuures kandideerides Kirovogradi ringkonnas kogus ta 92,3%! Meeletu!

Ukrainast. 1991.aasta detsembris iseseisvus ka see riik. Kuid ta pole oma arengutes üldse nii kaugel kui Eesti. Ukraina seadusandlust hakati enamalt jaolt muutma alles 1996. aastal. Viis aastat eksisteeris kõik vanaviisi. Selle tulemuseks oli lokkav korruptsioon, millest kindlasti võttis osa ka Julia ise. Raamatu lõpuni sai välja lugeda seda, et Juštšenko eestvedamisel riik päris vanalt teelt välja ei suutnud ronida. Kuid oodatud olid Lääne investorid küll. Poliitiliselt keeb kõik isikute ümber, puuduvad stabiilsed parteid, mis baseeruksid maailmavaatel. Minu arvates on see peamine poliitilise tasakaalutuse põhjus Ukrainas. Ja mis mind hämmastas - Ukraina keel pole primaarne keel - Julia õppis selle keele selgeks alles 1996. aastal, valimiste ajal edukamaks kampaaniaks.


Oma sõdikusega muutus Julia kiiresti poliitikute hirmuks. Muidugi oli selleks ka omad hinnad: aktiivsest ärist loobumine, oma varanduse ja pere eest "maksmine", vangistused, maohaavandid. Ja need suuresti "tänu" president Leonid Kutšmale, kelle klannipoliitika ei sallinud mõjuvõimu kahandamist. Kutšma, kimbatuses olles, jooksis Putini juurde nõu ja tuge otsima.

Selle sama Kutšma vastu võideldes sai Julia kokku tulevase presidendi Viktor Juštšenkoga (sünd 23.02.1954). Viktor oli suhteliselt uus tulija poliitikasse. Ta oli olnud nägus ning iga naise unistus. Tema karjäär oli möödunud panganduses. Ka Viktor maksis lõivu poliitikasse siirdumisel, eriti presidendikandidaadiks asumisel - tema vaimne juht ja liider Vadõm Getman mõrvati julmalt. Lisaks mürgitati teda ning tema nägu muutus täielikult.

Juliale Viktor tegelikult ei istu. Mind isegi häirib see, kuidas rõhutatakse, kui kõhklev ja arg on viimane. Ja seda korduvalt ning korduvalt. Viktor on kaalutlev ning mitte ruttav poliitik.

Kuid võitlus Ukraina eest, kaitsmaks Venemaa poolt mõjutavate isikute vastu ühendas neid. Lahutas selge maailmavaateline erinevus - Julia tegutses kui sotsiaaldemokraat, võttes kokku turumajanduse ja sotsialismi parimad palad; Viktor kui liberaal. Julia isegi põlgab teda ning ega vastupidi pole ka midagi eriti roosilist loota. Eelnevalt mainisin Ukraina poliitilise kultuuri väljaarenematust, mis viibki neid taas kokku ja siis jälle lahku ja hoiab täielikust vihkamisest ning kättemaksust.

Ma ei oskagi täpselt öelda, kas Julia on hea või halb tegelane. Ta on kindlasti väga keeruline tegelaskuju, kes tekitab palju-palju segadust. Mind häirib see, et tema kui miljardite omanik pole ju absoluutselt puhas inimene, kuid tema peab end täiesti õiglaseks ja ausaks inimeseks. Selle mittepuhtusele on tal selged kõik nipid varanduse kokkuajamiseks. Seda teadmist kasutas ta valitsuses olles - tõmmates koomale teiste oligarhide ning võimuklannide kaelasilmust. See ju oleks nagu hea. Halb pool on veel selles, et Julia käitub vastavalt minevikule suhteliselt kättemaksuliselt.

Talle on kohutavalt palju hüüdnimesid antud - leedi Ju (printsess Diana analoogiast), gaasiprintsess (äritsedes ning korda majja löömas Venemaaga), oranž printsess (telklinnaku eestvedaja, kes hiljem ongi vaenlasi hirmutanud rahvarahutustega), Ukraina Jeanne d’Arc jne.

Olen taas palju kirjutanud, kuid tegelikud sündmused välja jätnud. Selleks ongi kõigil hea võimalus ka ise seda raamatut lugeda.

Kas ma midagi õppisin sellest raamatust? Arvan, et mõned asjad panin ma kõrva taha küll. Lisaks tekkis minus huvi äri teemal. Pikemalt ei räägi, kuid mul on vähemalt uus mõtlemisallikas isegi enda analüüsiks. Lisaks õppisin enam tundma Ukrainat. Olen siiani ju Venemaad käsitlevaid raamatuid lugenud (vihjan, et järgmine juba ootab...).




Loe lisaks:
Julia Tõmõšenko kodulehekülg (ukr, vene ja ing keeles).
Viktor Juštšenko kodulehekülg (ukr, vene ja ing keeles).
Karmo Tüür Ukraina viimastest erakorralisetest parlamendivalimistest.
Karmo Tüür ka samast raamatust.

uue aasta esimene päev

Tallinn oli kesköösel pikaks ajaks suitsupilve mattunud. Minu kodust oli kõige paremini jälgitav see tuletorm, mis tuli Kristiine poolt. Palju värve ja rõkkeid.

Jagan veel värve ja rõkkeid ka muljalt maailmast:

London ja Edinburgh:



Moskva:



Austraalia:




New Yorgi ja Euroopa linnade sära: