oranž printsess

Oma viimase nädala olen pühendanud raamatule "Oranž printsess. Julia Tõmõšenko saladus" (Dmitri Popov, Ilja Milštein; Olinon 2007). Lugu hiljaaegu Ukraina teistkordseks peaministriks saanud oligarh Julia Tõmõšenkost (sünd 27.11.1960).

Olin seda raamatut korduvalt näpus hoidnud ning oodanud õiget hetke. Sain isegi vihje, et pole mõtet "temast" küll eriti lugeda. Aga trots oli sees...

Alguses oli raamat minu jaoks päris šokiteraapia. Kaks esimest peatükki olid väga propagandistlikus stiilis kirjutatud. Olin juba kahetsemas... Kuid hiljem suutsin tõdeta, milleks oli vaja kahte autorit. Kui ühe töö kõrvale jätta, siis oleks raamat poole õhem. Aga see minu oletuslik väide...

Julia on pärit Dnipropetrovskist. Mulle oli selle koha nimi kuskilt juba tuttav. Olin seda nime kellegi kodulehel näinud... Julia kodukohas Dnipropetrovskis käis valimisi vaatlemas ka riigikogu liige Andres Herkel. Dnipropetrovsk on olnud Ukraina edukaim tööstusringkond (ja ega see võitlus "koha" pärast pole siiani kadunud).

Vaene pere. Ainus laps. Kuid lapsest peale ei olnud Julia oma eluga rahul ning ta pidi kogu aeg parim ja populaarseim olema. Emotsionaalsus, korralduslikkus, väga tugev enesekindlus, olukordadega kiire kohanemine on need võtmesõnad, mis kipuvad pidevalt korduma. Temast oleks saanud isegi edukas võimleja, kuid ränk kukkumine ning luumurd viis selle tee ta rajalt.

Julia abiellus 18.aastaselt ning aasta hiljem sündis tütar, kes alates 13. eluaastast on peamiselt elanud Inglismaal. Ma ei saanud aru, kas selles abielus oli ka mingit tõelist armastust või oli see abinõu elus midagi saavutada. Äi oli tutvuste ja veidi süsteemis sees. Mitte eriti kõrgel kui siiski. Äi hoidis ning austas oma miniat väga. Äris olid nii tema mees, kui äi lähimad usaldusalused, kuigi mees oli hoopis teiste huvide ja iseloomuga. Tänaseks ei elata koos. Juba ammu ei elata koos. Lahutatud pole.

1980.aastate lõpus oli ka Ukrainas näha, et riigis on tulemas uued tuuled. See lõi valla turumajanduse sugemed, mis tõi edu nende õuele, kes olid õiges kohas ja õigel ajal. Nii ka Julia, kes alustas oma äritegevust videolaenutusega. Isu kasvas. Raha ning võim olid silme ees. Peagi suundus ta gaasi, metalli ning teiste õlitoodete ärisse.

Tema äritegevusest eriti ei räägita. Õigemini pole millestki rääkida, sest asjaosaline ise vaikib. Selge on see, et oligarhiks tõusta puhtal viisil pole võimalik. Liikusid metsikud summad. Keegi ei tea Julia varanduse suurust, kuid ühe allika väitel olevat see 4 miljardit inglise naela. Tehingud, maksudest kõrvale hoidmised ning muud "nipid" viisid noore naise kiirelt majanduslikule edule.

Mis olid tema edu saladused? Julia jaoks oli oluline välimus. Ta põdes oma lühikest kasvu. Selleks tulid appi kõrged kontsad. Tema värvideks on valge ja must. Juustega olevat palju-palju mänginud, kuni leidnud selle praeguse ja õige. Palmik ta peas rabas kõiki ning ta pidi isegi tõestama, et tegu on isiklikest ja ehtsatest juustest põimikuga. Muidugi ärimaailmas oli ta julgem ja mitte nii konservatiivsem kui poliitilises elus, kus ta ise kujundab omi kostüüme.

Juliat peetakse väga osavaks läbirääkijaks, nutikaks ning kiirelt mõtlevaks. Peamisteks partneriteks olid mehed. Ta ei kartnud neid ning minusse jäi suur kahtluseuss - kas ta kasutas ka voodit oma edu saavutamiseks??? Kahtlus on sellepärast, sest raamatus on korduvalt rõhutatud, kui tähtsal kohal on ilu ning kõrged kontsad. Hiljem on poliitilises valdkonnas toimunud salajasi kohtumisi Kutšma ning teistegi poliitikutega, kus kohtumiste detailidest pole tänaseni räägitud. On nähtud teatud vaherahu perioodi.

Poliitikasse siirdus Julia 1996. aastal. Kusjuures kandideerides Kirovogradi ringkonnas kogus ta 92,3%! Meeletu!

