Kasparovi Teine Venemaa

Vaatan ETV-st filmi "Kasparovi Teine Venemaa". Ma ei saanud rahulikult vaadata ja pidin kirjutama.

Filmis karjub tugevalt noorte võhiklikkus. Neid on julmalt ära kasutatud ning neile on osaks saanud tugev ajuloputus. Ja need noored pole lihtsalt noored, vaid võimukoridoride loodetavad kasvandikud ning ideloogia (kui keegi oskaks seda täpsemalt defineerida Venemaa puhul) dasikandjad. Vähemalt mõned neist kindlasti.

Kasparovist on mulle jäänud teatud idealisti kujund. Püüd õõnestada Putini võimu, olla alternatiivne presidendikandidaat tunduvad kuidagi nii ebarealistlikud. Meeleavaldused on hirmuäratavad. Mina saaksin küll neist paraja šoki osaliseks. Vägivaldsust on palju. Kasparov on noorpoliitik, kel pole kujunenud poliitilist närvi. Tal pole võimalik seda õppida, sest ta valis kohe suured lahingud. Samas ei saa teda ka hukka mõista. Kasparov pööras maailma tähelepanu olulistele küsimustele, Venemaa tegeliku demokraatia olemuse küsimusele. Usun, et ta ei jäta seda võitlust nurka. Kogub ja läheb taas edasi.

Peaksin ütlema, filmi jägides, et mul on sellest rahvast siiralt kahju. Kui ma ei eksi, siis ma ei ütle seda esimest korda. Rahvas on haige. Lükata ja tõmmata, sest neil endil pole midagi. Nad ei võida ega kaota midagi, isegi elulises tähenduses. Paraku... Ja nagu möödunud reedesel konverentsil, kus teemadeks oli vabadus ja vastutust, tõdeti, et kui on vabadus, siis ka vastutatakse. Venemaal puudub vabadus, mis päästab võimu ka vastutusest. "Nii lihtne see ongi..."