Palju õnne, Eesti Vabariik!

Tänane päev on täis ülevust ja rõõmupisaraid. Oleme saanud 90. aastaseks oma teadvuses demokraatliku ja vaba riigina. Jah, teadvuses, see oleks täpne väljend, sest paraku on me riigi loos 50 aastat okupatsiooni. Kuid meie süda ja vaim tuksusid vabale Eestile.

Hommikul enne poolt seitset Toompeale minnes jäi mul isegi jahmatusest hing korraks kinni. Tohutus autod ja perekonnad olid teel riigi tähtsaimal päeval üles Toompeale lippu vardasse tõmbama. Jahmatus jätkus kui tajusin, et Toompea lossihoov on tänaseks ürituseks kitsaks jäänud. Ja tegemist polnud üleüldse vanema generatsiooni esindajatega. Tuldi tõesti peredega ja paljude väikeste lastega.

Võimas oli kuulda rahva ühislaulu hümni ja lipulaulul. Mina, paraku, mõlema laulu viimast salmi lihtsalt ei suutnud kaasa laulda, sest see kõik oli nii meeliülendav. Minu läheduses oli kolm neiut. Arvan, et 11 või 12 klass. Nende oskus laulda ka julgel häälel kolmandat laulu "Hoia, Jumal, Eestit!" sai tunnustust nii mitmeltki kõrvalseisjalt. Olin uhke nende neidude üle, sest tundsin, et meie koolis ikka kõik mööda külge maha pole läinud. Mina jäin seekord kaasaümiseja ning mõne tuttava fraasi kaasalauljaks.

Kell 11 olin Kinomajas vaatamas dokumentaalfilmi "Haukka Grupp". Seal näidati 1941-1944. aasta vastupanutööst sakslaste kui venelaste vastu. Kuidas püüti laveerida, et jõuda brittideni. Kuidas toimus infovahetus ja luuretöö. Kuidas saadeti kallimad üle lahe ning ise satuti vangi või kaotati elu. Nende seas oli ka endine erakonnakaaslane Ülo Jõgi, kes lahkus, kui ma ei eksi, ligikaudu aasta tagasi (jah, 14. mai 2007). Hea film oli.

Film vaadatud ning me suundusime Reaalkooli juurde pärga asetama Vabadussõjas langenud õpetajate ja õpilaste auks. Kõne pidas Marko Mihkelson.

Tammsaare pargis toimus Isamaa ja Res Publica Liidu korraldatud kontsert.

Need olid tänased tegemised. Muidugi jälgisin ka Estonias presidendi kõnet, mis keskendus inimesele endale. See on õige lähenemine, sest riik peab enam tegelema inimesele. Lisaks meeldis isegi raju kontsert, mil oli nii mõnigi üllatav aspekt. Mõtlesin endamisi, et viimastel aastatel on asi väga kunstiline ning professionaalne. See on õige lähenemine, sest igaüks teatri või kontserdisaali ei jõua, kui tänane üritus on toodud igaühe koju.

Üks nukrameelsem mõte mul ikka on täna linnas käies. Lippe oli vähe ning linnas puudus sünnipäevameeleolu. Mina oleks kaunistanud linna enda meie ilusate lipuvärvidega. Kuulsin, et Nõmme teel olid ainukesena postide otsa asetatud lipukesed. Kahjuks ma ei näinud seda. Trollidel olid ka paar lipukest, majadel oli ka lippe tagasihoidlikult. Eestil on ilus lipp - kasutagem ning näidakem siis seda!


Palju õnne, kallis kodumaa!