Ukrainast. 1991.aasta detsembris iseseisvus ka see riik. Kuid ta pole oma arengutes üldse nii kaugel kui Eesti. Ukraina seadusandlust hakati enamalt jaolt muutma alles 1996. aastal. Viis aastat eksisteeris kõik vanaviisi. Selle tulemuseks oli lokkav korruptsioon, millest kindlasti võttis osa ka Julia ise. Raamatu lõpuni sai välja lugeda seda, et Juštšenko eestvedamisel riik päris vanalt teelt välja ei suutnud ronida. Kuid oodatud olid Lääne investorid küll. Poliitiliselt keeb kõik isikute ümber, puuduvad stabiilsed parteid, mis baseeruksid maailmavaatel. Minu arvates on see peamine poliitilise tasakaalutuse põhjus Ukrainas. Ja mis mind hämmastas - Ukraina keel pole primaarne keel - Julia õppis selle keele selgeks alles 1996. aastal, valimiste ajal edukamaks kampaaniaks.


Oma sõdikusega muutus Julia kiiresti poliitikute hirmuks. Muidugi oli selleks ka omad hinnad: aktiivsest ärist loobumine, oma varanduse ja pere eest "maksmine", vangistused, maohaavandid. Ja need suuresti "tänu" president Leonid Kutšmale, kelle klannipoliitika ei sallinud mõjuvõimu kahandamist. Kutšma, kimbatuses olles, jooksis Putini juurde nõu ja tuge otsima.

Selle sama Kutšma vastu võideldes sai Julia kokku tulevase presidendi Viktor Juštšenkoga (sünd 23.02.1954). Viktor oli suhteliselt uus tulija poliitikasse. Ta oli olnud nägus ning iga naise unistus. Tema karjäär oli möödunud panganduses. Ka Viktor maksis lõivu poliitikasse siirdumisel, eriti presidendikandidaadiks asumisel - tema vaimne juht ja liider Vadõm Getman mõrvati julmalt. Lisaks mürgitati teda ning tema nägu muutus täielikult.

Juliale Viktor tegelikult ei istu. Mind isegi häirib see, kuidas rõhutatakse, kui kõhklev ja arg on viimane. Ja seda korduvalt ning korduvalt. Viktor on kaalutlev ning mitte ruttav poliitik.

Kuid võitlus Ukraina eest, kaitsmaks Venemaa poolt mõjutavate isikute vastu ühendas neid. Lahutas selge maailmavaateline erinevus - Julia tegutses kui sotsiaaldemokraat, võttes kokku turumajanduse ja sotsialismi parimad palad; Viktor kui liberaal. Julia isegi põlgab teda ning ega vastupidi pole ka midagi eriti roosilist loota. Eelnevalt mainisin Ukraina poliitilise kultuuri väljaarenematust, mis viibki neid taas kokku ja siis jälle lahku ja hoiab täielikust vihkamisest ning kättemaksust.

Ma ei oskagi täpselt öelda, kas Julia on hea või halb tegelane. Ta on kindlasti väga keeruline tegelaskuju, kes tekitab palju-palju segadust. Mind häirib see, et tema kui miljardite omanik pole ju absoluutselt puhas inimene, kuid tema peab end täiesti õiglaseks ja ausaks inimeseks. Selle mittepuhtusele on tal selged kõik nipid varanduse kokkuajamiseks. Seda teadmist kasutas ta valitsuses olles - tõmmates koomale teiste oligarhide ning võimuklannide kaelasilmust. See ju oleks nagu hea. Halb pool on veel selles, et Julia käitub vastavalt minevikule suhteliselt kättemaksuliselt.

Talle on kohutavalt palju hüüdnimesid antud - leedi Ju (printsess Diana analoogiast), gaasiprintsess (äritsedes ning korda majja löömas Venemaaga), oranž printsess (telklinnaku eestvedaja, kes hiljem ongi vaenlasi hirmutanud rahvarahutustega), Ukraina Jeanne d’Arc jne.

Olen taas palju kirjutanud, kuid tegelikud sündmused välja jätnud. Selleks ongi kõigil hea võimalus ka ise seda raamatut lugeda.

Kas ma midagi õppisin sellest raamatust? Arvan, et mõned asjad panin ma kõrva taha küll. Lisaks tekkis minus huvi äri teemal. Pikemalt ei räägi, kuid mul on vähemalt uus mõtlemisallikas isegi enda analüüsiks. Lisaks õppisin enam tundma Ukrainat. Olen siiani ju Venemaad käsitlevaid raamatuid lugenud (vihjan, et järgmine juba ootab...).




Loe lisaks:
Julia Tõmõšenko kodulehekülg (ukr, vene ja ing keeles).
Viktor Juštšenko kodulehekülg (ukr, vene ja ing keeles).
Karmo Tüür Ukraina viimastest erakorralisetest parlamendivalimistest.
Karmo Tüür ka samast raamatust.