Georgia - Eesti sisepoliitika?

5.jaanuaril Georgias toimunud erakorralised presidendivalimised muutusid ühtäkki Eesti sisepoliitiliseks matšiks. Blogidel on täna väga tugev mõju. Esimesena, minu mäletamistmööda, hakkas prõõkama Silver Meikar, järgnesid Evelyn Sepp, Makro Mihkelson, Andres Herkel jne. Asi oli tragikoomiline eilse õhtuni välja. Täna paistab teema enam-vähem ammendunud olema.

Põhiteema oli siis: kas Georgias toimunud valimised olid ausad, õiglased ning vabad. Sepp ladus kõik negatiivsuse poole üle, saades heakskiidu Vene võimu all olevalt meedialt. Meikar ja ülejäänud rääkisid risti-vastupidi. Eile üllatas Herkel, et Sepp hoopis rikkus vaatlemise tavasid. No võta näpust, mis siis toimus? Lisaks ei pakkunud, vähemalt minule, mingit rahulolu Urmas Reinsalu eilne esinemine ETV hommikuprogrammis Terevisioon. See näis ikka samasse auku minevat. Tekib küsimus - kas ja miks tehti Georgiast selline palagan? Miks on selle riigi valimised erilisema kaaluga kui näiteks Saksamaa, Itaalia, Ukarina, Valgevene jne...? Kas Georgia teemal on vallanud propaganda, mida oma riigi kohta ei suudeta teha?

Ohh, neid küsimusi võib veel ja veel esitada. Ühes olen ma selgusele saanud. Kõik asjad on kahe poolega. Kui on võimalik midagi negatiivset väita, siis päris tühja koha pealt ei saa see tulla. Nagu näiteks kindlasti KE eitab häälte ostmist viinaga. No kuskilt peab ju see jutt tulema, allikas on siis olemas...

Georgiast ise rääkides, siis mina eriti optimistlik Saakašvili suhtes ei ole. See pole ainuüksi tingitud tema kasvavast karismast vaid ka ühiskonnast endast. Saakašvili sai ühel hetkel tugeva välispoliitilse legaalsuse, mis kasvatas ka tema eneseusku. Teatavasti ei tohi eneseusuga ka liiale minna, suur oht on õhku täis minna. Lisaks puudub Georgias arvestatav opositsioon. See on sama killustunud ning nõrk kui vene parteid Eestis. Lisaks maadeldakse Kremlist tuleva survega, mis kõik kokku takistab riigil normaalselt eksisteerida.

Eestlasti teeb ärevaks kindlasti ka see, et meie inimesed on aktiivsed nõustajad kohalikule võimule: Mart Laar, Indrek Tarand jne. Mina arvan, et peame tunnustama eestlaste aktiivsust ja toetust, kuid me ei tohi selle najal end purki mõelda. Me kõik saame nõu ja jõuga head tahta, kuid kas pakutav suudab kõike pädevalt vastu võtta. Minul endalgi on tihti jonn ja trots. Algul käitun enda moodi. Heal juhul võtan aja maha. Hiljem tean, et oleks ju võinud kuulata... Nii vast ka Georgia inimeste endaga. Kõik tuleb omal moel läbi elada. Oluline on siht - see peaeesmärk. Loodan, et demokratiseerumine on nende peaeesmärk ning nad suunduvad ka sinna õigel ajal ja väikeste, kuid õpetlike tagasilöökidega.