Abramovitš. Miljardär ei kusagilt

Olin juba ammu võtnud sihikule raamatu - "Abramovitš. Miljardär ei kusagilt" (Dominic Midgley, Chris Hutchins, Kirjastus Pilgrim 2005). Nüüd sai ta siis ka loetud.

Mu mõtted on segased, sest minu jaoks oli see raamat kummaline. Seda lugedes ei tekkinud tunnet, et tahaks ikka ja ikka edasi lugeda. Ja autorid ise olid samamoodi segaste tunnetega. Raamat algas looga, kuidas nad käisid miljardäri enda juures. Nad oli hirmul. Kuid peategelane oli endale ka üllatavalt tööga rahule jäänud. Mina ei jäänud nende tööga rahule. Ärge pahandage, kuid võin raamatu alguse lood veidi puusse panna, tõesti, ei haakunud mu mäluga...

Roman jäi kahe ja poole aastaselt orvuks. Ema ei soovinud tema tulevast venda või õde ilmale tuua vaesuse tõttu ning läks muidugi nurgataguse "velskri" juurde ning tema katse aborti teha lõppes lisaks ka tema enda surmaga. Isa suri ka paar aastat hiljem tööõnnetuse tõttu. Temas voolab juudi verd, kelle kasvatasid üles onud ja vanaema.

Juba noorena tehti talle selgeks (vaatamata tollele ajastule), kuidas äri teha. Odavalt kaup kokku ja kallimalt maha ärida. Kooliharidus oli heitlik. Ei mingeid diplomeid. Kuid inimlikul tasandil oli olnud arukas.

Raamatust päris selgelt ei tule välja, kuidas Abramovitš miljonite ja sealt miljardite juurde sattus. Mingi roll oli juba varasematest raamatutest tundud Berezovskil. Kuid detailidele ma pihta ei saa. Neid ma ei näinud. Kuid rahapada kasvas.

Läbi Berezovski jõudis ta ka Kremlisse. Paljude jaoks väga tagasihoidlik, karske mees ei teinud äkilisi käike ning ta sõbrunes Putiniga kiiresti. Putin usaldas teda niipalju, et ta isegi tegi intervjuusid võimalike valitsusliikmetega. Vot, nii käivad seal asjad. Oligarh paneb ikkagi ise pilgu tulevaste ministrite peale...

Abramovitš varjas oma isikut kiivalt. Teda esindavad vahemehed. Fotosid temast polnud ajani, mis sai temast kubernerikandidaat Siberis Tšukotkas. Kampaania oli võimas - kontserdid ning paljud muud üritused, koolide ja muude asutuste toetamised. Ja eks ta valiti ära ka. Raamatus oli hästi kirjeldatud Siberi olukord, mis oli tekkinud Jeltsini ajal, peale Nõukogude Liidu lagunemist. Värske kuberner mattis sadu miljoneid dollareid teede ehitusse. Lõi tingimused kaasärimeestele investeeringute toomiseks ringkonda.

Kuid Venemaa jäi kitsaks ning oma rahadega tuli midagi peale hakata. Sellest hetkest algas raamatu kroonikalik kulla-karra illusteerimine palju kuivemal viisil.

Abomovitš, nagu paljud teisedki vene oligarhid, jõudis Inglismaale. Ta ostis kriisi vaevleva jalgpalliklubi Chelsea. Ta mattis ainuüksi jalgpallitire ostule ja müügile kahe peatreeneri ajal 200 miljonit dollarit. Ma pole eriti jalgpalliga süvitsi kursis, meeldib küll seda vaadata, seetõttu jäin ma suht pahviks, kuidas oli kirjeldatud, mis kuulub jalgpalliklubi juurde - hotellid, helikopteri maandumisplatsid, klubid, ööklubi jne.

Abrmovitši rikas elu päädis tohutu suure häärberiga, kus on hobusetall, mitmeid erinevad spordiväljakuid jne. Tal on 30 ihukaitsjat. Peamiselt endised KGB liikmed, keda treenitakse pidevalt ning kelle palk pole mitte odav. Lisaks veel erinevatele korteritele ning majadele erinevatest maades on tal kolm lukslislikku kaartit. Kaatrid sisaldavad taas helikopteri mandumisala, allveelaeva ning muud luksust. Lisaks omab ta lukslennukeid. Lõpuks läks see üleslugemine läilaks.

Abramovtišil on kaks abielu. Teise naisega, Irinaga, ont tal koguni viis last. Raamatus räägitakse kokkuhoidvast ja tagasihoidlikust elust, keda peremees avalikkuse ette eriti viia ei taha. Kui ma netist pilte siia juurde otsisin, siis lahvatasid pealkirjad, kuid Romanil on lisaks naisele veel kuni kaks armukest, kelledest raamatus pole mitte ühtegi sõna.

Raamatu lõpus tuuakse välja, et Roman hoiab end juba enam Putunist eemale. Müüb tasapisi oma vara Venemaal. Pöördepunktiks olevat saanud Hodorkovski arreteerimine, mis tema arvates oli uskumatu tegu. Abramovitš arvas, et oligarhidel on teatud puutumatus. Kui hirmutatakse, siis seda just alluvate kaudu, mida tehti ka Hodorkovsikiga. Kui ma ise kahtlen selle väite õigsuses. Ka Berezovski hoiab Romanist tänaseks eemale ning avalikkuse ees püüab temaga seotust leevendada.

Abramovitš rajavat endale teed Inglismaa kõrgklassi hulka, kuhu kuulub ka juba tuttav prints Charles.

Jah... Raamatu tegelaskuju Roman Abramovitš jäi minu jaoks kunstlikuks miljardäriks. Ei selgunud tema tegelik olemus, mida ma otsima läksin. Nii, et võin seekord esmakordselt öelda - see pole raamat, mida tõeliselt ihaldada. On kindlasti paremaid kirjatükke.